Depressiooni eest ei ole keegi kaitstud
/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
31. jaanuar 2022, 14:35
/nginx/o/2022/01/31/14338196t1ha005.jpg)
Õnneks on depressioon ravitav, kui inimene õpib ennast tundma, säilitab eneseusu ja laseb end vajaduse korral abistada. Oma muresügavike tundmaõppimisel on nüüd heaks abiliseks doktor Airi Värniku lootustandev raamat «Depressioonil on mitu nägu».
Doktor Airi Värniku vaade depressioonile ja selle ravile on avar. Ta avab mõisteid alates «deprekast» kuni suitsiidiohtliku kliinilise depressioonini. Peavoolu seisukohtade kõrval on tähelepanu erinäolistel depressiooni vormidel, mille sümptomid lähtuvad elukaare eri lõikudest, inimese loomuse ja bioloogia eripärast ning keskkonna mõjuritest.
Depressioon võib tabada igaüht, kuid on edukalt ravitav, kui inimene õpib tundma iseennast ja taltsutama oma depressiooni, rakendab enesehoiu erinevaid variante, laseb end abistada ja valib vajadusel terapeudi, kes on valmis paindlikuks koostööks. Ravi läbilõige ulatub tänapäevasest tõenduspõhisest ravist ja traditsioonilise meditsiini praktikatest kuni teraapiani psühhedeelikumidega. Siiski on paranemisprotsessis juhtiv roll inimesel endal, tema eneseusul.
Loe raamatust katkendit!
***
Depressiooni eest ei ole keegi kaitstud
Meeleolu kontekstis on huvitav vaadelda inimese vabaduse astet elukaare eri lõikudes. Võib-olla on see depressiooni olemuse mõistmisel oluline. Elukaare alguses ollakse kõhkluseta mina ise, antakse varjamatult kõikide vahenditega teada oma soovid, nõudmised ja suhtumine. Meeleolu edasiandmiseks võetakse kasutusele kogu arsenal: hääl, nutt, naer, kehakeel, grimassid, liigutused. Röökida poriloiku viskudes, naerda nii, et tasakaal kaob, kallistada nii, et hambad ristis ja keha pingutusest väriseb.
Edasi läheb nivelleerimiseks. Eluaastate lisandudes algab rohkem või vähem sunnitud kohanemine üldiselt heakskiidetud käitumismalliga. Tegevusväli on justkui avar, aga ilmuvad raamid ja need suruvad omaalgatust kokku. Tuleb sarnaneda teistega, arvestada teistega. Üha pikemaks veniv keskiga on kõige üheülbalisemate inimeste kogum, kelle käitumist juhivad paljuski väljakujunenud trendid.
/nginx/o/2022/01/26/14329135t1hb2d0.jpg)
Keskpärasuses on midagi turvalist. Aga ka lämmatavat. Sisemine mina kiratseb, nõuab väljapääsu, kuid nii pole kombeks. Siiski leidub teatavate erinevustega gruppe, mis üksluisust vürtsitavad, kuid teistsugused on enamasti löögi all.
Kas üha noorenev depressioon on korrelatsioonis üha jõulisema isiksuse nivelleerimisega? Või on keskiga liiga nõudlik, liiga kohustusterohke? Karjääri suhtes tuleb sadulasse saada ja sadulas püsida, korraldada eraelu, saada majanduslikult järjele, hoolt kanda ja vastutada nii laste kui vanemate eest. Nõudlikkust on ka isekas tähenduses: eeldatakse permanentset õnne ja probleemivaba elu kui inimõigust.
Vanadus on taasleitud vabaduse aeg, kui seda nii osatakse käsitleda. Ajaline perspektiiv on jäänud lühikeseks, viimane aeg on nautida võimalust olla mina ise. Mõnel meist õnnestub kirgastuda ja jagada seda ka kaasteelistele, kui läheduses juhtub olema vastuvõtjaid. Ent vabadust varjutavad tervisehädad ja hirm abituks jäämise ees, mistõttu kurvameelsus tikub ligi.
Elukaare sõlmpunktides on kindlasti suurem võimalus meeleoluhäirete tekkeks. See on arusaadav, kuna hüvasti tuleb jätta lõppeva eluperioodiga ja seista teelahkmel uute võimaluste, nõuete ja lahenduste otsingul. Tekivad küsimused enda ja oma elu tähenduse kohta. Need sõlmpunktid on olulised mõttetalgud küpsuse saavutamiseks, selleks tuleb endale aega anda.