L, 13.08.2022

«Kes oli enne kuulnud, et tütarlaps vajab abiellumiseks õe heakskiitu?»

Raamatuportaal
«Kes oli enne kuulnud, et tütarlaps vajab abiellumiseks õe heakskiitu?»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Pilt on illustreeriv.
Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Loe katkendit Julia Quinni raamatust «Saladus». Tegemist on Bridgertonide saaga teise osaga. 

«Saladus» Julia Quinn
«Saladus» Julia Quinn Foto: Raamat

Noor vikont Anthony Bridgerton teab, et on inimesi, kes leiavad tõelise armastuse. Tal enesel pole seda ilmtingimata vaja läinud. Vikondi tiitel nõuab aga naisevõttu ja noorem Sheffieldi õde sobib tulevaseks vikontessiks piisavalt hästi. Mõrsja vanem õde – vanatüdruk Kate Sheffield – ei ole eluvend Anthonyst aga sugugi vaimustuses ning teeb kõik endast oleneva paari lahkuajamiseks.

Anthony ja Kate murravad Londoni ballisaalides piike ning kiruvad teineteise põikpäisust. Isegi öö saabudes kummitavad nad vastastikku unenägudes. Hilised ulmad saavad aga üha meelelisemaid värvinguid ning ühtäkki tuksuvad noorte südamed salamisi teineteisele.

Kaheksaosalise raamatusarja «Bridgertonide saaga» sündmustik leiab aset regendiaja Inglismaal aastatel 1813–1827. Bridgertonid – Anthony, Benedict, Colin, Daphne, Eloise, Francesca, Gregory ja Hyacinth – on lesestunud vikontessi kaheksa tähestikulises järjekorras nime saanud järeltulijat. Nad küll nägelevad ja viskavad üksteise kulul nalja, ent hoolivad oma perekonnast jäägitult. Sarja igas raamatus on üks neist tõelise armastuse otsingul.

***

Anthony jaoks tundus kogu see olukord pisut absurdsena. Lõppude lõpuks, kes oli enne kuulnud, et tütarlaps vajab abiellumiseks õe heakskiitu? Jah, isa, venna või ka ema, aga mitte õe oma. See oli seletamatu. Ja enamgi veel – tundus veider, et Edwina otsib Katharine’ilt juhtnööre, samal ajal kui Katharine ilmselgelt ei mõistnud, mis tal endal kõrgklassiga asja on.

Ent Anthony ei tundnud soovi otsida mõnd muud kurameerimiseks sobivat kandidaati ja nii otsustas ta mugavalt, et perekond on Edwina jaoks oluline. Ja kuna pere tähendas ka tema enda jaoks kõike, siis oli see veel üks märk sellest, et Edwinast võiks saada suurepärane abikaasa.

Nüüd siis selgus, et ainus asi, mida ta pidi tegema, oli hurmata õde. Ja kui raske see ikka olla võiks?

«Sul ei ole tema enda poole võitmisega mitte mingit muret,» ennustas Colin, näol enesekindel naeratus. «Ei mingit muret. Uje vanatüdruk? Ta pole tõenäoliselt kunagi saanud sinusuguse mehe tähelepanu osaliseks. Ta ei mõista kunagi, mis talle sisse läks.»

«Ma küll ei taha, et ta minusse armuks,» nähvas Anthony. «Ma tahan vaid, et ta soovitaks mind oma õele.»

«See ei saa sul luhta minna,» ütles Colin. «Sul lihtsalt ei saa see asi luhta minna. Usu mind, ma vestlesin temaga täna õhtul päris mitu minutit ja ta ei osanud sinu kohta suurt midagi rääkida.»

«Olgu.» Anthony tõukas end seinast eemale ja tuiutas otsusekindlalt enda ette. «No nii, kus ta nüüd on? Ma tahan, et sa meid tuttavaks teeksid.»

Colin uuris minuti või paar saali ja ütles siis: «Näed, seal ta on. Tegelikult tuleb ta meie poole. Milline imetabane kokkusattumus!»

Anthony oli hakanud uskuma, et mitte miski, mis juhtus tema vennast viie jardi raadiuses, polnud kokkusattumus, kuid ometi pööras ta pilgu samasse suunda. «Milline neist tema on?»

«Rohelises,» ütles Colin ja osutas vaevu märgatava noogutusega neiu poole.

