PROUSTI HETK ⟩ Hetk, kui aeg lahustub ja kogu meie minevik, kogu meie elu kuulub korraga meile

Marcel Prousti vahakuju Grévini muuseumis. Foto: Shutterstock

Möödunud aastal möödus 150 aastat Marcel Prousti sünnist ja tänavu saab sajand tema lahkumisest. «Taasleitud aja» uusväljaandega soovitakse tähistada neid suuri kirjandusloolisi juubeleid. Sest Proust on kõike muud kui minevikukuju. Loe raamatust katkendeid, mis annavad aimu, millise kirjandusliku maiuspalaga on tegemist. Raamatu tõlkis kirjanik Tõnu Õnnepalu, kes kirjutas teosele ka järelsõna.

Terve päev selles pisut liiga maamajalikus elamises, mis tundus vaid lõunauinakupaigana kahe jalutuskäigu vahel või vihmahoo ajal, ühes neist elamistest, kus iga salong meenutab lehtlat ja kus toaseinte tapeetidel pakuvad teile seltsi kord aiaroosid, kord metsalinnud – üksteist siiski segamata –, sest need seal olid vanad tapeedid, millelt iga roosi saanuks noppida, olnuks see vaid elav; iga linnu puuri panna ja kodustada, mitte nagu neis tänapäeva tubade suurejoonelistes kujundustes, kus hõbepõhjal on kõik Normandia õunapuud Jaapani stiilis ritta võtnud, et otseteed teie voodiunelustesse tungida; terve see päev, mille ma veetsin oma toas, aknast paistmas pargi kena haljus ja sirelid värava kõrval, veeäärsete suurte puude päikeses helkivad lehed ja Méséglise’i mets. Aga kogu see vaade pakkus mulle naudingut vaid sellepärast, et ma kinnitasin endale: «Küll on kena, et mu toa aknast nii palju rohelust paistab» – vähemalt seni, kui ma korraga keset seda suurt rohetavat pilti tundsin ära Combray kiriku torni – see asus kaugemal ja oli nõnda hoopis tumesinisega maalitud. Aga kuigi ta tundus vaid tumeda suletõmbena mu aknaruudul, oli see ometi kirikutorn ise, mis seal nähtavale oli ilmunud, et aastate ja ljööde pikkust mu silme ette manada. Ja hetkeks toast välja astudes nägin ma koridori otsas, sest koridor oli teisesuunaline, purpurribana paistvat ühe väikese salongi tapetseeringut, mis oli vaid lihtne musliin, aga punane ja kohe süttimas, kui vaid mõni päikesekiir teda puudutama peaks.

***

Marcel Proust, «Taasleitud aeg». Foto: Raamat

Aga just sellel hetkel, kui kõik tundub kadunud olevat, võib mõnikord saabuda päästev märguanne, sest sa oled küll katsunud kõiki uksi, millest ükski pole kuhugi viinud, kuid sellele ainsale, mille kaudu sisse pääseb ja mida sa oleksid võinud otsida kas või sada aastat ning otsima jäädagi, komistad sa lõpuks pimesi ja ta avaneb. Mõlgutades neid nukraid mõtteid, millest ma äsja rääkisin, olin juba Guermantes’ide maja hoovi astunud ega olnud oma hajameelsuses märganud lähenevat autot ning jõudsin juhi hõike peale parasjagu kõrvale hüpata, tehes sealjuures veel sammu tagasi ja komistades üsna ebatasasel kivisillutisel, mis ääristas seal ühte varjualust. Aga just tasakaalu tagasisaamise hetkel, kui mu jalg leidis toetuspinna ühel natuke auku vajunud sillutisekivil, taandus korraga kogu mu painav lootusetus sellesama õnnetunde ees, mis mind on tabanud mitmel erineval eluetapil, kusjuures kord on see sündinud Balbeci kandis ringi sõites nende just nagu tuttavate puude nägemisest, kord Martinville’i kellatornide vaatest, kord rohuteesse kastetud madeleine’i maitsest või mõnest teisest hetkelisest tajust, millest ma rääkinud olen ja mille olemust Vinteuil’ viimased teosed minu meelest sünteesisid. Nagu tol hetkel, kui ma tundsin suus madeleine’i maitset, nii oli ka nüüd kogu tulevikuhirm, igasugune intellektuaalne kahtlus korraga hajunud. Needsamad mind äsja vaevanud kahtlused mu enda kirjanduslike võimete ja isegi kogu kirjanduse tõelisuse suhtes olid äkki minema pühitud nagu nõiaväel.

***

Jah, kui mälestus on tänu unustusele jäänud puutumata igasugustest seostest ega ole end ühegi lüliga käesoleva hetke külge ühendanud, jäädes oma kohale, oma eraldatusesse sinna orupõhja või mäeharjale – siis võib ta meile äkki kinkida sõõmu hoopis uut õhku, nimelt sellepärast, et me oleme seda hinganud ükskord ammu, seda puhtaimat õhku, mille poeedid on püüdnud asjatult panna valitsema paradiisi ja mis ei saaks meile anda sellist sügavat uuenemistunnet, kui me poleks seda juba varem sisse hinganud, sest tõelised paradiisid on need, mis me kaotanud oleme.

***

KOLM AEGA

Tõnu Õnnepalu. Järelsõna teisele väljaandele.

Kui ma tol ammusel ajal ligi kakskümmend aastat tagasi alustasin oma pikka teekonda «Taasleitud aja» tõlkijana (siis muidugi ei kujutanud ma ette, et see võib võtta kaks aastat mu elust), mõtlesin, et näe, olen just õiges vanuses: mõned neist ridadest ja lausetest, mille ümberpanekuga ma vaeva näen, kirjutas Proust täpselt sama vanana. Mine tea, võib-olla teinekord sama eluaasta samal päeval ja tunnilgi! See kujutlus võib olla lapsik, aga minu jaoks oli ta tähtis. Andis vaevale rohkem mõtet, muutis õige sõna ja lause otsingud kuidagi isiklikult tähtsaks. Elasin Proustina, tahtsin tema arusaamist teha enda omaks, kehastuda ümber. Kirjandus ei ole vähem kehaline kunst kui näitlemine või tants, kuigi see nii välja ei paista. Kuid iga muutus vaimus on vaid viirastus, kui ta ei kujunda ümber su keha, ükskõik kui nähtamatul moel (kuigi, ma usun, see pole kunagi nähtamatu), kui ta ei muuda su sügavamat elamise tunnet. Niisiis, uskusin, et Prousti süvenemine (mis tähendab ühtlasi seda, et lasen tal süveneda endasse, lasen tal mind ennast ümber kujundada) aitab mul kuidagi vastu astuda neile aastatele, mis seisavad ees ja mis muidugi teevad hirmu. Lootsin, et ehk saab Prousti tarkus mulle teejuhiks sinna tundmatule maale, mida valitseb too ilma näo ja õieti ka nimeta kuningas, kuningas Aeg – kuigi ta valitseb muidugi samavõrd ka nooruse ja lapsepõlve üle, kuid pehmel, salajasel, nähtamatul moel. Ühel päeval sa lihtsalt saad aru, et oled kõik selle aja elanud tema riigis.