/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2022/01/12/14304860t1ha138.jpg)
Loe katkendit Rahva Raamatu uue sarja «Keelatud klassika» kõige uuemast raamatust «Meie». Teose autoriks on Jevgeni Zamjatin.
«Ta oli minu juures olnud alles eile ja teadis sama hästi kui mina, et meie lähim seksuaalpäev on ülehomme»
/nginx/o/2022/01/12/14304833t1h59b7.jpg)
26. sajandi Ühtne Riik on üles ehitatud ratsionaalsusele ja korrale. Klaaslinnas, mida juhib kõikvõimas Heategija, puuduvad isiklikud vabadused ja nimede asemel on inimestel numbrid. Kaotatud on primitiivsed instinktid, kirg ja loovus. Isegi loodus on surutud linnast välja, Rohelise Müüri taha. Ent oma õuduseks avastab päevikuvormis romaani peategelane D-503, et tunneb endas tärkamas kõige ebaloogilisemat ja keelatumat emotsiooni – armastust.
Jevgeni Zamjatini (1884–1937) haarav ulmeteos pani aluse düstoopiaromaani žanrile ja oli suureks inspiratsiooniks George Orwelli raamatule «1984». 1921. aastal kirjutatud romaan avaldati kõigepealt New Yorgis ingliskeelses tõlkes (1924) ja selle täielik venekeelne tekst alles aastal 1952 samas linnas.
***
Olime all. Prospekt kihas: sellise ilmaga kulutame tavaliselt oma pärastlõunase isikliku tunni täiendavale jalutuskäigule. Nagu alati, hõiskasid muusikatehase kõik trompetid Ühtse Riigi Marssi. Neljakaupa ühtlastes ridades, vaimustusega taktsammu rõhutades tulid numerused – sajad tuhanded numerused, sinakas hele junifa seljas, kuldne märk rinnaesisel – igaühe riiklik numerus. Ja mina – me neljakesi – üks selle võimsa voolu lugematuid laineid. Minust vasakul on O-90 (kui seda kirjutaks mõni mu karvane esiisa nii tuhat aastat tagasi, kasutaks ta tema kohta arvatavasti seda naljakat ütlemist «minu oma»); paremal kaks numerust, keda ma ei tunne – mees- ja naisnumerus.
Õndsalt sinine taevas, tillukesed lapselikud päikesed igal rinnamärgil, mõtete meeletusest tumestamata näod ... Kõik kiirgab – kas saate aru, kõik on justkui mingist ühtsest, kiirgavast, naeratavast mateeriast. Ja see vaskne rütm: «Tra-ta-tatam. Tra-ta-ta-tam», need päikese käes hiilgavad vaskastmed, ja iga astmega tõuseme aina kõrgemale, peadpööritavasse sinasse ...
Ja nüüd, täpselt niisamuti, nagu hommikul oli olnud ellingul, nägin ma jälle justkui esimest korda elus – nägin kõike: vääramatult sirgeid tänavaid, sillutise valgustpilduvat klaasi, meie läbipaistvate elamute jumalikke rööptahukaid, sinihallide ridade täisnurkset harmooniat. Ja just nii: nagu ei oleks terved põlvkonnad, vaid mina üksi – nimelt mina – võitnud vana Jumala ja vana elu, nagu oleksin nimelt mina loonud selle kõik, ja nüüd olen ma nagu torn, ma kardan liigutada küünarnukki, et ei hakkaks pudenema müüride, kuplite, masinate rusud.
Ja siis üks silmapilk – hüpe üle sajandite, plussist miinusesse. Mulle meenus (ilmselt kontrasti tekitatud assotsiatsioon) – mulle meenus äkki muuseumis nähtud maal: nende tolleaegne, kahekümnendate sajandite prospekt, kõrvulukustavalt kirju, sagiv inimeste, rataste, loomade, kuulutuste, puude, värvide, lindude segadik ... Ja ometi räägitakse, et see olevat päriselt nii olnud – võinud nii olla. See tundus mulle nii ebatõenäoline, nii totter, et ma ei suutnud end talitseda ja puhkesin äkki naerma.
Ning kohe kostis kaja – naer – paremalt. Ma pöördusin vaatama: mulle sähvatasid vastu – valged – ebatavaliselt valged ja teravad hambad, tundmatu naisenägu.
«Andke andeks,» ütles ta, «aga te vaatasite niisuguse vaimustusega kõike ümberringi – nagu mõni müütiline jumal loomise seitsmendal päeval. Mulle tundub, nagu oleksite kindel, et ka minu olete loonud teie ja ei keegi muu. Ma olen väga meelitatud.»
See kõik tuli naeratuseta, ma ütleksin koguni – teatava aupaklikkusega (võib-olla oli talle teada, et ma olen Integraali ehitaja). Kuid ma ei tea – kas silmades või kulmudes – oli mingi imelik ärritav iks, ja ma ei suutnud seda kuidagi tabada, leida sellele arvulist väljendust.
