N, 9.02.2023

Võimas teos, mis näitab tänapäevastele poolpehmetele reisikirjadele koha kätte

Raamatuportaal
Võimas teos, mis näitab tänapäevastele poolpehmetele reisikirjadele koha kätte
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Veneetsia.
Veneetsia. Foto: MIGUEL MEDINA/AFP/Scanpix

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab Jan Morrise raamatut «Veneetsia».

Võluvad on need raamatud, kelles linnasid elavaks kirjutatakse. Kokku on noid isepalgelisi üllitisi ilmas päris mitu, kuid päris häid tuleb iga hea kuulsa linna kohta vast paar-kolm läbi aja ja paljude sama heade, ent vähem kuulsate linnade kohta on nad vast alles loomata. Nauditav on ka ilukirjandus, kus tasahilju linn ise loo ja tegelaste kõrvale astub, nii loona kui tegelasena. Ja klassikalised reisikirjad, isegi paremad reisijuhid, linnapõhised kokaraamatud, luule- ja novellikogumikud. Loetelu võiks jätkata ja lõigu kokku tõmmata algupäralisusele püüdlemata tõdemusega, et kvaliteetne kirjavara nakatab žanrist sõltumata.

Jan Morris, «Veneetsia».
Jan Morris, «Veneetsia». Foto: Raamat

«Veneetsia» on oma algvariandis ilmunud aastal 1960 ning õige pisut on autor teda hilisematel kümnenditel kohendanud. Kuni mõistis, et pole mõtet. Sai ise oma tööle ajalise vahemaa tagant peale vaadata ja näha, et nii hea on. Raamat on pärit uue aja künniselt, tehtud vana aja oskustega, mõjub praegu südantsulatava meeldetuletusena ajast, mil kirjutati ja joonistati täiesti teisiti. Siin raamatus ei ole pilte, siit ei leia autorit vaatamisväärsuse taustal ega vastupidi, vajalik andub edasi läbi sõnade. Ja sõnastet pilte on siin rohkem kui heas fotoalbumis.

Võibolla hakkab lugejaskond ära harjuma pildilaviinidega somes ja raamatutega stiilis «käisin paigas x, vaade oli hingemattev». Sõna «hingemattev» kordub tänapäraseis keskpäevaseis reisikirjus nõrkemiseni ja nõrkeb siis koos küündimatu sõnalaamaga kusagil sajapaarikümnenda lehekülje ja tagakaane juures. Säherdusest poolpehmest amatööriast välja rappumiseks tasub vana kooli lugemisvara üle rõõmu tunda täiega. Seda enam, et miskis mõttes pürgib «Veneetsia» täiuslikkusele – autor on tõepoolest võtnud ette linna lahtikirjutamise läbi ajastute ja teemade ja tänavate ja kanalite ja kõige. On sellega ka austusväärselt toime tulnud. Muidu oleks teos ammu ära ununenud ju, aga ei, toimib küll.

Ma ei tea Veneetsiast suurt midagi, pole seal kunagi käinud, lugenudki vähevõitu ja tolle vähesegi kähku unustanud. Morrise raamatut on keerulisem unustada. Tundub, et tuleb ühel ilusal päeval ühes ilusas tulevikus võimalus leida ja üle vaadata. Võimas teos, mis pole ajalooraamat ega reisijuht ega reisikiri, võib-olla hoopis põnevasugemeline armastuskiri? Noore inimese armastuskiri linnale. Linn võib siit südame külge hakata küll, isegi kui süda pole saanud veel linna külge tükkida. Uhke lugu.

Märksõnad
Tagasi üles