«Kuidas sai kahekümne kahe aastasest pruudist keegi selline?»

Foto: Shutterstock

Loe katkendit Briti koomiku, kirjaniku ja näitleja Jenny Eclairi südant liigutavast romaanist «Mälestuste toad». See on lugu ühe perekonna saatusest, mis näitab teravalt, kui palju võivad väikesed otsused mõjutada kogu me elu.

Edwina Spinner on elanud viimased viiskümmend aastat samas majas. Kunagi oli see täis inimesi ja saginat, aga nüüd elab Edwina üksi ja maja on talle liiga suur. Niisiis on Edwina otsustanud selle maha müüa.

Jenny Eclair, «Mälestuste toad». Foto: Raamat

Noor kinnisvaramaakler, kes maja hindama tuleb, näeb selles suurt potentsiaali. Tuleb vaid mõned seinad maha võtta, ehitada korralik vannituba. Kui Edwina noormehele tubades ringkäiku teeb, rändab naine tagasi oma kunagisse ellu noore emana. Tagasi oma esimese abikaasa Ollie ja nende kaksikute Charlie ja Rowena juurde. Tagasi valede ja hämarate saladuste ja kasupoja juurde, kelle nimegi ei suuda Edwina valjusti välja öelda.

Edwina loo edenedes selgub, et see oma ajale jalgu jäänud majas konutav vana naine on keerukas ja põnev isiksus, kes on elanud erakordse elu täis armastust ja tragöödiat. Miks on ta nüüd nii üksik? Mis juhtus kõigi nende aastate eest Edwina perekonnaga?

***

Majavaatlus

Ta ärkab uksekella peale, ometi näitab ta käekell, et on alles üksteist hommikul. Liiga vara, et uinakut teha, aga mõnikord on lihtsam magada, kui seista silmitsi reaalsusega. Tulevikku on nii raske korraldada, kui sa ei ole kindel, mis juhtuma hakkab. Vähemalt minevik on paigas: see on juba möödas, enam ei saa midagi teha, et olnut muuta, ja aeg tõesti parandab kõik haavad. Kui sa just pidevalt kärnasid ei noki, tuletab ta endale meelde.

Ukse taga seisab poiss, karamellitooni nahaga poiss. Edwinal pole õrna aimugi, kes ta võiks olla, mormoon või varas, ja tuginedes naabrivalve saadetud hoiatusele, nõuab Edwina temalt isikut tõendavat dokumenti.

«Mina olen Lee,» ütleb poiss talle tervituseks kätt ulatades. «Lee Clarke, Gateman & Pierce’ist.» Muidugi, ta on kinnisvarabüroost. Edwina oli selle kokkusaamise kirja pannud, või ei? Kas on tõesti juba neljapäev?

Edwina loodab, et poiss ei pea teda rassistiks, ning soovib, et Alicia oleks siin vastupidist tõestamas.

Poiss ei näe välja piisavalt vana, et võiks tööl käia – laps, kes kannab ülikonda. Mis on küll noorte meestega juhtunud? Kunagi oli aeg, mil noored mehed oli hoopis teisest liigist, täiskasvanuelust koormamata, aga tugevad ja pikad, võimelised haarama sülle noori pruute, heiskama purjeid laevamastidesse ja lammutama laiali mootorrattaid. See siin tundub vaevu suutvat oma ema poekotti kanda, rääkimata Spitfire’iga lendamisest või viisakal tasemel tennise mängimisest.

Punastades lööb ta ukse valla ja laseb noormehe sisse. Ta ei suuda kujutleda, milline tema maja läbi teiste inimeste silmade paistab, kuigi ta isegi näeb seda tihtipeale erinevast vaatenurgast. On päevi, mil ta astub eesukseni viivast trepist üles ja on taas noor naine, kelle ees seisab ilmvõimatu ülesanne, milleks on tohutu lapsevankri kõigist neist trepiastmetest üles vedamine, ning alati tuleb meeles pidada pidur peale panna, et see hiiglaslik Silver Crossi vanker ja selle sisu tänavale ei veereks, kui ta selja pöörab.

