N, 9.02.2023

Veneetsia - hämmastav, hulluksajav ja laostavalt kallis

Linda Pärn
, raamatuportaali toimetaja
Veneetsia - hämmastav, hulluksajav ja laostavalt kallis
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Turistid Veneetsias.
Turistid Veneetsias. Foto: Shutterstock

Loe katkendit Jan Morrise klassikaliseks kultusteoseks kujunenud raamatust «Veneetsia».

«Veneetsia» ei ole autori enda sõnul ei aja- ega kultuurilugu või reisikiri, kuigi sisaldab paratamatult kõigi nimetatud žanrite elemente. Eesti keeles seni teenimatult kahe silma vahele ja seega avaldamata jäänud Jan Morris ise käsitleb oma raamatuid «erakordselt enesekesksete autobiograafia katketena», milles paik, kus ta parasjagu viibib, on oma ajaloo ja tulevikuga taustaks autori enese arengule ja kujunemisprotsessile, muutudes tööriistaks, mis aitab väljendada maailmavaadet ja humanismi.

Jan Morris, «Veneetsia».
Jan Morris, «Veneetsia». Foto: Raamat

«Veneetsia» on Morrise sõnul romaan inimeste ja ühiskonna kujunemisest, see kirjeldab tema enda sisseelamist linna ellu, kohanemist selle keskkonna ja inimestega, mis on paratamatult mõjutatud ajaloost ja minevikusündmustest, mis autori tundlikes kirjeldustes ellu ärkavad. Nagu hunnitu Veneetsia isegi, on ainulaadne ka see kirjatükk, mis peegeldab ühe linna loo abil autori enda lootusi, illusioonide purunemist, armastust ja mälestusi. Morris maalib lopsakas proosas, huumori ja iroonia abil isikustatud, läbi noore ja rikkumata inimese silmade nähtud portree ekstsentrilisest linnast, millele ei leidu siiani võrdset.

Jan Morris (1926-2020), «lennuajastu Flaubert», oli üks meie aia silmapaistvamaid reisikirjanikke. Tema sulest on ilmunud 40 raamatut. Morris pani teraselt tähele eri paikadega seotud intiimseid detaile, näidates lugejale teatud kohti konkreetsetel ajahetkedel, ning kirjeldas samas laiapõhjalisi, kõikehõlmavaid muudatusi, mida erinevad ajastud ja inimesed endaga kaasa toovad.

***

Idamaad algasid Veneetsiast. Marco Polo oli veneetslane ja uusi ja tulusaid kaubandusvaldkondi otsivad Veneetsia kaupmehed rändasid kõikjal Kesk-Aasias. Hommikumaadest pärit pidurüüdega ehitud Veneetsiast sai linnadest kõige värvikam ja külluslikum – «võidukaim linn, mida mu silmad eales näinud on», kirjutas 1495. aastal Philippe de Commynes. Sealt võis leida siidi, smaragde, marmorit, brokaati, sametit, kuldseid kangaid, purpurit, vandlit, vürtse, lõhnaõlisid, ahve, eebenipuud, indigot, orje, suuri ja uhkeid galeoone, juute, mosaiike, sillerdavaid kupleid, rubiine ja kõikvõimalikke hunnituid kaupu, mida pakkusid Araabia, Hiina ning Kagu-Aasia ja LääneIndia saared. Linn oli otsekui aardelaegas. Pikemas perspektiivis põhjustasid Veneetsia hävingu Konstantinoopoli vallutamine muslimite poolt 1453. aastal, see lõpetas linna ülemvõimu Levandis, ja Vasco da Gama 1498. aastal ette võetud reis Indiasse, mis purustas linna monopoli kaubavahetuses idamaadega; kuid Veneetsia säilitas veel kolmeks sajandiks oma teatraalsuse ja hiilgava fassaadi ning pole kuldse linna mainet kaotanud tänini.

Armastatud pole teda kunagi. Veneetsia on alati olnud kõrvalejäetu; kadeduse, kahtluste ja hirmu objekt. Ta ei sobitunud riigina sujuvalt mitte ühtegi kategooriasse. Veneetsia oli lõvi, kes kõndis omapead. Ta kauples paavsti poolt kehtestatud räigeid trahve trotsides nii kristlaste kui muslimitega neil vahet tegemata (Veneetsia on ainus Ibn Khaldūni neljateistkümnendal sajandil koostatud kuulsal kaardil esindatud kristlik linn, mis on seal ära märgitud koos selliste kohtadega nagu Gog, Oman, Soghd, Tughuzghuz ja Külma Tõttu Tühi Põhi). Veneetsia oli rahategijaist kõige osavam ja halastamatum, lihtlabaselt kasumile keskendunud paik, kus isegi pühas sõjas nähti paljulubavat investeeringut ning tuldi oma okaskrooni pantida soovivale Jeruusalemma valitsejale Baldwinile probleemideta vastu.

Veneetsia hinnad olid kõrged, tingimusi polnud võimalik läbi rääkida ja linna poliitilistesse motiividesse suhtuti sellise umbusuga, et «veneetslaste otsatu ahnuse ja domineerimisiha» maha surumiseks moodustati Cambrai liiga, millega ühinesid peaaegu kõik kuueteistkümnenda sajandi suurriigid (kusjuures kõnealune linn oli oma toimimises sedavõrd loomuvastaselt tõhus, et kullerid toimetasid teate liiga moodustamisest Blois’st Veneetsiasse kõigest kaheksa päevaga). Isegi siis, kui Veneetsia seitsmeteistkümnendal ja kaheksateistkümnendal sajandil kaitses sisuliselt üksi kristlikku maailma võidukale vallutusretkele asunud türklaste eest, ei võtnud teised riigid Veneetsiat omaks. Ta erines ülejäänutest otsekui greif või fööniks.

