Ulmeteos, mis pani aluse düstoopiaromaani žanrile ja oli Nõukogude Liidus keelatud

Jevgeni Zamjatin. Boriss Kustodijevi portree (1923). Foto: Wikimedia Commons

Raamatublogija Mariann Vendelin luges äsja eesti keeles ilmunud Jevgeni Zamjatini romaani «Meie» ja jagab oma lugemiselamust.

Kui mõni aasta tagasi düstoopiad oma populaarsuse tipus olid (#näljamängud #lahkulööja), siis olin ma üsna veendunud, et pean neid kõiki lugema. Jevgeni Zamjati «Meie» oli mu huviorbiidis alates kirjandustunnist, mil sellest esimest korda kuulsin. Õpetajal oli küll halb komme enamik raamatu sisust ära rääkida, aga tahtsin siiski ise ka lugeda. Seda raamatut aga kohalikus raamatukogus ei olnud, nii jäi see meelde kättesaamatu teosena, mis omakorda mu huvi veelgi kasvatas. Kui nägin, et teos «Keelatud klassika» sarjas uuesti välja antakse, olin väga põnevil, ja kui ta mulle koju jõudis, hakkasin üsna kohe lugema.

Jevgeni Zamjatin, «Meie». Foto: Raamat

26. sajand. D-503, integraali arhitekt, talletab konspektidena Ühtse Riigi ilu ja vägevust, et seda levitada kõikjal ilmaruumis, kuhu tema ehitatud kosmoselaev jõuab. Mehe ühiskonnas peitub õnn matemaatikas, loogikas ja ühtsuses. Ei ole mind ega sind, on meie. Kõik on täpselt välja arvutatud ja paika pandud. Igal mutrikesel on koht suures masinavärgis. Päevad mööduvad ühes taktis, vaid 2 tundi oma ajast tuleb ise planeerida. Inimestest on saanud numerused, keda eristatakse tähtede ja numbrite kombinatsioonide alusel, sest nimed oleks liiga fantaasiarohked ja fantaasia on kõige kurja juur, õudne haigus, mis tuleks inimkonnast välja ravida. Nende ühiskonda ei sobi ka loodus, mis on tõrjutud linnast välja, lukustatud müüri taha. D-503 kirjeldab päevikus Ühtse Riigi ideid ja oma igapäevaelu, aga seda hakkavad häirima ihad ja kõhklused, mis tekivad, kui ta ellu saabub salapärane naine I-330.

Mind huvitas väga raamatu kontseptsioon, kus kõike üritati matemaatika abil seletada ja see, mis mudelisse ei mahtunud, nagu loodus, armastus või fantaasia, üritati ühiskonnast välja lõigata. Paraku jäid ideed huvitavamaks kui teostus. Düstoopiale omaselt on teose sisuks, kuidas peategelane saab aru, et ühiskond, mida ta aastaid on idealiseerinud, ei olegi veatu. Mees kistakse revolutsiooni, kuid ta ei ole selle vajalikkuses veendunud ja lisaks ei usaldata talle eriti midagi. D-503 satub sellest väga segadusse ja tema segadus kandus läbi lehtede ka minuni. Vahepeal oli väga raske aru saada, mis toimub. Ühekorraga sündis hästi palju, aga samas mitte midagi. Põhiline tegevus jääb lehtedest väljaspoole ja lugeda saab hoopis kahevahel oleva mehe mõtetest, kes ennast integraalide ja tuletiste abil väljendada püüab.

Antiutoopia kirjeldamise kõrval jäi mulle kõige olulisema teemana silma õnne poole püüdlemine. Sellest on kirjutatud väga palju raamatuid. «Meie» lahendab probleemi nii, et ideaalses ühiskonnas on kõik ühesugune, puudub individuaalsus ja kõik ongi õnnelikud. Peategelane mainib küll korduvalt, kuidas teda häirivad oma käed, mis olid palju karvasemad kui teistel. Mulle meenutasid Ühtse Riigi elanikud küll rohkem masinaid kui inimesi, eriti pärast fantaasia eemaldamist.

Mulle väga meeldis nimede taandamine numbritele ja tähtedele, aga see ei teinud lugemist lihtsaks. Peategelased D-503 ja I-330 ja O-90 püsisid meeles, aga kõrvaltegelased tekitasid minus segadust. Ma ei ajanud neid otseselt omavahel sassi, vaid mulle jäi kohati mulje, et tegelasi on rohkem, kui neid tegelikult oli. Näiteks S ja paberõhuke arst, kelle kohta kord arvasin, et nad on üks ja sama isik, siis jälle, et nad on kaks erinevat tegelast.

Tahtsin veel lisada, et alles hiljem panin tähele, et kaanele on selline font valitud, et E-d meenutavad kangesti 3-sid, nii et «Meiest» saab «M313». Geniaalne! Tervel «Keelatud klassika» sarjal on muidugi niigi super kujundus.