Viiskümmend viis aastat tagasi astus ta esimest korda sellest uksest sisse, või õigemini kanti ta sealt sisse, kanti armsa vastse abikaasa, nägusa Ollie Treadaway kätel, kes pidi natuke pingutama, et Edwina viiendat kuud rase keha üle läve hiivata.

«Oled sa kindel?» oli Edwina küsinud. «Kas kõik see on tõesti meie oma?» Ta oli harjunud üüritubadega; nad olid vaesed kunstnikud. Edwina kandis laiu meestepükse ja madalaid punaseid tantsukingi, nad käisid Soho kohvikutes ja tantsisid plaadimasinates mängiva muusika järgi. Aga nüüd olid nad abielus ja tema oli rase ja neil oli maja. Ta oli kõigest kahekümne kahe aastane.

Maja, mille katuses olid augud ja seinapragudes kasvasid seened. «Ära neid seeni söö,» naeris Ollie, kui teda kättpidi korruselt korrusele, toast tuppa juhtis ja osutas katkistele karniisidele, mille kavatses välja vahetada, ise trepikäsipuu keerdu silitades, sellal kui Edwina püüdis mitte tunda niiskuse ja tolmu ja vee ja kõdunemise lõhna, kui väikesed rusikad tema kõhus tähelepanu saamiseks trummeldasid.

Ollie töötas kui ori, alati kuskil redeli otsas kõõludes, samas kui Edwina istus ja vaatas värvikaarte. Rasedus andis värvidele veidra lõhna; ta hingas sisse sügavlillasid ja metsarohelisi, aga kahvatusinised ja lavendlitoonid ajasid teda iiveldama. Ollie ärgitas teda julge olema: George’i ajastu inimesed olid värvihullud, ütles ta, ja Edwina valis maja halli jaoks paabulinnurohelise ja söögituppa tumeda ploomikarva lilla.

Nad olid ju ometi käinud kunstikoolis, nad ei pidanud mingeid reegleid järgima. Alles mitu aastat hiljem tegi maja number 137 läbi üsnagi beeži muutuse ja mõnda aega tundus talle, et ta on kogemata valesse majja sattunud, valesse ellu, aga praegu on aasta 1959, ta on ümar kui rannapall ning tema ja ta abikaasa – härra ja proua Treadaway, mängult täiskasvanud – värvivad oma maja.

See pole ju muud kui võidujooks ajaga. Edwina sünnitustärmin on märtsis, neil on ainult ühed jõulud vaid kahekesi, enne kui neist saab perekond.

Esimesed ja viimased jõulud, mis nad üldse kunagi kahekesi veetsid.

Talle meenub, kuidas ta kattis väikese kaardimängulaua värskelt veripunaseks värvitud köögis, kus kana ahjus ära kärssas ja Ollie tegi nii palju piima-leiva kastet, et sellest saanuks söönuks terve armee. «Ma ei ole kunagi varem piima-leiva kastet söönud,» tunnistas Edwina ja mees ütles: «Me tavaliselt küpsetasime hane,» ja nad naersid selle üle, kui vähe nad teineteist tundsid ja kui vähetähtis see oli, sest neil oli aega terve maa ja ilm, aastakümneid, et teada saada, kas kumbki neist oli tuulerõugeid põdenud – Edwina jah, Ollie ei – ja millise koera nad peaksid võtma. Ollie valis sekunditki mõtlemata hagija, samas kui Edwina eelistas küülikut, sest nagu ta selgitas, kartis ta koeri, ja esimest korda pärast seda, kui nad teineteisele silma jäid, tundus naisele, et mees on pisut pettunud. Ei koertele, jah beebidele, see oli enesestmõistetav: ta oli rase, kui nad Camberwelli perekonnaseisubüroos abiellusid. Ollie tegi temast ausa naise. See oli vähim, mida ta teha sai, ja pealegi olid nad kõrvuni armunud. Nad saatsid mõlema vanematele kirjad, kenad vabanduskirjad, ja lubasid, et kutsuvad nad peagi suurele peole. Ollie ema kirjutas vastu, vaoshoitult, aga leppinult, lisades kirjale tšeki viiesajale naelale. Ta oli pärit ühest neist vanamoelistest Iiri perekondadest, selgitas Ollie, kes olid paarsada aastat tagasi olnud ropult rikkad, aga kelle rikkus oli praeguseks suuresti kadunud, tänu saamatutele poegadele, kes oma pärandi tuulde loopisid, samas kui nende mõistlikud õed hoidsid pöialt ja lootsid heale abielule või noorelt suremisele.

