K, 7.12.2022

«Kas ma võin paluda, et sa ei läheks keldrisse? Seal ei ole… turvaline»

Linda Pärn
, raamatuportaali toimetaja
«Kas ma võin paluda, et sa ei läheks keldrisse? Seal ei ole… turvaline»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Shutterstock

Loe katkendit Mark Edwardsi uuest psühholoogilisest romaanist «Maja metsa varjus», mis haarab juba esimestest lehekülgedest.

Kaks aastat tagasi kaotas Julia traagilises õnnetuses pere. Tema abikaasa uppus tütar Lilyt päästa üritades kodu lähedal jões. Aga tüdruku surnukeha jäi leidmata ja Julia usub sisimas, et Lily on endiselt elus.

Mark Edwards, «Maja metsa varjus».
Mark Edwards, «Maja metsa varjus». Foto: Raamat

Üksi ja rahahädas, avab Julia kodumaja kirjanike loomemajana. Üks esimesi külalisi on õuduskirjanik Lucas, kellele saab Lilyga juhtunu väljaselgitamine kinnismõtteks. Kuid kõigest mõni päev pärast mehe saabumist toimub majas rida kõhedaid sündmusi.

Kui Lucase leitud juhtlõngad tema ja Julia metsa juhatavad, avastavad nad sünge saladuse, mille varjul hoidmiseks on keegi nähtavasti valmis ükskõik milleks.

Mis tol päeval jõe ääres tegelikult juhtus? Miks Lilyt ei leitud? Ja kes või mis Julia majas kummitab?

Mark Edwards on briti armastatumaid tänapäeva kirjanikke, kes alustas kirjutamist 2013. aastal. Nüüdseks on tema sulest ilmunud 11 psühholoogilist põnevikku ja tema raamatuid on müüdud enam kui 3 miljonit eksemplari. «Maja metsa varjus» on Edwardsi kolmas eesti keeles avaldatud romaan.

***

Jõe ääres oli mudane ja tuuline. Sellistel puhkudel soovis Lily, et neil oleks koer, kellele keppi visata, kuigi Suur Kass ja Väike Kass poleks seda tõenäoliselt heaks kiitnud. Ta soovis endale armsat väikest koera, mopsi või kedagi sellist. Emast ja isast eespool kõndides fantaseeris ta mopsist, kelle nad talle ostavad. Ta paneb koerale nimeks Nunnu. Nunnu hakkab kandma roosat kaelarihma ja võidab võistlustel auhindu ning Lilyt näidatakse televiisoris uhkelt naeratades oma kuulsa lemmiklooma kõrval seismas.

Lily oli sügavalt mõttes ja pani vaevu tähele, et vanemad temast maha jäid. Ta kuulis hüüatust ja vaatas piki jõeäärset teed tagasi. Isa vahtis vett, suu ammuli nagu kalal. Emal olid käed puusas.

Nad vaidlesid jälle.

Ema suskas sõrmega isa, kes oli näost roosaks läinud. Lily taipas, et isa ei vaata mitte vett, vaid kaldaserva, kus vedeles mingi metalliläikeline asi.

Kõik tema lootused, et see aasta tuleb parem kui eelmine, kustusid. Lily oli nii vihane, et raske oli neelata või isegi hingata, ning ta tampis jõekäänaku juures puude vahele, et ta ei näeks oma vanemaid ja nemad ei näeks teda. Ta ei kannatanud neid enam välja ning soovis, et võiks kaduda, linnuks muutuda ja minema lennata.

Ta kujutles hetkeks, kuidas ta sukeldub jõkke ja upub. Ema ei osanud isegi ujuda ja ka isa oli selle koha pealt äpu. Nad ei suudaks teda päästa ja siis nad kahetseksid, kahetseksid väga.

Ta seisis seal ning surus muudkui käsi rusikasse, kuni taipas, et teeb Suurele Kassile haiget. Lily kallistas teda ja suudles ta pead, siis marssis rada mööda edasi sinna, kus puud lõppesid.

Ta langetas otsuse. Niipea, kui ta oli seda teinud, lippas ta põõsastikku, mis jõekallast teest eraldas.

Ta võpatas, justkui keegi oleks talle selja tagant ligi hiilinud ja «Buu!» karjunud.

«Mida sa teed?» sosistas ta.

Paari hetke pärast üritas ta karjuda. Ta oli teinud kohutava vea ja soovis, et saaks aega tagasi keerata, ainult üks-kaks minutit. Ta kujutas isegi ette, kuidas aeg jookseb tagurpidi ning saadab ta mööda rada turvaliselt tagasi ema ja isa käte vahele. Aga oli liiga hilja.

«Lily?» kuulis ta ema teda nimepidi hüüdmas. «Lily, kus sa oled?»

