6 lõbusat lasteraamatut, mille peategelaseks on rebane
18. jaanuar 2022, 09:35
/nginx/o/2022/01/18/14314861t1hf8c9.jpg)
Möödunud aasta tõi varem ilmunud vahvatele rebaseraamatutele tõhusat täiendust. Ilmus erakordselt palju mudilasteoseid, mille peategelaseks on kirjanik valinud rebase. Pole ka ime – on ju rebane üks ääretult tore loom, kes lausa meelitab endast põnevaid lugusid välja mõtlema. Rääkigu need siis arvudest või raamatuarmastusest, õnnest või kliimamuutustest – rebane paistab sobivat ükskõik mis teemat käsitlema. Enamasti kohtame lasteraamatutes armsate kikkis kõrvade, tumedate nööpsilmade, punakaspruuni karvakatte ja koheva valgeotsalise sabaga punarebast. Märksa haruldasemad on raamatud, mis avavad kõrberebaste salapärase elu tagamaid. Milline rebaseraamat sulle kõige rohkem meeldib?
Kate Read, «Üks rebane. Põnevuslugu arvudest»
Illustreerinud autor, tõlkinud Marge Kask. Kirjastus Julius Press, 2021.
Mis saab, kui panna kokku kaks kavalat silma, neli pehmet käppa, viis väikest muna, seitse ukselekoputust, kaheksa hiilgavat silma, üheksa sulge, kümme teravat hammast? Saab ühe hiiglama toreda lasteraamatu, põnevusloo, mille abil saavad kui võluväel selgeks ka numbrid.
***
Evelina Daciūtė, «Õnn on rebane»
Illustreerinud Aušra Kiudulaitė, tõlkinud Tiina Kattel. Kirjastus Päike ja Pilv, 2021.
Ühes linnas pargi servas on hiigelsuur puu. Selle puu sisse ehitatud majas elavad isa, ema ja laps, kel nimeks Povilas. Kui isa lendab igale poole ja veab ühest kohast teise inimesi ja asju ning ema meisterdab savist igasuguseid vaase ja savipotte, siis Povilas läheb pagarikotta, kust ta ostab kolm saiakest – ühe igale pereliikmele. Kord tagasiteel kohtab Povilas rebast, kes kiigub. Nad saavad headeks sõpradeks. Lausa nii headeks, et Povilas ei kujuta oma elu rebaseta ettegi. Siis aga saab isa uue töö ja pere peab kolima.
***
Debi Gliori, «Mis ka ei juhtuks»
Tõlkinud Eda Ahi. Kirjastus Rahva Raamat, 2021.
Väiksel rebasel on tusatuju. Ta loobib ja pillub, lööb ja karjub. On üsna kindel, et nüüd ei armasta mind küll enam keegi, arvab ta. Suur rebane aga lohutab poega: «Ma armastan sind alati, mis ka ei juhtuks.» «Aga kui ma muutuksin karuks, putukaks, krokodilliks? Oled sa kindel, et ka siis armastad sa mind?» küsib rebasepoeg suurelt rebaselt. Mis sa arvad, mida suur rebane vastas?
***
Liis Sein, «Kartlik rebasepoeg»
Illustreerinud Catherine Zarip. Kirjastus Tammerraamat, 2021.
Kõrberebasepere toimetab öösel ja magab päeval. Ainult väikesel kõrberebasetüdrukul Suzul ei tule und. Ei ole ju võimalik uinuda, kui päike nii ahvatlevalt koopasuudmele paistab! Küll tahaks teada, millisena paistab maailm päevavalguses! Suzule tulevad meelde lähedaste lood kaelkirjakute reegliteta jalgpallist, elevantide ülivaljust laulupeost, jaanalindude õudusjuttudest ja teistest päeval valitsevatest ohtudest. Kui vaid julgeks üle pesasuudme kiigata, kui vaid julgeks asjad oma silmaga üle vaadata…
***
Ulla Sainio, «Karu ja rebane teel põhjamaale»
Tõlkinud Lauri Juursoo. Kirjastus Elust Enesest, 2019.
Karu on kurb. Ta tahaks jää alt sikutiga kala püüda, kahjuks aga vihma muudkui sajab ning lund ei paista kuskilt. Rebane soovib sõpra aidata ja teeb ettepaneku põhjamaale minna. On seal ju alati lund, millel lustida, ja jääd, kuhu kalapüügiks auke puurida. Üheskoos asuvadki sõbrad teele. Et aga teekond kujuneb nii pikaks, seiklusrikkaks ja avastusrohkeks, ei oska nad ette näha.
***
Franziska Biermann, «Härra Rebane sööb raamatuid»
Tõlkinud Eve Sooneste. Kirjastus Koolibri, 2017.
Väike härra Rebane armastas raamatuid üle kõige. Ta armastas neid koguni nii palju, et iga kord, kui teos loetud, riputas ta raamatule pisut pipart ja soola peale ning pistis nahka. Niimoodi ei saanud rahuldatud mitte ainult loomakese uudishimu, vaid ka nälg. Ja isu oli sel rebasel tohutu suur ja kasvas iga loetud leheküljega. Kuna raamatud olid kallid, ei pidanud reinuvaderi rahakott tema isule vastu ja sundis teda üha uusi toidukohti otsima.