Tema emal oli paremini läinud kui enamikul: Ollie isa oli muretu ja tööd vihtuv mees. Edwinal ei oleks tegelikult olnud vaja muretseda, sest kumbki mehe vanematest polnud suur pulmade austaja, Ollie ema oli häbeliku loomuga ja ta isa liiga hõivatud.

Edwina vanemad aga elasid veelgi kaugemal, omaette hoidval asumaal. Edwina oli nende ainus laps, kes oli kasvanud üles tädi juures Winchesteris. Tädi Ida suhtus salajasse pulma väga armsasti ja lubas, et kingib neile igal aastal pulma-aastapäevaks ööbimise Ritzis (lubadus, mille saatuseks oli mitte kunagi täituda, isegi mitte ühel korral).

«Palju õnne, kullake,» kirjutas tädi Ida, «ta tundub väga armas.» Ja oligi.

Edwina plekiline peegeldus oksüdeerunud esikupeeglis toob ta järsult tänasesse tagasi. Kuidas sai kahekümne kahe aastasest pruudist keegi selline?

Poiss vahib juhiseid oodates Edwinat. «Siiapoole,» viipab ta. Trepp on nii kõvasti vasakule kaldu, et tal tuli vaipa kinni hoidvad varvad ära võtta ja siis tuli üles ka vaip. Tal oli plaanis lasta põrandaid lihvida, aga see jäigi tegemata; pealegi meeldivad talle laiad kraapsulised lauad. Need meenutavad laevalage, aga see laev hakkab kreeni kiskuma.

«Ma arvan, et me peaksime alustama ülevalt.»

Ta viipab, et noormees tema ees läheks ja too astub trepist pikkade sammudega üles, vaevu käsipuud puudutades. Temaga võrreldes liigub Edwina edasi tõmmete ja klammerdumise abil, pahkluudes tunne, otsekui oleks need puust tahutud, keeldudes paindumast. Kui ta siia edasi jääb, peab ta hankima trepitõstuki. Taevas küll, mida Ollie sellest arvanud oleks?

Kui nad nüüd kokku juhtuksid, näiteks bussis või metroos, ei tunneks ta Edwinat ära. Ta tõuseks, et Edwinale istet pakkuda; kujutage ette – olla nii vana, et su noor surnud abikaasa tunneb, et peab püsti tõusma. Aga Ollie oligi väga rüütellik, hoolimata sellest, et olid kuuekümnendad. Ta kõndis alati kõnnitee sõiduteepoolses ääres, hoidis sirmi Edwina pea kohal, kui sadas, avas talle uksi, hoolitses tema eest, hoidis tal käest, andis talle turvatunde.

Ainult et lõpuks ei olnud tal turvaline, sest Ollie lahkus hüvasti jätmata, ja esimest korda oma täiskasvanuelus pidi Edwina mõtlema, mida edasi teha.

