Sinijärv soovitab: kõik ongi täpselt nii, nagu Mart Juur kirjutab

Mart Juur. Foto: Konstantin Sednev

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Mart Juure uut huumorikogumikku «Tants pika tüdrukuga».

Kunagi sajandivahetuse paiku sõitsime väiksema seltskonnaga Kuramaale pulma. Umbes Tartuni oli niisama lõbus, aga siis said esimese ringi jutud otsa ja õige pea (tahaksin uskuda, et see juhtus Otepää kandis) leidis keegi meist kotist Mart Juure äsjailmunud raamatu. Hakkasime seda vaheldumisi ette lugema. Homeerilist, sardoonilist, iroonilist ja humoorilist naeru jätkus Valgani, Riiani, Kuramaa rannani välja. Siis sai raamat otsa ja pulm tohtis alata. Ei mäleta, mäherdune teos see just oli, aga kindlasti kirjutati seal tatrapudrust, kaerahelbepudrust, üldse paljudest putrudest ja et «Vox Populis» oli selle kohta veel pikk lugu sees. Igavene mälestus, igavene austus.

Mart Juur, «Tants pika tüdrukuga». Foto: Raamat

Kuramaale pulma pole ammu kutsutud, aga kui keegi praegu kutsuks, siis «Tants pika tüdrukuga» tuleks kindlasti kaasa võtta. Mõistagi on autor vahepeal kirjanikuna küpsenud ega pea lugeja naerutamist enam eesmärgiks omaette. Ent ka lugejad on arenenud ning hindavad meie ühiskonna süvaanalüüsi märksa kõrgemalt kui varem. Naljateo kattevarjus on Mart Juure uus raamat tegelikult elunäinud kultuuritöötaja traagilise alatooniga sissevaade Eesti elu argipäevasse kogu selle hiilguses ja igatsuses. Kui nii võtta, siis kõik ongi täpselt nii, nagu Juur kirjutab. Kui võtta naa, on kõik muidugi naa. Aga võtma peab, see saab samuti selgeks, muidu ei ilmu ajaleht ega edene ühisosa.

Sisemise sideme tugevdajana on Mart Juure elumärkmed põlvkondadeülesed ning vaimukalt vajalikud, et kestaks kõik harjumuspäraselt hea ning jälle mingit jama ei tuleks. Näiteks Otepääle punki või nõnda. Otepääle olla hoopis väike õllevabrik kerkimas – see aitab tantsule kindlasti kaasa. Ka pika tüdrukuga.