L, 13.08.2022

Estonia hukust raamatu kirjutanud Tamminen: kuulsin lugusid hüvitistest neile, kes taipasid õigel ajal vait olla

Raamatuportaal
Estonia hukust raamatu kirjutanud Tamminen: kuulsin lugusid hüvitistest neile, kes taipasid õigel ajal vait olla
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Parvlaev Estonia sadamas.
Parvlaev Estonia sadamas. Foto: Ly Menov

Jaanuari lõpus ilmub Eestis elava Rootsi ajakirjaniku J. K. Tammineni uus raamat «Estonia saladused». Loe raamatust katkendit!

Parvlaeva Estonia uppumine 28. septembril 1994. aastal vapustas kogu maailma. 989-st pardalolijast uppus 852. Estonia juhtumit on uuritud laeva uppumise hetkest saati ning selle kohta on kogunenud pidevalt uut ja vastuolulist tõendusmaterjali. Kas me ka päriselt teame, mis ja miks juhtus?

J. K. Tamminen, «Estonia saladused».
J. K. Tamminen, «Estonia saladused». Foto: Raamat

J. K. Tammineni raamat vaatleb Estoniaga juhtunut uuest perspektiivist, pakkudes infot, mida varem pole avaldatud. Raamat on jagatud kolme ossa: esimene kirjeldab suurõnnetuse tausta ja õnnetuse ööl juhtunud sündmusi, teise on lisatud Estonia uurimiskomisjoni endise esimehe Margus Kurmi 2020. aastal peetud ettekanne ja viimane osa sisaldab raamatu autori aastate jooksul tehtud intervjuusid.

«Estonia saladused» puudutab parvlaev Estonia uppumisega seotud asjaolusid, millest seni on avalikkuses vaikitud.

J. K. Tamminen on Eestis elav kirjanik, jurist ja teoloog, kelle sulest on ilmunud üks krimitriloogia ja mitmeid mitteilukirjanduslikke teoseid. Eesti keeles on varem ilmunud tema «Mees Pasilast».

***

INFOT VARJATAKSE

Selle raamatu esimese osa aluseks on Eesti, Rootsi ja Soome riigi ühise uurimiskomisjoni lõppraport. Komisjon alustas oma tööd kohe pärast õnnetust septembris 1994 ja esitas oma lõpparuande üle kolme aasta kestnud uurimistöö järel detsembris 1997.

Raportis on 228 lehekülge ja seda võib pidada üpris põhjalikuks uuringuks õnnetuse öö sündmuste, olude ja tehniliste taustaandmete kohta. Lühidalt kokkuvõetuna oli selle raporti järgi Estonia uppumise põhjuseks kõrges lainetuses lahti murdunud vöörivisiir.

Oleks ju võinud oletada, et see ametlik dokument paneb punkti Estoniat puudutavatele spekulatsioonidele. Nii aga ei paista olevat.

**

Spekulatsioonid puhkesid Eestis kohe pärast õnnetust, kui päästetutel paluti ajakirjanikega mitte rääkida. Ilmselt polnud alati tegemist üldise sooviga vältida kommenteerimist. Selle raamatu jaoks intervjuusid tehes kuulsin palju lugusid sellest, kuidas kohalikud ametnikud esitasid näiteks laeva personalile rangeid infovahetamisega seotud piiranguid. Lisaks kuulsin lugusid hüvitistest, mis maksti neile, kes taipasid õigel ajal vait olla.

Info liikumise piiramises lõid peagi kaasa ka teised riigid. Kõige omapärasem salastatuse märgi taha varjuja oli USA. Võiks arvata, et ameeriklastel ei olnud Estonia juhtumiga seoses muud huvi kui meresõidu üldise turvalisusega seotud aspektid. Tõde on aga teistsugune, sest ameeriklased pidasid vajalikuks kuulutada Estonia uurimisega seotud dokumente salajasteks mitmekümneks aastaks.

Tunnuslik on see, et ameeriklasi ei olnud ametlikel andmetel Estonial hukkunute hulgas. Kuulsin aga oma intervjuudes, et laeval oli sel saatuslikul ööl mitteametlikult olnud mitu ameeriklasest ametiisikut ja ametnikku.