Poiss on trepist üles jõudnud; Edwinal on hing täitsa kinni. Sellel trepimademel on kaks ust; kunagi kaua aega tagasi oleksid siin maganud toatüdrukud, ja kui poiss avab otse enda ette jääva ukse, ei oleks Edwina tegelikult põrmugi üllatunud, kui näeks toas tanukeses ja valges öösärgis väikest nõudepesijatüdrukut. Lõppude lõpuks on siin piisavalt vaime, veel üks ei muudaks midagi.

Lastetuba

Mõistagi oli selleks ajaks, kui nemad maja ostsid, toatüdrukute ajad ammu möödas. «See oli lastetuba,» selgitab Edwina, ehmunud sellest, kuidas tuba välja näeb. Kuidas siia nii palju asju sai?

«Heade proportsioonidega,» vastab poiss, aga Edwina näeb, et ta pingutab, et ruumist aru saada.

See näeb välja, nagu algaks seal oksjon. Keset tuba kükitab raske mahagonist riidekapp ja selle ümber on mitmeid ülearuseid mööbliesemeid. Komplekt seitsmekümnendatest pärit narivoodeid, mis on mattunud kleepsude alla. Edwinale tundub, et ta tunneb nende keskel ära nätsuga kinnitatud jalgpallikaardi, millel on Kevin Keegan kõigi oma lokkide ja hundiirvega. Katkine punutud Lloyd Loomi tool toetub, jalad püsti, inetu moodsa raamaturiiuli vastu, mis omakorda nõjatub laminaatkattega lauale. See oli vist kunagi köögis? Kaugema seina vastas seisab tagumistele jalgadele tõstetud lamamistool, selle kangas on luitunud ja polster keskelt katki rebitud, ning vanade kardinate kuhja alt näeb Edwina piilumas välja vana koolikirstu nurka. Ta ei pea selleks silti lugema, et teada, kellele see kuulub. Mu poeg, mu ainus poeg.

Edwina tunneb kerget peapööritust. Kõik see, millega ta ei ole suutnud tegeleda, on siia üles toodud. Ta teab, et on firmasid, kes raha eest maju tühjaks teevad, aga mõte sellest, et võõrad puudutavad mõnda nendest asjadest, paneb ta vere tarduma. Poiss sihiks tuba nagu elektrišokirelvaga. «See on laser,» selgitab ta. «See mõõdab pindala, kas jalgades ja tollides või meetrites.»

Olliel oli mõõdulint, selline metallist, mille sai sirgelt välja tõmmata, kuni see naksudes mitmest kohast lössi vajus; ja kui siis nuppu vajutada, vurises see tagasi oma kesta. Ollie ajas ükskord teda sellega mööda maja taga ja nad naersid, kuni ei saanud õieti hingatagi.

Tema lapsed olid selles majas sündinud, nad kõik, need, kes jäid ellu, ja see, kes ei jäänud, ja kui nad olid piisavalt vanad, tulid nad siia üles magama ja mängima. Mänguasjad on ikka veel kusagil siin, puidust ehitusklotsid, nukumaja, miljon legojuppi.

Kui lapsed olid päris tillukesed, hoidis ta neid muidugi omaenda voodi kõrval, kaks pampu, üks kummagi rinna juures. Mitte keegi ei olnud tema sünnituseelsetes kontrollides kaksikuid maininud, seega ei osanud keegi sel kuutul märtsiööl, kui ta sünnitama hakkas, lisakülalist oodata. Kodusünnitus oma soovil. Ta oli noor, ta oli terve ja üleüldse oli Edwina haiglaid alati vihanud. Nad panid ohutuse mõttes maha hulga ajalehti ja vanu voodilinu. «Hea, et ma olen talus üles kasvanud,» naeris Ollie, aga ta silmist paistis hirm.

Ämmaemand jõudis rattaga kohale just enne lõunat. Tal olid enda võileivad kaasas, kalapasteediga, pakitud hõbepaberisse, ja kõvaks keedetud muna. «Me kõik peame jõudu hoidma,» teatas ta Edwinale, hingates ta kohal nagu suur haisev kass.