Aga ta ei saanud vastata. Tal oli tropp suus ja tugevad käed hoidsid teda paigal. Ema hüüded hajusid kaugusesse, kui need tugevad käed ta minema tassisid.

**

Sõitsin üle Walesi piiri natuke pärast kella viit, päike kildikarva taevas madal ja tuhm. Sadas, aga sellel polnud tähtsust. Sest künkatippu jõudes tuli nähtavale org selle taga. Ja see oli hunnitu.

Vähendasin imetlemiseks kiirust. Berwyni mägede lame­dad tipud raamisid rohelist maailma: lammastega pikitud heina­maalappe; künklikele väljadele vaatavaid kenasid talu­maju; puid, mõni seismas uhkes üksinduses, teised kambakesi koos. Ja läbi selle kõige voolas Dee jõgi.

See oli kodu.

Miks ma olin tagasitulekuga nii kaua oodanud?

Öö saabudes näeb see kõik hoopis teistsugune välja. Siis tunnen tõenäoliselt puudust Londoni tuledest, mis kunagi ei kustu. Aga nüüd kerisin akna alla ja lasin jahedal õhul end puhastada. Olin kindel, et siin saan lõpuks ometi uuesti kirjutada. Taasavastan oma hääle, oma inspiratsiooni. Olin kindel, et kui ma seda suudan, lahtuvad ka kõik mu teised mured nagu vette langevad lumehelbed.

Niisiis tüürisin auto, valge Qashqai, suure optimismiga künkast alla orgu. GPS juhatas väikesest Beddmawri linnast mööda – see oli mu kodulinn, kuigi ei tundunud eriti tuttavlik – paksu metsa serva kitsastele poristele külavaheteedele. Keerasin vales kohas ära, oleksin äärepealt lammaste karjamaale sattunud ning olin sunnitud tagurdama. Selle viimase teejupini GPS-i võimed ei küündinud. Lülitasin selle välja ning tulin saju ajutist hõrenemist ära kasutades autost välja. Kirjanike loomemaja pidi olema lähedal. Lõpuks ronisin auto katusele – olin selle auto ostnud esimese raamatu eest saadud rahaga ja oleksin tõesti pidanud seda paremini hoidma – ning seal, teiselpool karjamaad, see madalal künkal seisiski.

See oli valgeks värvitud kivimaja järsu kivikatusega. Maja oli oodatust suurem ja vägevam. Selline paik, mis nägi välja, nagu sees oleks kogu aeg külm, ükskõik kui suur tuli kaminasse teha. Maja taga pakkus järsk nõlv loodusjõudude eest poolikut kaitset. Teisel pool laius nii kaugele, kui silm ulatus, mets.

Pea kohal okstes lehvitas keegi tiibu, nii et ma oleksin ehmatusest äärepealt tasakaalu kaotanud. Aga enne alla ronimist vaatasin veel korra maja poole ja naeratasin. See oli õudse raamatu kirjutamiseks täiuslik paik.

Tagasi autos, sõitsin mööda raagus puudega ääristatud pikka sissesõiduteed. Majast vasakule jäi suur laut ning ma märkasin, et peahoone taga peidab ennast väiksem majake nagu ema seelikute varjust piiluv uje laps.

Lähedalt vaadates oli maja veel vägevam. See oli kindel nagu kalju. Oletasin, et see oli seal seisnud kakssada aastat. Ainsad märgid kaasajast olid televiisoriantenn katusel ja plastist lastekiik aias. Kõrgest korstnast tõusis suitsu. Tahtsin korralikult ringi vaadata, kuid olin väsinud ja mul oli kõht tühi ning pealegi oli pärastpoole küllalt aega avastada.

Kui ma autost oma väikest kohvrit välja tõstsin, läks esiuks lahti ja välja astus naine, kes võttis külma käes endal ümbert kinni.

Ta oli umbes minuvanune – neljakümnendate alguses või keskel –, pikkade kastanpruunide juuste ja tugevate põsesarnadega. Kõhn ja kahvatu, selline inimene, kelle minu ema sõnul oleks tugev tuul minema puhunud, aga ligitõmbav; naine, keda oleksin kaks korda vaadanud, kui oleksin teda baaris märganud. Tal olid jalas teksapüksid ja seljas roheline kampsun, mille peal kandis ta mingisugust kašmiirist hõlsti. Pontšot? Minu poole tulles kohendas ta oma tumedate raamidega prille.

«Kas Lucas?» ütles ta. «Mina olen Julia.»

Surusin tema üllatavalt külma kätt. Kuigi tema naeratus oli sõbralik, õnnestus tal samal ajal kurb välja näha. Tema rohelistes silmades oli midagi, mingi valu kaja, mis pani mind veel hetke kauem tema käest kinni hoidma. Võib-olla tajudes, et ma teda uurin ja üritan temast sotti saada, muutus ta ametlikuks ja küsis, kas mul on palju pagasit.

