5 raamatut Kersti Kaljulaidi öökapil – tehnoloogiast ulme ja saagadeni

President Kersti Kaljulaid on suur raamatukoi ja hindab kõrgelt erinevast žanrist teoseid. Palusime tal lähemalt tutvustada, mida ta parasjagu loeb ja mida teistelegi soovitab. Öökapil inventuuri tehes leidis Kersti Kaljulaid viis raamatut, mis väärivad esiletõstmist.

Brad Smith, Carol Ann Browne, «Tools and Weapons» (Tööriistad ja relvad)

Brad Smith, Carol Ann Browne, «Tools and Weapons». Foto: Raamat

«Tools and Weapons» on kohustuslik kirjandus kõigile neile, kes osalevad projekteerijate, ehitajate või muul viisil kaasalööjatena Eesti e-riigi rajamises. Või mõne muu e-riigi rajamises.

Sellest raamatust leiab praktikute lood olukorrast, kus sa ühel hetkel avastad, et su ettevõtmisest saab suurem maailmamuutja – kui see ei ole enam lihtsalt üks tavaline suurfirma. Mis mõtted tekivad siis, kui sina ja su kolleegid ärkate igal hommikul maailma, kus teie tegevusvaldkonda tabanud umbusk otsustatakse minema reguleerida.

Kuna tehnoloogiasektori ja ühiskonnaelu korraldajate mõju ja vastasmõju on kiirelt arenev protsess, siis on raamatust ilmunud juba ka teine, täiendatud trükk, kus on eraldi ruumi küberturvalisuse küsimustele, pandeemiale, ja arutatakse ka rahvusriikide rolli üle tehnoloogilise revolutsiooni juhtimisel (või segamisel, kui soovite asja niipidi näha).

See raamat – vastupidiselt käsitletavale teemale – pole üldsegi keeruline lugemine. Muidugi ei saa ta just olla ka kellelegi käsiraamatuks, aga töötab suurepäraselt mõtete ja vastuväidetegi tekitajana. Aus materjal, mille üks autoritest on Microsofti president, s.t kirjutaja positsioon on meile teada. See aitab teha raamatust midagi palju praktilisemat kui lihtsalt järjekordne digitransformatsiooniheietus. Lugemiseks on vajalik inglise keele oskus, aga näidake mulle digiilmas keegi, kel see puudub.

***

Philippe Lancon, «Le Lambeau» (Räbal*)

Philippe Lanconi teos «Le Lambeau» on väga valus raamat. Jutustus sellest, kuidas elada edasi pärast katkestust su elus, mille põhjustab sattumine terroristi ohvriks.

Lancon elas üle Charlie Hebdo rünnaku, viibides pikalt «ära». Kui keeruline on tagantjärele kokku lappida oma elu – naastes teistpoolt ajaauku, millest sa midagi ei tea? Leppida kõigile nähtavate vigastustega? Istuda metroos inimeste kõrval, kes sarnanevad nendega, kes su senise elu hävitasid?

Prantsuse ajakirjanik ja kirjanik Philippe Lancon 5. novembril 2018, kui ta võitis romaani «Le Lambeau» eest Prix Femina kirjandusauhinna. Foto: CHRISTOPHE ARCHAMBAULT/ AFP/ Scanpix

Kas üldse kõlbab kannatada, kui sul on läinud paremini ja sa siiski saad võimaluse – erinevalt mõnestki kolleegist – eluga edasi minna, mis sest, et tolle hetke plaanid on juhtunu tõttu igaveseks umbe jooksnud? Kas toimununi viinud tööalased valikud oleks ikkagi väärt valimist – teades, mis tuleb?

«Le Lambeau» on kurb, kuid samal ajal põnev vaade katastroofi sisse, kirjeldus otse tormi silmast, kui soovite. Ainult et muu maailm on edasi läinud, tormi ümber tormi keskse vaikelu ei eksisteeri teiste jaoks. Aga ta on vägagi olemas ja jätkuv nende inimeste sees, keda terror puudutas. Teos on üksjagu eneseteraapiline, vaevalt autorit huvitabki, kui sarnaselt tunnevad teised sarnastest olukordadest läbi tulnud inimesed. Igatahes tarbetult üldistada ta ei ürita.

*Pealkiri tähendab eestikeelses tõlkes muuhulgas nahalappi, mis peale amputatsiooni tagasi köndile õmmeldakse. Ju siis on selle loo jagamine autori võimalus oma hinge jäänud arme meiega jagada, koos kogu lootusetusega neist kungi üle saada või välja kasvada…

Kehalised vigastused, mis inimesi sunnivad pead pöörama, või hinges toimuv – kumb on kergem kanda? Seda vaikust, maailma uut moodi kõrvalt vaatamist, mis toimub läbielanu peas, ei saa näha – ja ilmselt paljud ei taha iseendagi jaoks sõnastada, kui palju on pärast sellist traumat muutunud.