Jälgides, kuidas neiu endale rahva hulgas teed tegi, mõistis Anthony, et too pole hoopiski selline, nagu ta oli eeldanud. Neiu polnud kindlasti mingi vanatüdrukust amatsoon – vaid võrreldes Edwinaga, kelle kasv ulatus napilt viie jalani, tundus ta nii pikana. Tegelikult oli preili Katharine Sheffield üsna meeldiva välimusega: paksud pruunid juuksed ja tumedad silmad. Nahk oli kahvatu, huuled roosad ja tema kehahoiakust aimus enesekindlust, mille Anthony pidi paratamatult köitvaks tunnistama.

Loomulikult ei saanud Kate’i pidada kõige filigraansemaks teemandiks nagu tema õde, aga Anthony ei näinud põhjust, miks ta ei peaks suutma endalegi meest leida. Kui Anthony abielluks Edwinaga, siis võib-olla annab ta naise õele kaasavara. See tundus olevat vähim, mida üks mees teha saaks.

Tema kõrval seisnud Colin astus ettepoole ja trügis läbi rahvamassi. «Preili Sheffield! Preili Sheffield!»

Anthony pühkis Colini kiiluvees paigalt, valmistades end vaimselt ette Edwina vanemat õde hurmama. Kas tegemist polnud mitte alahinnatud vanapiigaga? Küll Anthony ta aega viitmata oma peost sööma paneb.

«Preili Sheffield,» ütles Colin, «milline rõõm teid uuesti näha!»

Neiu näis veidi nõutuna ja Anthony ei saanud teda selles süüdistada. Colin lasi olukorral paista nii, nagu oleksid nad kogemata üksteisele otsa jooksnud, kuigi nad kõik teadsid, et ta oli neiu kõrvale jõuda püüdes vähemalt pool tosinat inimest jalge alla tallanud.

«On meeldiv ka teiega jälle kokku saada, sir,» vastas neiu poolpilkamisi. «Ja veel niivõrd peatselt pärast meie esimest kohtumist.»

Anthony muigas endamisi. Neiu oli teravmeelsem, kui ta oli juttude põhjal arvanud.

Colin naeratas võidurõõmsalt ning Anthonyle jäi ähmane ja rahutuks tegev mulje, et vennal on midagi plaanis. «Ma ei oska seletada, miks,» ütles Colin preili Sheffieldile, «aga mulle tundus järsku hädavajalik teid oma vennale tutvustada.»

Neiu vaatas kiiresti Colinist paremale ja tardus, kui tema pilk jäi pidama Anthonyl. Tegelikult paistis, otsekui oleks ta mürgiampulli alla neelanud.

See on küll veider, mõtles Anthony.

«Kui lahke teist,» pomises preili Sheffield hammaste vahelt.

«Preili Sheffield,» jätkas Colin rõõmsalt ja osutas Anthonyle, «minu vend Anthony, vikont Bridgerton. Anthony, preili Katharine Sheffield. Ma julgen uskuda, et sa tutvusid veidi aega tagasi tema õega.»

«Seda küll,» ütles Anthony, mõistes, et tal on ületamatu soov – ei, vajadus – vend surnuks kägistada.

Preili Sheffield tegi kiire kohmaka kniksu. «Lord Bridgerton,» ütles ta, «on au teiega tuttavaks saada.»

Colin tõi kuuldavale heli, mis kõlas kahtlaselt turtsatuse moodi. Või naerupahvaka. Või siis mõlema.

Ja äkki Anthony teadis. Üks pilk venna näole oleks pidanud selle reetma. Tegemist polnud ujeda, tagasitõmbunud, alahinnatud vanatüdrukuga. Ja mida tahes ta Colinile oli varem öelnud, et sisaldanud see kiitust Anthony aadressil.

Vennatapp oli Inglismaal seaduslik või kuidas? Kui mitte, siis, pagana pihta, peaks olema.

Anthony mõistis hilinenult, et preili Sheffield oli käe tema poole sirutanud, mis polnud muud kui viisakas. Ta võttis sellest kinni ja suudles kergelt neiu kindas sõrmenukke. «Preili Sheffield,» ütles ta vaikselt ja mõtlemata, «te olete sama armastusväärne kui teie õde.»

Kui neiu paistis enne end ebamugavalt tundvat, siis nüüd muutus tema hoiak lausa vaenulikuks. Ja Anthonyle kargas laksatades pähe, et ta oli lausunud täpselt valet asja. Muidugi poleks ta tohtinud teda õega võrrelda. See oli ainus kompliment, mida neiu kunagi poleks uskunud.

«Ja teie, Lord Bridgerton,» vastas preili Sheffield toonil, mis oleks võinud šampanja jäätuma panna, «olete peaaegu sama nägus kui teie vend.»

Colin turtsatas uuesti, ainult et seekord tundus see heli selliselt, nagu teda oleks kägistatud.

Märksõnad
Tagasi üles