Ka teiste riikide luureasutustel oli neil aastatel oluline roll ning vajadus salastada kogu luureasutuste jaoks oluline informatsioon. Seda põhjendati iga riigi «riikliku julgeoleku» vajadustele viidates. Rootsi jaoks ei piisanud lühikestest salastamise tähtaegadest, nemad lukustasid andmed koguni 70 aastaks. On selge, et nii pika salastatuse perioodi abil soovitakse kaitsta eriti olulisi sündmusi ja informatsiooni. Midagi, mis pole oluline või on üldiselt teada, poleks vaja nii pikalt varjata. On põhjust seda meeles pidada.

**

Foto: Juhani Tamminen

Estonial elu jätnutest suurem osa ehk üle 500 inimese olid rootslased. Järgmiseks suurimaks grupiks olid Eesti kodanikud, keda oli ligi 300. Hästi kiiresti pärast õnnetust hakati rääkima hukkunute ja laevavraki saatusest. Uuringute põhjal soovis enamik hukkunute omastest vraki ülestõstmist. Samal ajal tekkis aga Rootsis tugev poliitiline tahe: Estoniat ei ole vaja üles tõsta.

Rootslaste seisukoht sai määravaks ja kiiresti kaldusid sellega nõustuma ka Soome ja Eesti. Juba 1995. aasta alguses sündis otsus Estonia hauarahu kohta. Hiljem liitusid lepinguga ka Taani ja Venemaa.

Ühise otsusega taheti Estonia vrakk katta kruusa, liiva ja betooniga. Sageli võib kuulda ilusat juttu Estonia sarkofaagist või kirstust või hauakambrist. Sellega soovitakse rõhutada Estonia vraki hauarahu tähendust. Hauarahule viidates on selle uurimine ja sinna sukeldumine seadusega keelatud.

**

Nii on tekkinud – või tekitatud – olukord, kus igasugust algatust uuesti Estonia vrakki uurida on võimalik tõlgendada mingi vandenõuteooria väljendusena. Teisalt on aga aasta-aastalt kasvanud surve uurimise taasalustamiseks.

Üks näide kasvanud survest on aastate jooksul üha tugevnenud väide, et merevett tulvas laeva ka Estonia autoteki alt. See seisukoht ei elimineeri purunenud visiiri versiooni. Kui vett tulvas autoteki alt, siis võis tegemist olla auguga laeva küljes.

Mõned reisijad on rääkinud, et nad tundsid, nagu laev oleks mingile leetseljakule sõitnud. Reisilaeva kurss on aga väga kindlalt nii planeeritud, et selle teel ei oleks karisid või leetseljakuid. Seda silmas pidades on arukas oletada, et millegi vastu hõõrdumise heli võis kosta millegi otsa põrkumisega seoses. Vaevalt siiski lahti tulnud visiiri vastu, sest laeva uppumiseni läks veel aega.

Osa pääsenutest on ka rääkinud, et nad kuulsid teistelt reisijatelt, et vett tuli autoteki alt ehk 0-tekilt. Oluline on siinjuures meeles pidada, et mitmed sündmuse pealtnägijad, kes jõudsid laeva tekile, siiski ellu ei jäänud. Nii oli osa juttudest teistele edasi räägitud või kõrvalt kuuldud.

Selle väite toetuseks on asjaolu, et piisavalt paljudel siiski õnnestus alumistelt kajutitekkidelt üles jõuda. Nendel korrustel olid laeva kõige odavamad kajutid ja laeva masinaruumi ning lainete helid olid seal eriti hästi kuuldavad. Paljud pääsenud on rääkinud, et nad kuulsid mulksuvat heli.

Aastate jooksul on augu võimalust ääri-veeri käsitletud. Paljud laevalt pääsenud on rääkinud, et nägid laeva küljes auku. Samuti on mõned ametnikud olnud augu võimalust pooldaval seisukohal. Praeguseks, 2022. aastaks on teada, et laeva küljes on tõesti rebend. See leiti 2020. aasta sügisel, kui Norra sukeldujad julgesid hauarahu rikkuda ja tuua aastakümneid hiljem pinnale uut informatsiooni Estonia vraki kohta.

Märksõnad
Tagasi üles