Raamat on tõlgitud ka inglise keelde (ja ehk eesti lugejale sellisena kättesaadavam) pealkirja all «Disturbance». Mulle tundub tõlkepealkiri teose tõelist sünkjat halli uue argielu raskust varjav, ausalt öeldes.

***

Hervé Le Tellier, «Anomaalia». Foto: Kirjastus Tänapäev

Hervé Le Tellier, «Anomaalia»

Hervé Le Tellieri «Anomaalia» on minu kapil eestikeelsena. See on hästi tõlgitud ja korralikult toimetatud tõlkeraamat. Mul on üks kindel kriteerium, mille põhjal ma tõlke headuse üle otsustan – tõlketeost lugedes ei tohi originaalkeel kummitama tulla! «Anomaaliat» lugedes ei juhtu, et aju hakkab lauseid originaalkeelde tagasi käänama. Tõlkija on Sirje Keevallik, aitäh talle!

«Anomaalia» on ulmepõnevik, mis jätab otsad lahtiseks – me ei saagi teada, kas teos kirjeldab maailma, millele tulnukad annavad märku enda olemasolust või hoopis sellest, et meid, maalasi, polegi tegelikult olemas.

Varuge lugemiseks selline õhtu, mil järgmisel päeval pole vara vaja kuhugi minna – teost poolikuna käest panna on võimatu!

***

Askur Alase ja Juku-Kalle Raidi tõlgitud «Ragnari saagad»

«Ragnari saagad». Foto: Raamat

Ka Askur Alase tõlgitud (luuletused Juku-Kalle Raid, mõlema tuisupäise ja stiililt täiesti erineva tõlkija töö hoiab koos toimetaja Anu Saluääre kogenud ja kindel käsi) Ragnari saagad on mõttekam korraga läbi lugeda. Sest kaks neist on kirja pandud Islandil, kolmas hoopis Šoti saartel. Selle viimasega on asi pisut segane, tekst on kollektiivne teadlaste poolt loodud rekonstruktsioon, aga ta võiks olla Ragnari kokkuvõte oma kangelaslikust sõjamehe-elust.

«Ragnari saaga» ja «Ragnari poegade elu» on tundmatute autorite jutustused temast. Kes ta üldse oli, lugege raamatust. Leidub palju joonealuseid seletusi, mis teeb asja nauditavaks ka sellele, kellele muinaspõhja maailm täitsa võõras on. Pärast läbilugemist enam ei ole, uskuge!

Mind köitis selle raamatu juures veel lisaks pidev ettekujutus, kuidas toimetaja, proua Saluäär Juku ja Askuri iga lehekülje peale paar-kolm korda üles rivistas, et kokku üks hea ja tervik asi tuleks. Kuidagi on tunda, et temata poleks tulnud.

***

Raivo Mänd, «Poiss kadakaselt saarelt». Foto: Raamat

Raivo Mänd, «Poiss kadakaselt saarelt»

Raivo Mänd seevastu on teadlane ja kirjanik, kes suuremat toimetamist ei vaja. Tean omast käest, kui visalt nõuab Raivo iseendalt ja teistelt, et lugeja aega ei raisataks rohkema arvu lehekülgedega, kui mõtte ja sisu edasiandmiseks vaja on.

Tegemist on saarlase lapsepõlvemälestustega ajast, mil Kuressaare oli Kingissepa (vrd ka «Mõtuse Jaani elu ja inimesed» Tarmo Tederi sulest, minu meelest jäävad Raivo omad just teksti tiheduse mõttes peale – kuigi olustikuhinnangu osas on mõlemad autorid lausa kummaliselt ühel nõul). Saare murdepõiked tekstis kõlavad soojalt, aga ilmselt vaid neile, kelle peas see õige kõla omandab. Just õige kõla, mitte öige köla, sest mulle tegelikult ei meeldi viimase aja komme saare keelt kirja pannes loogaga õ asendamine täpilise vennaga. See pole sama täht!

Et aga saare kirjakeele grammatikat mette välja põle antud, sis ma`ap tea ka, kudapidi see kõik õige on, aga kena lugemine igatahes. Nagu Raivo Männi kirjanduse õpetaja olla öelnud: «Olgu see Mänd muidu mis ta on, aga selle kirjandi eest annan talle kõik andeks.» Annan jah, ka mõningase nõukanostalgia, eriti kuna sellele antakse teoses ka (minu arvates) üsna fakti-, et mitte öelda teaduspõhine selgitus.