KATKEND ⟩ Mehis Heinsaare kultuurilooliselt põnev «Ööpäevik» toob tõe nähtavale

Mehis Heinsaar peab end rahumeelseks inimeseks. Foto: Sille Annuk

Loomingu Raamatukogu selle aasta esimene raamat on Mehis Heinsaare autopsühhograafiline «Ööpäevik», mis annab võimaluse tutvuda Heinsaare kui inimese, lossi ja maastikuga. Loe teosest katkendit!

Mehis Heinsaar, «Ööpäevik». Foto: Raamat

Mehis Heinsaar (sünd. 1973) on selle raamatu kohta öelnud nii: «Need ülestähendused, mõtted ja jutud kirjutasin ma ajavahemikus 2007–2012 iseendale ja sellele ainsale lugejale endas, kellele meeldib küll kirjandus, ent kes ühes sellega – ja isegi seda enam – nõuab ka tõe nähtavale tulekut.

2011. aasta päevik on siit puudu, sest kaotasin ta sama aasta novembriööl pärast viimaste kõrtside sulgemist kuskil Tartu peal ringi ekseldes koos kotiga ära. Olen tagantjärele mõelnud, et võibolla oli see väikseim võimalik lunaraha, mis tuli maksta selle eest, et ma lõpuks tolle sügise ohtlikust ja tupikuterohkest linnalabürindist tee välja leiaksin.»

***

2012

Pühapäev, 1. jaanuar

Niisiis, sa valid valu asemel leebe sohu uppuja ükskõiksuse, kummalise une. Ja su mässust saab unenägu. Imestamisvõime, ükskõik mille suhtes, kahaneb. Ja sinu laev eemaldub sadamast. Ilma sinuta.

Esmaspäev, 2. jaanuar

Kummituselu, mis käivitub niipea, kui mu väsind või käega lööv vaim läbi ülemiste tubade keldrikorrusele vajub. Nüüdseks on see elu omandanud hiiglaslike, poolelus puuslike näo.

Nende deemonite potentsiaal ja sisu on aastate jooksul automatiseerunud. Nad hakkavad mu hinges vohama pelgalt puudutusest, üha ikka ja jälle, kui väsimuse faasis ringiga sellele tasandile jõuan. Nüüd, pea neljakümneaastaselt, tean juba kindlasti, et nonde inertsipõhine, muumialik käivitumine mu loomuse keldrikorrusel on mitu korda tugevam mõistuse tahtest ja olevikulisest vastupanuvõimest. Nad lihtsalt võtavad oma, nagu alati.

See väljendub apaatses laisklemises, allaandmises, samastumises suvaliste seriaalide kangelastega, vastupandamatus tõmbes ruletilaua poole, kõrtsis lällamises, nüris melanhoolias, ükskõik milliste ajalehtede ahnes lugemises, lakkamatus söömises, vanaeidelikus itsitamises ja soodumuses alla anda ükskõik millisele hedonistlikult laetud olukorrale, kui selleks vaid võimalus avaneb.

Ainus märk mu tegelikust minast on siis teatav halvatud ärevustunne ja rahulolematus selle orgaanilise kummitustasandiga. Kui seda tasandit aga vastupanuvõitlejana eitama kipun, tuletavad deemonid oma olemasolu meelde kõditava sule ja köhima ajava kipitusena kurgus, või tunde kestva nüri valuna kõhus. Nende piinariistade kollektsioon ei jää alla keskaegse inkvisitsiooni omale.

Neljapäev, 5. jaanuar

Olla Aednik. Kohustus ja rõõm harida oma juba välja töötatud, geomeetrilist Hingeaeda. See peaks olema või sellest peaks saama niisama loomulik tegevus kui Tallinna või Tartu Botaanikaaia aednike igapäevane töö: nende igapäevased tulekud, kohalolekud, imeliste taimede eest hoolitsemised ja minekud. Ainus probleem: kuidas endas esile manada samasugune vastutustunne oma töö ees?

Esmaspäev, 9. jaanuar

Mõni kuupmillimeetrine deemon inimese ajus võib omada hämmastavat mõjujõudu: ta on võrdne sihitult ringi kihutava meteooriga, mis kaalub miljard tonni.

Teisipäev, 14. veebruar

See linn, mis asub seal ümber mõne nurga ja siis alla orgu, peibutades mind õhtute ja ööde kaupa. Senikaua, kuni ta asub seal ümber nurga ja all orus, tundub ta võidetav, ent kui ise sinnapoole minna, mööda Vanemuise tänavat alla laskuda ja temaga silmitsi seista, haarab ta mu kohe oma võimusesse. Ta kasvatab virnrohu kombel oma labürintlikud seinad mu ümber ja olengi kadunud mees selles soo peale rajatud linnas.