:format(webp)/nginx/o/2021/05/26/13803816t1hc0af.jpg)
Loe katkendit Oskar Lutsu jutustusest «Soo», mille värsket uustrükki on täiendatud rohkete fotodega veebruari keskel kinodesse jõudva filmi võtteplatsilt. «Soo» on Lutsu põnevaim ja terviklikem jutustus, mis oma peente psühholoogiliste keerdkäikudega rahuldab ka kõige nõudlikumat lugejat.
/nginx/o/2022/01/17/14313062t1he263.jpg)
«Soo» jutustust hakkas Luts kirjutama 1913. aasta sügisel Tartus aga viis selle lõpule alles Esimese maailmasõja algul Pihkvas. Jutustus ilmus esmakordselt trükist 1914. aasta lõpul pealkirja all «Kirjutatud on...». Hilisemad kordustrükid ilmusid juba «Soo» nime all (1920, 1938, 1944, 1953), millest viimaseid trükke toonased võimud korralikult kärpisid.
«Soo» on Lutsu loomingus kõige köitvam, sõna otses mõttes «tapmise ja tagaajamise» lugu. Noor kunstnik Toomas Haava naaseb Pariisist täditütre sootallu ning mässib ennast tahtmatult konflikti hirmsa ja vägivaldse Madjakuga, kes ahistab kohalikku tütarlast Hildat. Kaunist ja salapärast tüdrukut hüütakse Metskassiks ning edevaloomuline Toomas avastab ennast järsku keset hirmuäratavat võitlust armastuse pärast, kus on kaalul ei rohkem ega vähem kui tema enda elu.
***
«Mis konverents see on?» küsib habemik, seisatades; silmab siis noortmeest ja läheb otse tema poole.
«Juba sa oled jälle siin, võrukael. Kas ma sulle küll pole öelnud, et sa oma kodaraid siia ei tohi tuua. Mis sa luurad minu maja ümber. Kasi minema, ehk ma topin su päädpidi sohu, nii et sa kaua võid oodata, enne kui jälle päevavalget näed. Päevavaras!»
Noormees läheb kaugemale, kurbe pilkusid Hilda poole saates, kes kohkunult kambri poole taganeb. Naisenäoga mees läheneb pingile, vaatab mulle kõvera naeratusega otsa, puudutab minu õlga ja küsib, joonistuse pääle tähendades:
«Mis see siin on?»
Oi, missugune määratu kolakas seda meest on! Tema saapad on väikeste lootsikute suurused. Teisest säärest tolgendavad õled – ta kannab saabastes õlgi. Mis peaksin talle vastama. Sel silmapilgul tuleb habemik meie juure, silmitseb mind vihase pilguga, kisub siis, enne kui ma seda takistada saaks, raamatu minu käest ära ja viskab maha. Naisenäoga mees naerab suure häälega, mis nagu enneajaloolise eluka rökatamine mulle kõrvu kostab.
«Sina – Mis plaanisid sa siin teed?»
Kõige parema meelega lööksin need kaks metsalist siiasamasse maha. Tundub, nagu peaksin enese haavamist tasudes ka kellegi teise eest kätte tasuma.
«Näitab siitnurga rahvas nii oma viisakust võeraste vastu?»
«Mis? Ah viisakust? Tee, et sa siit kaod, muidu näitame sulle viisakust.»
Habemikul on nõu mulle kallale tormata. Saagu mis saab, taganema ma tema eest ei hakka; see ei olnud kuigi ilus, kuida Jannu ära põgenes, nagu koer. Ühtlasi näen, et Hilda ukse vahelt piilub – ma ei tohi end mingi hinna eest naeruvääriliseks teha. Esimese löögi annan habemikule näkku, ja kui ta sellest veel küllalt ei saa, ehk kui seltsiline talle appi peaks tulema, siis võtan kaika maast ja töötan sellega, kuni jõuan.
«Mis sa nüüd segad, näh,» ütleb väänatud näoga mees, habemikku tagasi hoides. «Teeme ikka enne asja selgeks ja räägime jutu maha, eks siis näe, mis saab. Ära ole loll, Jakup!»
«Kasi põrgu!» vastab habemik ja püüab lahti rabeleda. «Ma tahan küsida, mis mees ta on ja mis õigusega ta minu maja juures kriipseldab. Mis salakuulaja see niisugune on?»
Kuid naisenäoga mees võtab rabeleja õlast veel kõvemini kinni ja surub ta seljaga vastu pihlakat. Sel kollil on jõudu.
Väimees ja äi võitlevad. Mina jään hoopis kõrvale, neil näib ainult üksteisega tegemist olevat. Võtan raamatu üles ja vaatan päält. Mõlemad on pikaldased, kohmetud, aga igas nende liigutuses peitub määratu jõud. Mustajärve härjad tulevad meele, kes äikese valgel võitlesid ja järve langesid. Kisklejate kaelasooned punetavad, tursuvad nagu juhivitsad.
Oi, kui nüüd nende kaelte sisse noaga torkaks, kuida siis veri kõrgele pritsiks. «Seiske!» tahaks neile hüüda, «seiske nii, nagu te praegu olete, mõningane aeg – teid peab maalima.» Kisklejad ... «Kisklejad» oleks pildi nimi. Ja see oleks tore pilt.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)