«Ainult see ongi,» vastasin. «See on vapustav paik.» Nookasin peaga kiige poole. See liikus tuule käes aeglaselt edasi-tagasi, nagu istuks sellel väsinud kummitus. «Siin on kindlasti äge üles kasvada.»

Taipasin otsekohe, et minu sõnad olid kuidagi haiget teinud. Kuid Julia kogus end kiiresti ja kutsus mu viipega majja.

«Tere tulemast Nyth Brani,» ütles ta.

**

Läksin Julia järel valgeksvärvitud koridori, mille seintel rippus terve galerii vääriliselt traditsioonilisi pilte: kohalik maastik, mäed ja ratsutajad. Lagunevad lossid ja nartsissiväljad.

Ta märkas mind piltidele pilku heitmas. «Need ei ole päris minu maitse. Aga ma mõtlesin, et äkki külalistele meeldivad. Walesi maakohtade võlu.»

«Mulle meeldivad. Need tuletavad mulle kodu meelde.»

Kergitatud kulm. «Sa oled siitkandist?»

«Algselt küll. Ma olen Beddmawris sündinud, aga mu pere kolis Birminghami, kui ma olin kuueaastane. Meie majas olid samasugused pildid.» Noogutasin nartsissidega pildi poole. «Ma olen tegelikult üsna kindel, et mu emal oligi seesama pilt.»

Naeratasin mõistatades, kas see on emal alles ja ripub nüüd Lõuna-Hispaania villas.

«Aga sina?» küsisin. Julial oli kerge Põhja-Inglismaa aktsent. «Sa ei kõla waleslase moodi,» ütlesin.

«Ei, ma olen pärit Manchesterist. Didsburyst. Me kolisime siia alles paari aasta eest.»

Mõistatasin, keda ta «meie» all silmas peab. Loomemaja veebilehel oli omanikuna kirjas ainult Julia.

«Tule kööki,» ütles Julia. «Seal on soojem.»

Ta küsis, kas ma kohvi soovin, ja ma võtsin pakkumise rõõmuga vastu. See oli tüüpiline maaköök: ruumikas, võikarva seinte ja kivipõrandaga ning vaatega eesaeda. Seisin pliidi ääres ja heietasin minut aega oma teekonnast. Ma ei olnud mitu päeva ühegi inimesega suhelnud. Julia naeratas viisakalt, oodates, et vesi keema läheks, ja ütles aeg-ajalt sõna sekka. Ta oli prillid eest võtnud ja need olid jätnud ninakülgedele kaks väikest jälge.

Kööki sammus punane kass, saba püsti, ning ma kummardusin teda paitama.

«See on Chesney,» ütles Julia, kui kass nurrudes nägu vastu mu sõrmenukke hõõrus.

«On tema alles iludus. Nii et … oletegi ainult sina ja Chesney?»

Ta pöördus minust eemale ja tõstis kergelt vilistava kannu tulelt. Kass tuhises õhkkonna muutust tajudes köögist välja.

«Jep,» vastas Julia pärast nii pikka pausi, et ma vastust enam ei oodanudki. «Ainult meie. Ja muidugi teised külalised.»

Vaatasin juhmilt ringi, justnagu võiksid nad köögikappides peidus olla.

«Nad läksid kõik pubisse,» ütles Julia. «Sellest on kujunenud traditsioon, kui päevatöö on valmis. Kaevurite Vappi – see on paar miili teed mööda edasi.»

Ta ulatas mu kohvi. «Mul on sulle täitmiseks natuke igavaid dokumente. Mis sa arvad, kui kauaks sa tahad jääda?»

«Ma lootsin selle lahtiseks jätta, kui nii sobib. Tähendab, vähemalt kuuks ajaks.»

Julia kulmud kerkisid. «Kuuks ajaks?»

«Kas nii sobib? Ma võin ette maksta.»

«Jah. Muidugi.»

«Mul on tõesti vaja oma tobe raamat lõpuni kirjutada.»

Mitte ainult lõpuni kirjutada. Sellega oli vaja ka algust teha. Aga seda ma talle ei öelnud.

Julia mõõtis mind pilguga, justkui näeks mind esimest korda. Viimaks ta naeratas. «See sobib väga hästi, Lucas. Jää nii kauaks, kui tahad.»

**

Täitsin mõnda aega dokumente ning jõin samal ajal Juliaga vesteldes kohvi lõpuni. Väljas hiilis akende taha hämarik.

