Reis linna, mida ei ole enam olemas

Foto: Shutterstock

«Veneetsia» ei ole raamat, mida näpus hoides tasub turistil selles imelises linnas ringi käia. Tegemist ei ole ka reklaamteose ega isegi mitte reisiraamatuga. Jan Morrise «Veneetsia» on reis ise.

Jan Morris, «Veneetsia». Foto: Raamat

See on reis linna, kuhu keegi ei pääse, sest seda ei ole enam olemas. Ajavool, tehnoloogia, uued kombed ja tavad on selle hävitanud – linna, mida tunneme kirjandusest, maalidelt, muusikast, varasemate põlvkondade reisimälestustest. Ainus võimalus sinna minna ongi selle raamatu abil, mis on tulvil lõhnu ja lehkasid, ainult sellele linnale omast valgust, mis mängib iidsetel müüridel ja kanaliveel, soojust ja rõskust, värve ja värvitust – ja inimesi, kellesarnaseid mujal ei leidu.

Morrisel näib olevat Veneetsiaga lausa intiimne side, ta tunnetab linna iga rakuga ja oskab seda tunnetust elegantselt ja külluslikult edasi anda. Kirjaniku suhe linnaga on kui kirglik armusuhe, kuhu lisaks imetlusele ja teise vigadega leppimisele kuulub ka kriitikat ja subjektiivsust. Morris võtab häbenemata Veneetsiat isiklikult ja küllap see tekitabki lugejas kohalolekutunde, otse kõige keskel viibimise illusiooni. Kasuks tuleb ka see, et Morris on tajudemeister, kelle kirjeldused toovad elu kõige staatilisematesse objektidesse, kõige kaugematesse aegadesse ja paikadesse.

See raamat võtab Veneetsia kokku. See tundub igas mõttes üle võlli väitena, lausa ülbuse ja sõgedusena, kuid lugedes ometi nii tundub. Morris alustab Veneetsia esiajaloost ja jõuab välja 20. sajandi lõpukümnendeisse, tehes vahelepõikeid ja liigendades ajalugu just nii, nagu talle meeldib. Tulemus on see, et raamatut kinni pannes ei saa ükski lugeja öelda lauset «Ma ei ole kunagi Veneetsias käinud».