Lugu naisest, kes tunneb end halvatud abikaasa kõrval üksildasena ja astub kõrvalsuhtesse

Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

D.H. Lawrence «Lady Chatterley armuke» tekitas kõmu sündsustunde tõttu ja jõudis seetõttu kohtussegi. Kolm süüdistust olen välja toonud ka postituse pealkirjas - abielurikkumine, pornograafia, obstsöönne sõnavara. Minust oli see teos küll kuidagi täiesti mööda läinud. Ei mäleta, et sellest enne ilmumist midagi kuulnud oleksin, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.

«Lady Chatterley armuke» ​D.H. Lawrence Foto: Raamat

Constance «Connie» Reidist saab Lady Chatterley, kui ta abiellub Cliffordiga. Mees suundub üsna pea sõtta ja naaseb alakehast halvatuna. Abikaasa kaugeneb naisest ka emotsionaalselt ning muutub Conniele vastumeelseks. Ka Chatterley suguvõsa häärber Wragby muserdab teda. Naisel on mitu armukest, kuid ta pole ikka õnnelik, kuni tutvub lähemalt nende metsniku Mellorsiga ja tema enda armukeseks võtab. Mees õpetab talle, et armastuses on kehaline pool sama oluline kui hingeline.

«Lady Chatterley armuke» kippus mul venima, eriti vaevaliselt läks esimene pool. Eeldasin keelatud raamatust sisututvustuse tõttu, et raamat keerlebki ainult seksi ja abielurikkumise ümber, aga alguses ei toimu eriti midagi. Ei paistanud ka midagi sündsusetut, mida oleks tsenseerida tahtnud. Vahepeal tegin pausi ja lugesin läbi «Armastus jõuluturult». Kummalisel kombel oli mõlemal raamatul sama nimega peategelane - Connie.

Kuna ükski tegelane mind ei kõnetanud, proovisin rohkem tähelepanu pöörata muudele detailidele - kõrgklassi igapäevaelule, Inglismaa loodusele, söekaevandamise hingitsemisele. Sain juba peaaegu raamatuga samale lainele, aga siis jõudsin afäärini. Selle suhte algust ei saa kuidagi normaalseks pidada. Kirjeldus meenutas kangesti vägistamist. Naine küll omapoolset huvi välja ei näidanud, vaid lasi lihtsalt mehel teha, mis tahtis. Õigupoolest enamiku raamatust Connie lihtsalt oli ja midagi toimus. Tunnetest tuli juttu palju hiljem ja siis sain juba aru, miks see teos nii skandaalne omal ajal oli. Seksi üle arutlemine on raamatu huvitavaim osa. Connie nimetab seda algul tüütuks kohustuseks, mis ilmselt peagi evolutsiooniga kaob. Hiljem hakkab ta seda nautima.

Mulle meelepäraseks see raamat ei muutunud, aga lõpu poole nautisin rohkem vestlusi, mis Conniel ja Mellorsil omavahel olid. Üks huvitav arutelu oli raha üle: kuidas inimesed ei oska elada, vaid selle asemel teenivad ja kulutavad raha. Kui nad oskaksid elada, saaks nad palju vähema rahaga hakkama. Enamiku ajast ei tundunud küll ükski asi loomulik, mis neil suust välja tuli. Ma ei tea, kas tõesti inimesed rääkisid nii. Tõlge oli igatahes priima. Mulle meeldis, kuidas Mellorsi sõnu rahvapärasemaks oli muudetud.

Ajastu hõngu on tekstis tugevalt tunda. Mitmed detailid, millele palju tähelepanu pööratakse tunduvad hetkel tühised. Kui Connie lõpuks oma afäärist õele ja isale räägib, siis mõlemat šokeerib ainult see, et tema armuke on alamast klassist. Kõrgklassi ja tööliste võrdlemine ongi üks olulisemaid teemasid. Connie on ju ikkagi leedi ja Mellors lihtne tööline. Seda ilmestab seegi, et mehest rääkides kasutatakse perekonnanime. Vahepeal ma isegi ei mäletanud, mis ta eesnimi oli.

Kõige veidram osa raamatust oli lõpuosa, kus lord Chatterley mingiks veidraks lapsmeheks muutub.

«Lady Chatterley armuke» on olnud sündsustunnet riivavate teemade tõttu mitmel pool maailmas keelatud. Peategelane Lady Chatterley tunneb end halvatud abikaasa kõrval üksildasena ja leiab mehe, kes talle naudingut valmistab - metsavaht Mellorsi. Romaan annab hästi aimu ajastust, milles tegevus toimub ja rõhk on hoopis teiste nurkade peal, kui tänapäevastel teostel. Mul kippus teos venima, tegevusel läks kaua aega, et käima minna ja lisaks ei läinud mulle ühegi tegelase käekäik korda. Peategelane oli äärmiselt passiivne ja armastus tundus pealesurutud, mitte loomulik. Lõpu poole oli mitmeid huvitavaid arutelusid seksi ja klassivahe üle. Eeldasin veel, et kogu see afäär lõpeb suurema pauguga, aga lõpp on maru rahulik.