Sinijärv soovitab: ootamatult on lugeja raamatus sees mis sees
28. jaanuar 2022, 13:58
/nginx/o/2022/01/28/14332678t1haf8b.jpg)
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab Jo Nesbø uut krimiromaani «Poeg».
Harry Hole lood ei lase Jo Nesbøst kunagi lahti (nagu ei lasknud Sherlock Holmes lahti Arthur Conan Doyle’ist, Hercule Poirot Agatha Christiest ja nõnda lõputult edasi kuni selle kirjanikuni välja, kes just praegu alustab järgmiste kümnendite ilmakuulsat sarja). Õnneks on Nesbø ise meeldivalt sageli Harry Holest lahti lasknud (ent loodetavlt mitte lahti ütelnud) ning ekselnud muisse lugudesse, mõnevõrra pentsikul moel lastekirjandussegi. Ja need ristioksa rändamised on tootnud võimsat tulemust. Nagu hiljaaegu eesti keeli ilmunud «Kuningriik», nii on ka äsjane, algselt paar aastat varasem «Poeg» päris kindlasti Nesbø kirjutatu paremikus.
Kui läbivate tegelastega raamatusarjas on kirjanikul ohtralt võimalusi arendada, muuta, tagasi vaadata ja muudmoodi mängida, siis uutmoodi loos on reeglid teised. Jah, taust on ju sama, vana hea Norra ja eriti just Oslo hämaram külg, heaoluühiskonna mitte kõige sametisem pool. Põnev on, et üht ja otsest lugu polegi, samas karakterid joonistatakse meisterlikult ja kiiresti ning ootamatult on lugeja raamatus sees mis sees. Mis siis, et ei ole üht suurt küsimust, mille lahendamisele kirjutatu keskenduks. On palju pisikesi ja aegamööda hakkab üht-teist meelevaibale ilmuma. Vaibake ent tõmmatakse lugeja alt mitugi korda elegantselt ära.
Selles raamatus on kõrgtasemel ära vormistet see, mispärast lihtlabase a-b-c-1-2-3 mõrvalooga tänapäeval enam järelejäänud, ent seda väärtuslikumaid lugejaid köita püüda ei maksa. Kirjanduse standardid on kõrgemal kui kunagi varem, need standardid on kõrged lihtsalt žanrides, kust neid varemalt väga ei otsitud. Keegi ei nõua ju uut Beethovenit, uut Verdit, uusi biitleid või uut Motörheadi. Läbi löövad need, kes tunnevad heaste eelmainituid ja paljusid muidki, aga lähtudes tundmusest ja teadmisest, rakendavad loovuse siin ja praegu. Nesbø kirjanduses täpselt nõnda teeb.
Ja veel. Kui mõnes raamatus on Nesbø mulle kuidagi kalk tundunud, siis siin on omapärast tahumatut soojust. Nii hoida!