Julia viipas, et ma trepist ees üles läheksin. Kontrastina esimese korruse veatule sisustusele oli trepivaip kulunud ja tapeet kohati seina küljest lahti. Oli märke, et kunagi oli keegi seda ala kujundama hakanud, aga töö oli soiku jäänud.

Kui mademele jõudsime, ütles Julia: «Sinu tuba on sellel korrusel.» Tundsin kerget pettumust, et see ei olnud kõige ülemisel korrusel, aga ei tahtnud kurta.

«Sinu uks on vasakut kätt teine,» ütles Julia minu tagant.

Võtsin ukselingist kinni ja ta karjatas: «Mitte see!»

Tõmbasin käe ära, nagu olnuks link tulikuum. «Vabandust, sa ütlesid …»

«Ma mõtlesin kolmandat ust. Kolmas uks. Tuba number kuus.» Ta hoidis kätt rinnal ning hingas raskelt, põskedel roosad laigud. Ta märkas, et ma jõllitan, ja sundis end naeratama. «Vabandust. See tuba ei ole veel korras. See on natuke segamini.»

Ta astus minust mööda ja lükkas kuuenda toa ukse lahti. Läksin tema järel sisse.

See oli muljetavaldav ruum: puust põrandalauad, paremas seisus kui koridori omad, kenasti ülestehtud kaheinimesevoodi, riidekapp ja kummut. Mis kõige parem, akna all seisis suur kirjutuslaud ning tool, mis tundus mugav ja ergonoomiline. Libistasin käega üle sileda tammepuust lauaplaadi.

«Kahjuks eraldi vannituba ei ole,» ütles Julia. «Ühine vannituba on natuke mööda koridori edasi.»

Ta seisis minu kõrval akna all, nii et me vaatasime klaasil oma peegeldustele otsa. Päikese loojudes oli justkui kogu maailm väljaspool maja olemast lakanud, välja arvatud üksikud valgusetäpid siin-seal maastikul.

«Ma näitan sulle ümbrust, kui oled asjad lahti pakkinud, aga sa võid kirjutada kas siin või elutoas või isegi kotedžis.»

«Suurepärane.»

Julia tõi lagedale toavõtme ja asetas selle kirjutuslauale. «Sa võid majas minna enam-vähem igale poole, ainult … kas ma võin paluda, et sa ei läheks keldrisse? Seal ei ole … turvaline.»

«Ohoh?»

«Trepp vajab remonti.»

«Saan aru.» Ma ei kujutanud niikuinii ette, et mul tekiks tahtmine keldrisse minna. Istusin laua taha. «Julia, see on imeline. Kui kaua see maja on sul avatud olnud?»

«Ainult mõni kuu. Ma ei ole veel päriselt jalgu alla saanud. Tähendab, ma tean, et paljudes kirjanike loomemajades on külalisautorid, õpitunnid ja nii edasi. Praegu on see lihtsalt vaikne eraldatud paik, kuhu inimesed saavad tulla mõtlema.»

«Täpselt seda ma otsisingi.» Ma ei selgitanud, et oli ka teine, konkreetsem põhjus, miks ma valisin justnimelt selle loomemaja nii lähedal piirkonnale, kus olin veetnud oma varase lapse­põlve. «Oled sa ise kirjanik?»

«Mina? Ei.»

Ta hakkas juba toast lahkuma, aga peatus uksel. «Ma ei taha uudishimutseda, aga milliseid raamatuid sa kirjutad?»

«Õudusromaane.»

Seal see oligi: kerge vastumeelsusilme. Olin sellise reaktsiooniga harjunud. «Ja on see … sinu esimene raamat?»

«Ei, ma olen neid kirjutanud kuhjade kaupa, suuremat osa osteti umbes null eksemplari.»

«Suuremat osa?»

«Ee. Viimane oli päris edukas. Selle pealkiri on «Kompvek».»

Tema ilme ei väljendanud äratundmist ja küllap ma tegin selle peale pettunud nägu, sest ta ütles: «Vabandust, ma ei ole eriti selliste raamatute fänn. Tähendab, ma olen paari Stephen Kingi oma lugenud, aga ma olen täielik argpüks.»

Naeratasin. Mulle öeldi seda sageli.

«Ma näen niigi piisavalt õudusunenägusid.» Sain aru, et ta kahetses otsekohe, et oli seda öelnud, sest ta lisas kiirelt: «No igatahes, ma jätan su rahule. Õhtusöök on kell kaheksa, kui teised pubist tagasi jõuavad.»

«Suurepärane. Aitäh.»

Ta sulges ukse, jättes mu üksinda oma ajutise kirjutuslaua taha. Vahtisin kohta, kus ta oli seisnud. Ta oli salapärane. Naine, kellel oli lugu. Ootasin huviga võimalust see välja uurida.

Märksõnad
Tagasi üles