Mida arvavad raamatud sellest, et nad on aastateks kastidesse pakitud?
/nginx/o/2022/01/27/14331324t1h4e5a.png)
RaRa 3,5 raamatu kolimine ei ole veel lõpusirgel. Logistikakeskuse riiulitele laotakse veel kümneid tuhandeid raamatukaste, aga mida arvavad raamatud ise neile määratud saatusest? Pimedatelt riiulitelt leiavad end klassik, bestseller, luuleraamat, sõnakas brošüür, väärikas säilituseksemplar ja ajalooteos eestlaste pärisolu kohta, kes avastavad maailma enda ümbert ja ka iseennast.
Uks on just sulgunud ja välismaailmast äralõigatud ruumis valitseb haudvaikus. Riiulid on raamatukaste täis.
Ühest neist kostub õrnalt helisev hääl: «Täielik pimedus. Seda on raske taluda.»
«Ilmselt sureme siia ära,» reageerib keegi kähiseva häälega.
«Oleme surematud,» kostub seepeale enesekindel ja selge hääl.
«Keegi pole surematu,» sekkub kähisev hääl.
Õrn hääl elavneb: «Äkki keegi ikka on? Aristoteles, Sokrates – nende teosed on ju siiani alles.»
«See vaade vajab pisut korrigeerimist, või isegi tugevasti,» alustab manitsemist kähisev hääl, kuid selge hääl katkestab: «Mida te vaidlete asjade üle, mis teist nagunii ei sõltu.»
Kähisev hääl ärritub selle peale: «Kes sa siin selline oled, et hakkad mind õpetama?»
««Väike Merineitsi. Muinasjutud ja lood». Minu isand on Hans Christian Andersen.«
Kähisevasse häälde lisandub üllatust: «See on nüüd küll ootamatu, et «Väike Merineitsi» on aastateks kasti pakitud. Kas sind siis enam ei loeta?»
«Seda ma ei saa väita,» vastab Väike Merineitsi.
«Mind ikka ka loeti, aga nüüd olen siin,» ohkab kähisev hääl.
«Seda tuleb hinnata, et keegi sind pidevalt ei katsu,» kõneleb selge häälega Väike Merineitsi, kelle trükiaasta jääb kopikate aegadesse. Tagakaanele on kirjutatud hind 4.60 kopikat.
«Katsumisest mina draamat ei teeks. Mida rohkem loetakse, seda kuulsamaks saab,» jagab kähisev hääl oma elutarkust.
Õrn ja kaunis hääl on muutunud kurvaks: «Mina isegi ei unista kuulsusest.»
«Kes su looja on?» uurib kähisev hääl.
«Ilus ja töökas emand,» vastab õrn hääl.
«Sellest jääb väheks,» muutub kähisev hääl hindavaks.
«Kes sa sihuke oled, et eksperdina esined?» tunneb õrn hääl huvi.
««Viiskümmend halli varjundit». E. L. James,» tuleb küsijale kiire vastus.
Väike Merineitsi: «Sind on siis ka remondi ajaks kokku pakitud? Kõik on ju sind lugeda tahtnud.»
«Ilmselt on see saatus,» teab Viiskümmend Halli Varjundit ja väljendab seda talle omasel kähiseval häälel.
«Ma tean, et enim nõutud teosed viidi asenduspinna riiulitele,» kõneleb Väike Merineitsi.
Õrn hääl: «Mina pole veel kunagi tundnud, et keegi seisab lugemise järjekorras minu pärast.»
«Kui sa kunagi nõutuks saad, tuleb päris palju jõhkrat kriitikat kannatada,» hoiatab Viiskümmend Halli Varjundit.
«Kui me oleme head, saame ikka kiitust ka,» kommenteerib Väike Merineitsi.
«Ise olen jõudnud järeldusele, et kui mind on müüdud üle maailma enam kui 65 miljonit, siis järelikult on minus midagi, mis on hea,» uhkustab Viiskümmend Halli Varjundit.
«Mina olen vaevu oma emandale väljaandmiskulud tagasi saanud,» kõneleb õrn hääl.
«Kes su emand on?» küsib Viiskümmend Halli Varjundit.
«Nagunii te ei tunne teda.»
«Iga emand võib ajas oma tuntust kasvatada. Vahel tuleb lihtsalt pikemalt oodata,» lohutab Väike Merineitsi.
«Ootamisest ainult ei piisa, meeskond peab tegutsema,» õpetab Viiskümmend Halli Varjundit.
