Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Mis on sinu kapsaks loetud lapsepõlveraamat?

Raamat «Sajanditetagused tehnikaimed». FOTO: Mai Grepp

Usun, et pea igaühel on oma lapsepõlvest meeles paar-kolm raamatut, mis alati sees sooja tunde tekitavad. Mõni selline, mida ehk unejutuks ette loeti ja mõni selline, mida ise avastatud sai … Eks muidugi ole igal põlvkonnal omad kapsaks loetud armsad raamatud. Tean mitmeid, kelle poisipõlve lemmikuks oli kõvakaaneline koomiksiraamat «Piilupart, Miki ja teised». Paljude süda kuulub ikkagi jäägitult Astrid Lindgrenile. Tahaksin aga tutvustada oma lapsepõlve üht suurt lemmikut, mis ei ole sugugi kõigile nii teada-tuntud.

Minu lapseaastate kõige-kõigem raamat on Victoria-aegseid leiutisi tutvustav artiklite kogumik «Sajanditagused tehnikaimed». See on 19. sajandi teise poole teadus- ja tehnikaajakirjadest valitud piltide ja kirjutistega lõbus raamat, mis annab asjaliku ülevaate sellest tähelepanuväärsest ajajärgust tehnika ajaloos, kui leiutati suur osa meie igapäevaelus lahutamatuks muutunud asjadest, nagu telefon, raadio, kirjutusmasin, tolmuimeja ja pesumasin. Veel võib lugeda näiteks elektritikkudest, kerakujulisest läbipaistvast jalgrattast, tiivulisest inimesest ja muudest toredatest leiutistest, mis ehk nii suurt populaarsust toona (ega ka nüüdsel ajal) ei saavutanud.

See kõlab võib-olla kummaliselt, et kuidas sai ühele plikatirtsule meeldida leiutiste ja tehnikateemaline vanaaegne raamat, mis peaaegu et lõhnas tavoti ja õli järele. Aga sai! Sest esiteks on selles raamatus nii vinged illustratsioonid, et ma võisin veeta tunde neid maha joonistades. (Illustratsioonide all pean silmas aastatel 1865–1900 ilmunud tehnikaajakirjade gravüüre, mida on raamatus igal leheküljel.) Torukübarates härrasmehed ja uhketes kleitides daamid, sõitmas näiteks ratasuiskudega või elektri jõul liikuval kaarikul. Palun väga! Kusjuures, need gravüürid on tehniliselt üsna täpsed, sest nende ülesanne on lugejale näidata, kuidas leiutis töötab (või töötama peaks).

Ja nii see oli, et meie kodus oli see raamat lõpuks ilma kaanteta ja lehed lahtiselt, sest olin oma vennaga koos selle nii ära lapanud. Mu tehnikahuviline vend lausa tudeeris seda raamatut: ta ka seletas mulle, kuidas osa leiutisi töötas ja miks need nii erilised olid. Teadsin juba väiksena vintse, võlle, silindreid, kolbe, veo- ja hoorattaid … Kindlasti on sel raamatul (ja mu vennal) oma roll selles, et nüüd täiskasvanuna tehniliselt päris taiplik olen. Minu vennast on tänaseks aga saanud mees, kellele helistatakse alati, kui mõni tööriist või masin katki läheb. Ta oskab otsekohe detailselt seletada, milles võib viga olla ja kuidas seda parandada saab (või ei saa).

Imetore oli seda raamatut (taas)avastada ja seda jälle käes hoida! Nimelt ilmus sellest 2021. aasta alguses värskendatud väljanägemisega kordustrükk. Meenus seik, kui teismelisena selle raamatu lahtisest lehest referaadi jaoks kuumaõhupallipildi välja lõikasin … Kui pettunud oli mu vend, et ma just sellest raamatust midagi välja lõikasin. Nüüd, paarkümmend aastat hiljem, sain oma jõleda teo lunastada ja kinkisin talle sama raamatu uuema versiooni: «Sajanditetagused tehnikaimed», kus too õhupallipilt on omal kohal ja lehed ei tule ka suure sirvimise peale lahti. Siiras rõõm, nostalgiatunne ja naer – tore, et üks lihtne raamat nii mõnusaid emotsioone tekitada võib.

Loodan, et leiate võimaluse imetleda selle raamatu võrratut pildimaterjali ja võtate endale aega, et nautida ka seda sajandite tagust keelekasutust, mille kohta võiks öelda, et see on lausa omaette (lustlik) ooper.

Jäägu minu meenutusi ja mõtteid lõpetama raamatu koostaja Leonard de Vriesi lause:

«Loodan, et see raamat äratab lugejates imetlust meie leidlike eelkäijate vastu, kes söandasid luua pneumaatilisi raudteid, liikuvaid treppe ja kõnniteid, sattusid ekstaasi mündiautomaatidest, oskasid jalgrattakummide abiga trükkida kuulutusi teesillutisele või projitseerisid neid pilvedele, saagisid kinnikülmunud järvedel auru jõul jääd ja vedasid seda laevadel ümber poole maakera troopikasse, seadsid kolmesaja meetri kõrgusel Eiffeli tornis sisse laboratooriumi, püüdsid õhupallidel pilvedesse kantud lõhkelaengutega esile kutsuda vihma, kinkisid oma lastele kõnelevaid nukke ning lasksid end hommikul äratada fonograafilisel äratuskellal, maalisid miilide viisi täis lõuendit hiiglaslike liikuvate panoraamide jaoks, nii et igaüks võis tunda end maailmarändurina, kirjeldasid televisiooni, kuid ei näinud seda iialgi teostuvat, pürgisid õhus lendama, kuid ei suutnud seda eal …»

Tagasi üles
Back