Seiklus «Metsikus Soomes»: kuidas toimetaja jänesepoega päästes metsa kadus
20. jaanuar 2022, 11:48
/nginx/o/2022/01/20/14319081t1hc605.jpg)
Esmaspäeval tähistas Loomingu Raamatukogu oma 65. sünnipäeva. Aastate jooksul kogunenud varasalvest on 2022. aastaks kuldsarja välja nopitud kuus uut raamatut. Otsa teeb seekord lahti vembumeheks ja kelmifilosoofiks tituleeritud Arto Paasilinna romaan «Jänese aasta» – kaasahaarav seikluslugu, milles on humoorikalt tabatud ürgsoomelikku elutunnetust. Loe teosest katkendit!
Tõlkija Sirje Kiin ütleb oma saatesõnas, et Soomes on Paasilinnat peetud eelkõige (mustaks) humoristiks, kes täitis oma romaanidega rahvusliku terapeudi rolli. Tema soe humanism ja looduslähedane eluvaade on temast teinud ka rahvusvaheliselt vägagi tunnustatud autori, «Jänese aasta» on «Kalevala» ja Mika Waltari «Sinuhe» järel kolmas kõige enam tõlgitud soome kirjandusteos läbi aegade.
***
JÄNES
Autos istus kaks rusutud meest. Loojuv päike paistis läbi tolmuse tuuleklaasi otse silma. Jaanikuu oli käes. Kruusasel külavaheteel libises meeste väsinud silmadest mööda Soome suvemaastik, kuid kumbki ei märganud õhtu ilu.
Tööreisil olid toimetaja ja fotograaf, kaks õnnetut küünikut. Nad lähenesid keskeale ja nende noorpõlve eluunistused polnud sugugi täitunud, õigemini mitte sinnapoolegi. Mõlemad olid abielumehed, petetud ja pettunud, mõlemal hakkasid tekkima maohaavad ja nende igapäevases elus oli palju muidki muresid.
Äsja olid nad omavahel tülitsenud, kas sõita tagasi Helsingisse või oleks targem ööseks Heinolasse jääda. Nad ei rääkinud enam teineteisega.
Kaunis suveõhtus, seljad kühmus, mõtted pingul, pressisid nad mingist tobedast kallakust üles ega märganudki enam, kui vaevaline oli kogu see sõit. Reis oli tüütu ja väsitav.
Jänesepoeg kepsles mäekünkal vastu loojangut, oma suvejoobumuses jäi ta äkki keset teed tagakäppadele seisma, punane päike raamis jänest nii, et ta paistis otsekui maalitud.
Autot juhtiv piltnik nägi küll teel olevat väikest metslooma, kuid tülpinud aju ei suutnud piisavalt kiiresti tegutseda, ta ei jõudnud kõrvale pöörata. Tolmune suvesandaal vajutas raskelt pidurile, aga oli juba liiga hilja. Ehmunud loom hüppas auto ees kõrgele õhku, kostis vaid vaikne kopsatus, kui jänes põrkas vastu tuuleklaasi nurka ja lendas sealt käkaskaela metsa.
«Kuule, jänes jäi alla,» lausus toimetaja.
«Kuradi elukas, hea, et tuuleklaas katki ei läinud.»
Piltnik peatas auto ja tagurdas sündmuskohale. Toimetaja läks autost välja.
«On ta seal kuskil või?» küsis piltnik vastu tahtmist. Ta oli aknaklaasi alla keeranud,
kuid mootorit välja ei lülitanud.
«Mida?» hüüdis toimetaja metsast.
Piltnik pani suitsu põlema, imes seda, silmad kinni. Ta virgus alles siis, kui sigaret hakkas sõrmi põletama.
«Tule juba, mul pole aega ühe hullu jänese pärast siia jääda.»
Toimetaja kõndis hajameelselt hõredas metsatukas, jõudis väikese põllulapi äärde, hüppas üle kraavi ja silmitses tumerohelist rohtu. Rohu sees nägigi ta jänesepoega.
Jänesepoja vasak tagajalg oli murdunud. Jalg ripnes armetult liigesest väljas ja vaevas looma nii hullusti, et ta ei põgenenudki, kuigi nägi inimest tulemas.
Toimetaja võttis jänesepoja sülle, loomake kartis hirmsasti. Mees murdis oksarao ja pani tagajala taskurätist rebitud riideribadega lahasesse. Jänes hoidis pead väikeste esikäppade vahel, kõrvad värisesid ta südamelöökidest.