Ma kohmetusin miskipärast ja hakkasin väheke takerdudes oma naeru loogiliselt põhjendama. On ju täiesti selge, et see kontrast, see ületamatu kuristik tänase ja toonase vahel ...
«Aga miks siis – ületamatu? (Kui valged hambad!) Üle kuristiku võib teha silla ... Kui te ainult ette kujutate: trumm, pataljonid, rivi – see kõik on ju samuti olnud – ja järelikult ...»
«Nojah, selge!» hüüatasin ma (see oli vapustav mõtete ristumine: ta kasutas peaaegu minu enese sõnu – neid, mis ma olin enne jalutuskäiku kirja pannud). «Saage aru: isegi mõtted. See on sellepärast, et mitte keegi pole «mina üksi», vaid on «üks meist». Meie oleme nii ühesugused ...»
Tema:
«Olete kindel?»
Ma nägin teravnurgana meelekohtade poole kerkivaid kulme – nagu iksi teravaid sarvekesi – ja takerdusin miskipärast jälle, vaatasin paremale, vasakule – ja ...
Minust paremal on tema – õbluke, terav, tõrksalt paindlik nagu ratsapiits, I-330 (näen nüüd tema numerust); vasakul on O – täiesti teistsugune, üleni ringjooned, lapselik kurd käel; ja meie neliku serval – mulle tundmatu meesnumerus, mingi kahekordne kõverik, umbes nagu S-täht. Meie kõik olime isesugused ...
See seal paremal, I-330, tabas ilmselt mu nõutu pilgu ja ütles ohates:
«Jah ... Mis parata!»
Tegelikult oli see «mis parata» täiesti asjakohane. Ometi aimus ta näost või häälest jälle midagi seesugust ... Ma ütlesin – enda kohta tavatu teravusega:
«Pole siin mingit «mis parata». Teadus areneb ja on selge, et kui mitte praegu, siis viiekümne, saja aasta pärast ...»
«On kõigil isegi ninad ...»
«Jah, ninad,» – ma peaaegu karjusin. «Kui on olemas ükskõik mis alus kadeduseks ... Kui minul on nöpsnina, ja kellelgi teisel ...»
«Noh, teie nina on vist küll lausa klassikaline, nagu muiste öeldi. Aga käed ... Ei, te näidake, näidake käed ette!»
Ma ei salli silmaotsaski, kui vaadatakse mu käsi: need on üleni karvased, päris sagrised kohe – mingi totter atavism. Ma sirutasin käe ette ja ütlesin – võimalikult osavõtmatu häälega:
«Nagu ahvil.»
Ta vaatas esiteks käsi ja siis nägu:
«See on ju ütlemata huvitav akord.» Ta mõõtis mind pilguga nagu kaaludes, kulmud kerkisid jälle sarvekestena.
«Ta on minule kirja pandud,» avas O-90 rõõmsalt-roosalt suu.
Ta oleks võinud parem vait olla – see oli täiesti tarbetu. Ja üldse, see armas O ... kuidas seda nüüd öelda ... tal on keele kiirus valesti arvestatud, keele sekundkiirus peab alati olema veidi väiksem mõtte sekundkiirusest, ammugi ei tohi see olla vastupidi.
Prospekti lõpus lõi akumulaatoritorni kell kõminal 17. Isiklik tund oli lõppenud. I-330 lahkus koos tolle S-kujulise meesnumerusega. Tollel on säärane aukartust sisendav, ja nagu ma nüüd näen, koguni justkui tuttav nägu. Küllap olen teda kusagil kohanud – praegu ei tule meelde.
Hüvastijätuks I naeratas mulle – iks ikka samamoodi vilksatamas:
«Vaadake ülehomme sisse auditooriumi 112.»
Ma kehitasin õlgu:
«Kui mulle antakse saatekiri just sellesse auditooriumi, mida te nimetasite ...»
Tema vastas mingi arusaamatu kindlusega:
«Antakse.»
Minule mõjus see naine niisama ebameeldivalt nagu juhuslikult võrrandisse sattunud jagumatu irratsionaalne liige. Ja ma olin rõõmus, et sain kas või natukeseks ajaks jääda kahekesi armsa O-ga.
Kõndisime käsikäes läbi neli prospektivahet. Nurgal pidi tema keerama paremale, mina vasakule.
«Ma tahaksin nii väga tulla täna teie juurde. Ja katted alla lasta. Just nimelt täna, kohe praegu ...» O tõstis arglikult minu poole oma ümmarguste kristallsiniste silmade pilgu.
Naljatilk. Mida sain ma talle öelda? Ta oli minu juures olnud alles eile ja teadis sama hästi kui mina, et meie lähim seksuaalpäev on ülehomme. See on lihtsalt ikka seesama tema «mõtte-ennetus», nagu mootoris tuleb ette (vahel kahjulikku) liiga varajast süüdet.
Lahkumisel suudlesin ma kaks ... ei, olen täpne – kolm korda tema imelisi, siniseid, ühestki pilvest rikkumata silmi.