KATKEND ⟩ Autor hoiatab: nõrganärvilistele võib teos mõjuda šokeerivalt

Priit Uring (05.10.1998). Foto: Ander Ilp

Loe katkendit Priit Uringu peagi ilmuvast raamatust «Morfeuse armuke». Vananeva hobikirjaniku, kunagise Eesti Kirjanike Liidu liikme viimase, päeviku ja isikliku kroonika vormis autobiograafilise teose I osa käsitleb toimetulekut parandamatu haigusega, osalise nägemiskaotusega, kustuva seksuaalsusega ja suhete katkemisega endast tunduvalt noorema naisega. Teost läbivad ajaloo- ja spordihuvi, looduslembus ning südamlik poolehoid oma kolmest abielust sündinud lihaste laste vastu. Pidades ennast küll ilmalikuks budistiks ning olles joogaharrastaja, teeb autor aeg-ajalt kummarduse ka müütilisele mõtlemisele ning kohtub lõpuks unejumala endaga. «Nõrganärvilistele võib teos mõjuda šokeerivalt,» hoiatab Uring ja märgib lisaks, et kui «külm» teda jaanipäevaks ära ei võta, loodab ta ka II osa suveks valmis kirjutada. «Igatahes algus selleks on juba tehtud.»

Taevaste muusikute linn

(august, september, Paide asub mere ääres)

Eile käisin külateed mööda Kehra taga Aruoja veehoidla ääres kalal. Kaldal kössitasin kokkupandaval istmel alguses kuivalt, siis vihmakeebi varjus üha tiheneva saju käes. Püük aga lõppes väga edukalt: sain tõuguga mitmekilose piraka latika. Oli see alles üllatus, et nii suur. Hurraa! Kodus praadisin selle muna ja jahuga ära ning keetsin porgandiga kartulid juurde. Kartulikeeduvee ja köögikoorega tegin ka valge kastme ning siis sõin seda kõike lõhkemiseni. Oma vananeva Nissaniga kalalt tagasi Tallinna poole sõites kordasin pidevalt mõttes tänusõnu kalade jumalale, sellest hoolimata, kas teda on või ei ole. Meedias käib, muide, klaperjaht ristikiriku vastu. Ei tea ainult, kelle tellimusel ja kelle huvides. Põhitegur on ilmselt kadedus kiriku jõukuse pärast. Kui nii, siis on see küll madal ja kõlvatu ajend. Võõrast vara võtaks nõrkemiseni, kui saaks, ütleksid sotsid ja kommunistid, need ümberjagamise kuulsad kärbsepesameistrid.

27.08.2021 hommikul kell 7.22.

**

Neljapäevasele eufooriale õnnestunud latikapüügist järgnes haiglane reede. Tundsin ennast kogu päeva halvasti. Keha oli nagu üleni kuum ja enesetunne halb. Ometi sõitsin tehnikaülikooli staadioni kõrvale jalutama, koer auto paremal esiistmel isteasendis. Halb enesetunne kestis kuni laupäeval kella viieni pärast lõunat. Umbes sellel ajal tekkis sitahäda ja kui olin ära sittunud, läkski enesetunne kohe paremaks. Ka oli kõht kinni. Pärast allaistet ärkasin nagu uuesti tegusale olekule, sest käisin poes ja ostsin värskeid vaarikaid, mureleid ja väikse karbi kirsstomateid. Vist tuleb arvestada, et selliseid näiliselt ilma põhjuseta halbu enesetundeid hakkab esinema ka edaspidi, veel ei tea muidugi, kui regulaarselt. Leukeemia, leukeemia, mis muud … Aga võib olla läks tuju paremaks ka sellepärast, et laupäeva lõpuks muutus taevas selgeks ja õhk soojemaks, kusagil 17–18 plusskraadi.

**

Kuna halb enesetunne ja haiglane olek kestsid kuni laupäeva õhtupoolikuni, jätsin erandkorras tegemata laupäevahommikuse hatha jooga ehk koduse sõnavara kohaselt väänutamise. Loomulikult jätsin tegemata ka harjutused hantlitega. Seevastu täna, st pühapäeva hommikul taastasin väänutamise, kuid hantleid ei tahtnud veel näppida.

Nägin öösel üsna omapärast und ja nimelt seda, et Paide asub mere ääres. Olin sõitnud bussiga ja maha tulnud tundmatus kohas. Otsisin bussijaama ja kui leidsin, ei tahtnud keegi minuga suhelda, kuigi rahvast seal leidus. Lõpuks jõudsin mingi kassataolise boksi ette, kus istus klaasi taga keegi keskealine naisterahvas, kes esialgu keeldus ütlemast, mis koht see on, teatades, et need andmed olevad salastatud. Lõpuks pärast pealekäimist ta siiski ütles, et koht on Paide. Seepeale soovisin piletit Põltsamaale ja ta andiski mulle mingi väikese kollase pikliku paberilipaka, kinopileti moodi. Bussijaamast väljudes sattusin hoopis mingisse keldrisse, kus ekseldes jõudsin tagaukseni, aga seal oli väljaspool ees mingi kõrge metallist varbaed ja ma pöördusin keldrisse tagasi eesust otsima. Leidsingi selle ja väljusin majast. Oli nagu öö ja taamal paistis tuledemeri. Koht tundus siiski täiesti tundmatu, kuigi olen Paides korduvalt käinud. Nägin ka inimesi ja küsisin kellegi käest, kus asub kesklinn, ja ta viipas käega mingi tänava suunas. Läksingi seda mööda justkui natuke allamäge ja sattusin ristmikule, mille läheduses asus bussipeatuse moodi kergehitus. Tuligi buss ja ma sisenesin koos teiste reisijatega, kes olid samuti bussi oodanud. Bussis nägin bussijuhti, kes vaatas minu poole. Küsisin, et kas see buss läheb ka Põltsamaale, ja ta ütles, et just seesama. Leidsin istekoha ja buss hakkas liikuma. Bussi aknast paistsid eemal asuvad sadamakraanad ning järgmisel hetkel oli juba talv ja buss sõitis merejääl mööda talveteed, lumevallid kahel pool. Jõudsin mõelda, et näe, Paide asub tõesti mere ääres. Mõtlesin ka, et ei tea, mis kella ajal ma Põltsamaale jõuan, kui ärkasin. Kell oli seitse hommikul ja mina lamasin nii pikk kui lai oma voodis Tallinnas.