Kaugemalt maanteelt kostis automootori ärritunud urinat, kaks vihast signaali ja hüüe:
«Tule juba! Pagan võtaks, me ei jõua iialgi Helsingisse, kui sa siin mööda metsi ringi jooksed! Vaata ise, kuidas tuldud saad, kui sa sealt kohe välja ei tule!»
Toimetaja ei vastanud. Ta hoidis loomakest süles. Tundus, et loom polnudki mujalt viga saanud kui ainult jalast. Jänes rahunes pikapeale.
Piltnik tuli autost välja. Ta vahtis raevunult metsa, kaaslast polnud näha. Ta vandus, pani sigareti põlema ja tammus rahutult tee peal. Kui metsast midagi kuulda polnud, kustutas mees sigareti maanteele ja karjus:
«Jää siis siia, kuradi hull!»
Piltnik kuulatas veel hetk aega, aga kui vastust ei kostnud, istus ta vihaselt autosse, andis gaasi, pani käigu sisse ja läks. Kruusatee krudises rataste all. Hetke pärast oli auto kadunud.
Toimetaja istus kraavipervel, jänes süles, just nagu vana naine, kes on vajunud mõtteisse, kudumistöö süles. Piltniku automürinat polnud enam kuulda. Päike loojus.
Toimetaja pani jänese rohule ja kartis hetkeks, et loom katsub otsemaid põgeneda, kuid jänes kükitas rohus ja kui mees ta uuesti sülle võttis, ei kartnud jänes enam üldse.
«Siia me siis nüüd jäime,» ütles mees jänesele.
Mehe olukord oli niisugune: ta istus suveõhtul üksinda pintsakuväel metsas. Õigupoolest oli ta saatuse hoolde jäetud.
Mida säärases olukorras tavaliselt tehakse? Mees mõtles, et ta oleks ehk pidanud piltniku hüüdmisele vastama. Nüüd peaks vist maanteele tagasi minema, ootama järgmist autot ja paluma küüti, et omal jõul kas Heinolasse või Helsingisse jõuda.
Mõte tundus väga vastumeelne.
Toimetaja heitis pilgu rahataskusse. Seal oli mõni sajaline, pressikaart, haiguskindlustuskaart, naise foto, mõned mündid, paar kondoomi, võtmed, vana kevadpühade märk. Ja siis veel sulepäid, märkmik, sõrmus. Tööandja oli märkmiku peale trükkinud: Kaarlo Vatanen, toimetaja. Haiguskindlustuskaardi tunnusnumbri kohaselt oli Kaarlo Vatanen sündinud aastal 1942.
Vatanen tõusis püsti, vaatas viimast päikesekuma metsa taga, noogutas jänesele. Ta vaatas maantee poole, kuid ei astunud sammugi, et teele minna. Ta tõstis jänese maast üles, pani ettevaatlikult kuue küljetaskusse ja hakkas põllulapilt hämarduvasse metsa astuma.
Piltnik sõitis vihaga Heinolasse. Seal tankis ta paagi bensiini täis ja otsustas minna hotelli, mida toimetaja oli ööbimiskohaks soovitanud.
Piltnik võttis kaheinimesetoa, viskas tolmused riided seljast ja läks duši alla. Pärast pesemist läks ta hotelli restorani. Ta arvas, et küllap ilmub ka toimetaja varsti sinna. Siis saab selle asja ära klaarida. Piltnik jõi mõne õlle ja jätkas pärast sööki kangemate jookidega.
Kuid toimetajat polnud näha.
Piltnik istus veel ööselgi hotelli baaris. Ta vahtis musta baariletti ja kahetses vihaselt oma tegu. Õhtu jooksul oli ta kogu loo uuesti läbi mõelnud. Ta oli taibanud, et tegi vea, kui jättis oma kaaslase metsa, peaaegu asustamata piirkonda maha. Mine tea, äkki murdis toimetaja metsas jalaluu või eksis ehk ära või vajus soolaukasse. Sest muidu oleks toimetaja kindlasti omal jõul Heinolasse tulnud, kas või jalgsi.
Piltnik taipas helistada Helsingisse toimetaja naisele.