Ja sedamööda, kuidas sajandid möödusid ja Veneetsia ülemvõimu kaotama hakkas ning kaupmeestest vürstide suguvõsad nõrgemaks muutusid, tema energia otsatutes konfliktides ja nääklustes Itaaliaga ammendus ning võimukese maismaale nihkus, sai linnast kaheksateistkümnenda sajandiga kaasnenud allakäigu tulemusel hoopis teist laadi imelaps. Veneetsia iseseisvuse viimasel sajandil sai sellest lustlikem ja maiseim kõigist linnadest, siinsetel maskiballidel ja joomapidudel polnud otsa ega äärt, miski polnud ülemäära uljas, häbiväärne või liiderlik. Karnevalid kestsid kaua ja olid ohjeldamatud. Kurtisaane hoiti au sees. Veneetsia valitsussümboleiks said doomino ja poti äss. Läänemaailma kombelõdvad prassijad, tiirased või lihtsalt lõbutseda armastavad tüübid tunglesid teatrites ja mängulaudade taga ning auväärsed inimesed kogu Euroopas jälgisid toimuvat turvalisest kaugusest, sealset Soodomat ja Komorrat hukka mõistes. Iialgi pole ükski riik sellise palavikulise hedonismi keerises surnud. Veneetsia kihutas tantsukeerdusid sooritades, suurejoonelist ja naudinguküllast fandangot esitades oma 120. doodži valitsusajal languse suunas, kuni Napoléon viimaks Veneetsia käpardliku valitsuse jõhkralt laiali saatis, vabariigile lõpu tegi ja Serenissima põlglikult austerlastele üle andis. «Põrm ja tuhk, ots on käes, mis Veneetsia on teeninud, on Veneetsia läbi löönud».*

See omalaadne riik pidas vastu tuhat aastat ning Veneetsia konstitutsioon püsis aastatel 1310 kuni 1796 muutumatuna. Veneetsia loos pole midagi tavalist. See linn sündis läbi ohtude, elas laia elu ega hüljanud lõpuni oma häbitut individualismi. «Need klounid!» ütles üks härrasmees kuueteistkümnenda sajandi Prantsuse õukonnas veneetslasi iseloomustades ettevaatamatult ja teenis sealsamas ära kõrvakiilu Tema Ekstsellentsilt, Veneetsia suursaadikult. Kuid temagi põlgus oli sunnitud. Veneetslaste suhtes ei saanud tunda üleolekut, vaid üksnes nördimust. Nende valitsussüsteem oli toime pandud julmustest hoolimata äärmiselt edukas ja tekitas kõigis kodanikes, olenemata nende klassist, seninägematut armastust oma riigi vastu. Nende mereväele polnud võrdset. Veneetsia kaunistamisel kasutasid oma annet selle aja õilsaimad kunstnikud, riigi teenistusse pürgisid kõige paremini tasustatavad palgasõdurid, linnale laenasid raha ja rentisid oma laevu suurimad võimukandjad; lisaks oli vähemalt ärilises mõttes kahe sajandi jooksul Veneetsia valvata «sissepääs hunnitutesse idamaadesse». «Veneetsial on õnnestunud oma iseseisvust säilitada kogu üheteistkümne sajandi jooksul», kirjutas Voltaire vaid kolmkümmend aastat enne vabariigi langemist, «ja ma julgen arvata, et ta säilitab seda igavesti». Veneetsia positsioon maailmas oli nii eriline, nii veider ja samas tuttavlik, võrreldav sambapühak Siimeoniga ajal, mil paavstid ja keisrid oma saadikuid Süüriasse temaga nõu pidama läkitasid.

Veneetsia on endiselt eriskummaline. Napoléoni retkest saadik on linnast hoolimata hetkelistele kangelaslikkuse välgatustele ja ohvrimeelsusele saanud ennekõike muuseum, mille kõlksuvate pöördväravate vahelt voolavad läbi turistide lõputud hordid. Pärast risorgimento võitu Itaalias ühines Veneetsia uue kuningriigiga ning on alates 1866. aastast olnud vaid üks Itaalia provintside pealinnadest. Sellest hoolimata jääb linn alati nähtuseks omaette. Veneetsia on jäänud autodeta linnaks, veeteedega maailmalinnaks. Teda ehivad endiselt ahhaatidest silmad ja kullatis. Rändurite jaoks on ta endiselt hämmastav, hulluksajav, peadpööritav, laostavalt kallis, maitsetult toretsev ja ühe kuueteistkümnenda sajandi inglase sõnul «majesteetlikkuse kehastus». Veneetslastest said juba ammu Itaalia kodanikud, kuid nad on endiselt sui generis liik, kes Goethe arvamuse kohaselt kannatavad võrdluse välja üksnes iseendaga. Põhimõtteliselt on Veneetsia alati olnud linnriik, koloniaalse kasvu kõigil ajastutel. Pole võimatu, et ehtsaid veneetslasi on selle paiga ajaloo jooksul kokku olnud vaid kolme miljoni jagu; just see suurejooneline äralõigatus, see isolatsioon, see tajutav veidrus ja valskus on aidanud Veneetsia olemust nii kummastavalt alal hoida, otsekui oleks see säilitusvedelikku susatud või erinevate emulsioonide abil mumifitseeritud haruldase väärarenguga siseorgan.

* Värsid Robert Browningi luuletusest «Galuppi tokaata».

Märksõnad
Tagasi üles