Selline pühapäeva varahommik siis 28. augustil 2021.

**

Püüan selles praegu kohati hea tahtmise juures juba nagu märgatavas (!) isikliku kustumise protsessis ka midagi positiivset näha ja kui muidu ei näe, siis unes ikka. Ka möödunud ööl nägin und jõest ja kaladest. Jõgi oli nagu sulustatud pärast üleujutuse taandumist ja seal oleks pidanud olema palju lõksu jäänud kalu, aga võta näpust, ei olnud. Olin ise nagu väike poiss ning koos ema ja kellegi onuga kummargil kaardi või justkui mingi laual asuva maketi kohal, kus paistsid jõgi ja veesulg, aga kalu ei olnud, kuigi oleks pidanud olema. Siis ema ütles, et läheksin välja, ja ma läksin. Kui mõne aja pärast tagasi tulin, oli ema näost punane ja rahulolev ning kuidagi kergelt nagu väristas õlgu ning see onu oli ka näost punane ja siis selgus ühtäkki, et jões on kalu küll ja küll ja neid võib püüda. Et neid võime meie püüda ja ka teised inimesed ümberringi, kes sealkandis elavad. Ise mõtlesin pärast, et see onu oli vist balti parun, ja imestasin, et mida nad emaga siis tegid, kui mina väljas käisin, aga tagasi tulles olid kalad jões juba olemas. Kalad koos püügiõigusega. Selline naljakas varjatud erootilise alatooniga ja orjaaegse ahistamise maiguga uni. Kõikide emakeste ohvrimeelsusest ei-tea-kelle lõbu ja oma laste ning isegi teiste inimeste kõhumurede pärast. Kas nii või?

Kelle hulka tahaks kuuluda? Kas tontide eest taganevate sõdurite salka või siis lõheliste sekka? Jah, olla võimas kala, kes vastupandamatu elujõu tõttu suundub koos lugematute kaaslastega nii kudema kui ka kohe pärast seda surema oma kodujõgedesse. Emajõgedesse. Mina jälle millegipärast tahaksin surema minna hoopis Põltsamaale. Imelik.

**

Eile, augusti viimasel päeval sai Eesti endale järjekordse normaalse presidendi Alar Karise. Enne seda kolistas riigi eesotsas viis aastat seelikus sotside «pang-ämber», kelle keegi nestoriaanlane oli hädavõimaluste tagatoas asunud inimesesuurusest mustkunstnikukübarast välja tirinud. See avalik ei-tea-kust ilmunud naistegelane tekitas vähemalt minus alalist piinlikkust ja häbi. Kõigele lisaks oli ta ka Brüsseli hääletoru. Hea, et tast nüüd lahti saame, kui Uus Mees 11. oktoobril ametivande annab. Edu Eestile! Ka hingamine läks pärast seda just nagu lahedamaks.

Ja muidugi elagu ühtlasi ka uue kooliaasta algus! Ikkagi 1. september ju aastal 2021.

**

Puugiraisk oli märkamatult munandikoti külge roninud. Ei tea, kas kalal kükitamisest? Kui sügelema hakkas, siis hakkasin lähemalt uurima ja nägin halli kõva pohlamarjasuurust muna – nii verd täis oli ennast imenud. Kaksasin teise küljest, panin kraanikaussi ja lömastasin haamriga. Seejärel lasksin jälgid mustad jäänused kuuma veega alla. Munakotti aga pihustasin desinfitseerimisvedelikuga. Vuih! Sedasi tuli september, selle peatüki viimane kuu. Hoolimata kõigest, sissekanded jätkuvad. Kui ei tule entsefaliiti, kui ei tule borrelioosi! Hmm! Tegelikult olen puugi vastu ju vaktsineeritud. Internetist aga Vikipeedia andmeil:

Kuigi puuk on välimuselt väga sarnane tavalise sitikaga, ei ole ta putukas, vaid hoopis ämbliku lähisugulane. Puugid kuuluvad ämblikulaadsete klassi lestaliste seltsi. Puuk on tiibadeta, nelja jalapaariga. Tema keha on pealtvaates äraspidimunajas ja lame ning koosneb kahest osast.

Teiste jaoks olen ma hommikuti keegi koeraga onu, mustad prillid ees. Või mis onu!? Koeraga vanamees, mustad prillid ees. Ja ükski võõras ei mõika, et mul on hammaste asemel proteesid. Nüüd muidugi teaksid, kui saaksid neid ridu kohe praegu lugeda, aga ei saa. Praegu veel mitte.