/nginx/o/2021/05/25/13801406t1hb596.jpg)
Naine vastas unise häälega, et Vatast pole näha olnud, aga kui ta märkas, et helistaja on purjus, viskas toru hargile. Kui piltnik püüdis uuesti samale numbrile helistada, siis see ei vastanud. Naine oli muidugi pistiku seinast välja tõmmanud.
Hommiku poole ööd võttis piltnik takso. Ta otsustas mahajätmiskohas ära käia, et vaadata, äkki on toimetaja siiski veel seal.
Taksojuht küsis joobnud kliendilt, kuhu sõita.
«Sõidame aga mööda seda teed, õieti ei sõidagi me kuhugi. Ma ütlen siis, kus me peatume.»
Taksojuht vaatas vilksamisi taha. Sõideti öist metsateed linnast välja ja õieti ei sõidetudki kuhugi. Autojuht võttis autosahtlist vargsi püstoli ja pani selle esiistmele jalgade vahele. Ta pidas kliendil rahutult silma peal.
Ühe mäe juures lausus klient:
«Stopp, siinsamas.»
Autojuht kobas relva pihku. Purjus mees astus siiski rahulikult autost välja ja hakkas metsa hüüdma:
«Vatanen, Vatanen!»
Öine mets ei vastanud isegi mitte kajaga.
«Vatanen, hei, kuuled sa, Vatanen!»
Mees võttis kingad jalast, keeras püksisääred põlvini üles ja läks paljajalu metsa. Peagi kadus ta pimedusse. Metsast oli kuulda, kuidas ta seal Vatast hüüdis.
Õige kummaline tüüp, mõtles taksojuht.
Lärmanud hämaras metsas umbes pool tundi, tuli klient tee peale tagasi. Ta palus lappi ja pühkis oma porised sääred puhtaks, tõmbas kingad paljaste jalgade otsa, sokid paistsid olevat kuuetaskus. Sõideti tagasi Heinolasse.
«Teil paistab keegi Vatanen kadund olevat?»
«On kadund jah. Ma jätsin ta õhtul sinna mäe peale. Aga enam teda seal ei ole.»
«Polnud jah, mina ka ei näind,» lausus autojuht kaastundlikult.
Piltnik ärkas hotellis kella üheteistkümne paiku. Raske pohmelus tagus peas, ajas oksele. Talle meenus toimetaja kadumine. Peab kohe Vatase naisele tööle helistama. Piltnik jutustas:
«Ta läks seal mäe peal ühte jänest otsima, aga tagasi ei tulnud. Ma küll hüüdsin, aga ta isegi mitte ei vastanud ja nii ma jätsingi ta sinna või küllap ta vist ise tahtiski sinna jääda.»
Naine küsis seepeale:
«Kas ta oli purjus?»
«Ei olnud.»
«Noh, kus ta siis nüüd on, ega siis inimene ei saa niisama asja ees, teist taga ära kaduda.»
«On lihtsalt kadund jah. Ega ta veel koju pole tulnud?»
«Ei ole. Oh, kulla inimesed, ta ajab mu hulluks. Klaarigu see asi ise ära. Peaasi, et ta kohe koju tuleks, ütle talle nõnda.»
«Kuidas ma saan seda talle ütelda, kui ma ei tea, kus ta on.»
«Noh, otsi ta siis üles ja ütle, et ta kohe mulle tööle helistaks. Ja ütle, et see olgu küll viimane kord. Kuule, mulle tuli just üks klient, ütle, et ta helistaks mulle, head aega siis.»
Piltnik helistas tööle.
«Nõndamoodi... ja siis veel säärane lugu, et Vatanen on kadunud.»
«Kuhu ta siis nüüd on läinud?» küsis toimetuse juhataja. Piltnik rääkis kogu loo ära.
«Küllap ta mõne aja pärast välja ilmub. Ega see teie lugu nii tähtis polegi, et seda ei võiks edasi lükata, paneme siis lehte, kui Vatanen tuleb.»
Piltnik ütles, et mis siis, kui Vatasega on mingi õnnetus juhtunud. Helsingist rahustati teda:
«Tule aga sina tagasi. Mis temaga ikka võis juhtuda, ja lõpuks on see ju tema enda asi.»
«Äkki peaks politseile teatama?»
«Las naine teatab, kui tahab, kas tema ikka teab?»
«Teab küll, aga ei tee suurt välja.»
«Noh, ega see lugu pole õigupoolest ka meie asi.»