«Minu nimi on «Puudutatav». Emand on Anne-Mai Tevahi,» tutvustab õrn hääl.
Seejärel kostub eemalt uus vaikne hääl: «Keegi peaks su emandale ütlema, et väga hästi tõstab kuulsust skandaal.»
Puudutatav: «Kes seal räägib?»
««Euroopa Liit – skeptiku vaatenurk». Kalle Kulbok.»
Samast suunast kostub veel teinegi hääl, vaatamata kaugusele on see vali: «Mina ei ole nõus selles kastis olema ligi neli aastat koos selle sinise haleda brošüüriga. Ta pole isegi raamat.»
ELi Skeptiku Vaatenurk: «Midagi on ette heita minu paksusele või?»
«Ma tahaksin kaebust esitada,» jätkab valju hääl. «Kas keegi teab, kuidas see siin käib?»
«Oot, oot. Kes sa sihuke üldse oled?» nõuab ELi Skeptiku Vaatenurk.
«Ma olen kõvaköiteline raamat.»
«See, et mul pehmed kaaned on, ei vähenda mu sõnumite väärtust.»
«Lepime kokku, et kõigi heaolu huvides ei hakka me tüli kiskuma. Me peame siit välja saades heas vaimses vormis olema,» muutub Väike Merineitsi nõudlikuks.
«Kuulake, mis minusse on pandud: «Su südame sügavasse kaevu ma uppumisest pääsesin vaevu»,» tsiteerib oma ridu teiste rahustuseks Puudutatav.
«Ma pean kahetsusega nentima, et mina ei kavatse leppida solvamisega,» teatab ELi Skeptiku Vaatenurk.
«Katsume faktid selgeks teha. Brošüür ei ole raamat, see on pelgalt trükis,» võtab kõvakaaneline raamat pedagoogitseva hoiaku.
«Olete te kõik ikka olukorra tõsidusest aru saanud? Kuni aastani 2025 ei vahetu siin ilmselt isegi õhk mitte kellegi ümber. Palun arvestagem üksteisega,» kutsub Väike Merineitsi kõiki korrale.
«Lubage end tutvustada,» jätkab rahulolematust üles näidanud kõvakaaneline raamat. «Ma olen Kulle Raigi «Vikerkaare värvide» säilituseksemplar ja kui te pole veel aru saanud, siis mulle on tagatud seadusega õigus säilida.»
«Säilituseksemplaridele ei ole selles logistikakeskuses erikohtlemist ette nähtud,» sekkub uus hääl.
«Huvitav, kuidas ma teada saaksin, kas mina olen säilituseksemplar,» arutleb Puudutatav.
«See on enamasti kaane sisse koodina kirjutatud,» kostub kõvakaanelise hääl.
«Kahju, mul polegi mingit privileegi, olen see tavaline mõttetu kaitseta raamat,» jääb Puudutatava hääl kurvemaks.
«Ükski raamat ei ole mõttetu. Sa ei tohi anda sellisele mõttele ainsamatki eluvõimalust. See, mis sinus peitub, pole asjata trükivalgust näinud. Sinus on sisu, millega toidad kultuuri, rikastad maailma ka siis, kui laenutuse numbrid edetabelitesse ei vii. Aitad leida inimestel teed oma sisemusse, tõe juurde, näha maailma laiema pilguga,» kõneleb eemalt uus tundmatu hääl.
Puudutatav ohkab kergelt: «Kas oled ise seda kõike juba saavutanud?»
«Mul on hea meel vastata, et ei veel, sest minule antud aeg on kulgemine läbi erinevate ajastute päeva, mil teised raamatud on valmis pakkuma seda, mida inimene vajab.»
Puudutatav: «Ma tahaksin sinuga ühes kastis olla, hea salapärane raamat. Sa tundud nii ilus ja tark.»
«Siin pole mingit salapära, kes rääkis: vanameister hullutamises. Ta on minu kõrval. «Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin», Paulo Coelho. Kui me üldse saladusest räägime, siis saage minuga tuttavaks. Mina olen «Mõistatuslik Muinas-Eesti». Minu emand on Maie Remmel. Ja ma tahan teile meelde tuletada, et meid on siin üle 3 miljoni! Kui kõik hakkaksid siin kaste vahetama, keerutate mõttetut tolmu üles. Mul on allergia kõige mõttetu suhtes. Kõigil on mõistlik leppida oma kohaga, sest nii leitakse teid hiljem üles, kui tolles uues uhkes hoidlas hakatakse kaste lahti pakkima.»