«See juhtus konverentsil. Teadagi»

Foto: Shutterstock

Postimehe kirjastuse romaanisarjas on ilmunud Anne Enrighti romaan «Ununenud valss», mille tõlkis eesti keelde Karin Suursalu.

Dublini ontliku eeslinna tänavaid on katmas lumevaip. Gina silmitseb tasapisi tarduvat linna ja mõtiskleb möödaniku üle. Ta meenutab rikutud abielude hinnaga jagatud õndsust, inimesi koos kõigi nende kiiksudega oma elus, ennast koos kõigi oma kiiksudega inimeste seas, tõuse ja mõõnu.

Ja last, kes tuli ta ellu mitme inimese hinge peeglina. Last, kes nägi Ginat suudlemas tema isa. Last, kes nägi oma isa suudlemas Ginat. Last, kelleta ei oleks kõik ehk niimoodi läinud.

Autorist

Anne Enright on sündinud Iirimaal Dublinis, kus elab ja töötab praegugi. Õppinud ülikoolis inglise keelt ja filosoofiat, töötas ta aastaid telesaadete ja seriaalide produtsendina ning selle kõrvalt kirjutas natuke. 1993. aastal tegi ta rollivahetuse: pühendus kirjutamisele ning teeb vaid aeg-ajalt vahelduseks veidi televisioonitööd.

Tema jutte on avaldanud nii iiri, inglise kui ka ameerika ajakirjandusväljaanded. Tal on ilmunud jutukogusid, aimeraamat ja 2021. aasta seisuga seitse romaani. Tema 2007. aastal ilmunud «The Gathering» («Kokkutulemine») tunnistati aasta parimaks Iiri romaaniks, see võitis samal aastal Man Bookeri auhinna ja 2008. aastal Iiri ilukirjandusauhinna. 2011. aastal ilmunud romaani «The Forgotten Waltz» («Ununenud valss») tunnustati 2012. aastal Carnegie medaliga ja see oli ka üks Orange'i kirjandusauhinna peapretendente.

Raamatu väljaandmist toetas Literature Ireland.

***

Ent beebipillid on tähtsad veel ka teisel põhjusel, arvan ma, sest kui poleks olnud pille, poleks ma ehk tookord Montreux’s Seániga maganud. Mis oli – ja seda on veider öelda – ainus kord, kui see ei lugenud. Peale kõige muu oli mängus, arvan ma, ka rohkesti Alsace’i riislingit.

See juhtus konverentsil. Teadagi. Nädal juhtimisteemalist juttu ühe Šveitsi järve ääres voodiagrammide ja fondüüga, väike laevasõit koos poolriikliku ja erasektori omade kirju kambaga, muist Galwayst, enamik Dublinist, ning napsivõtt paaril viimasel ööl kella neljani välja. Enamik neist, peaksin ehk märkima, olid mehed.

Selle nädala teema oli «Väljaspool Euroopa Liitu». Mina olin seal, et rääkida rahvusvahelisest internetistrateegiast – vaimustuses, et olin saanud kutse, mis tähendas mulle astet kõrgemale. Hotell oli kunstiteos: kreemikad toonid ja punane samet, kõikjal kullatis, plekilised vaibad, mis võisid olla kas või sada aastat vanad. Esimesel hommikul oli kavas teema «Rahakultuur», selle all oli kirjas nimi Seán Vallely.

«Jõudsid,» ütles Seán. Ta nägi parem välja, kui mul meeles oli. Võib-olla tuli see sellest, et ta oli riides.

«Ma murdsingi pead, kes see on,» sõnasin ma.

«Ah, mutrikeste mutrikesed,» vastas ta.

Surusime teineteisel kätt.

Tema pihk tundus olevat vana, mõtlesin ma, aga nii on see pihkudega enamasti ikka.

Viskasin tol esimesel hommikul tema seminarile pilgu peale. Kiikasin lahtise ukse vahelt ja nägin, kuidas ta auditooriumi oma võimuses hoidis. Lahtised pintsakuhõlmad lehvisid vaat et selja taga, kui ta pöördus enne ühe, siis teise ruumiosa rahva poole. Ta mõjutas kuulajaid; võttis mõtte pihku, sirutas käe välja ning laskis mõttel minna.

«Miks,» küsis ta, «te rikkaid ei salli?»

Vaat mis intrigeeriv võte!

«Teie. Mis teie nimi on? Billy? Hästi, Billy. Kas teile meeldivad rikkad?»

«Nad ei lähe mulle korda.»

«Te võtate seda isiklikult, eks? Maja, autot, päikesepuhkusi. Te võtate seda isiklikult, sest olete iirlane. Kui oleksite ameeriklane, poleks teil sellest midagi. Sest need inimesed pole teiega mingil viisil seotud. Nad ostsid endale kena maja, aga teie nime ei võetud soolaleivapeoga seoses jutukski. Nad sõitsid Bahamale, ilma et neil oleks pähe tulnud isegi unustada teid kutsuda.»

Igal hommikul esines kaks kõnelejat, pärastlõunati jagati osalised töörühmadesse. Ma mõtlesin, et Seán magab «globaalsete maksude» naisega, või vähemalt oli temaga maganud. Aga hiljem sain teada, et nad ei sallinud teineteist, või vähemalt seda Seán ütles.

Vahepeale mahtusid šokolaadimaitsmised ja šoppamine ja palju lobajuttu. Pöörasemad, mina nende hulgas, moodustasid oma kamba ohtra alkoholiga, mida seltsis juua. Kambas oli kaks Põhja-Iirimaa kutti, «teine teiselt poolt lõhet», kelle lööklauseks kujunes «Peaasi, et keegi kuuli ei saa!». Oli üks hästi tore gei, kes mängis baari klaveril haledaid armastuslaule, ja toosama globaalsete maksude naine, kes ajas mind marru, lõigates jutuajamise ühtelugu läbi, et oma seisukohta veel selgemini selgitada. Kolmapäeva õhtuks käis meil juba joomisvõistlus ja ma olin ta neljandaks ringiks juba laua alla joonud. Neljapäeval sattusin ühe põhjaiirlase tuppa ning tegin koos teise põhjaiirlase ja Seániga minibaari tühjaks; rahvusvahelise maksutagastuse kuninganna aga pani teises voodis pildi taskusse. Viimasel õhtul, reedel, põrkasin kempsust tulles kokku Seániga, kes haaras mu kaasa, öeldes: «Tule siia. Mul on sulle midagi näidata.» Vähemalt ma arvan, et seda ta ütles. Võib-olla ei mäleta ma täpseid sõnu, küll aga tema kätt oma ristluudel ja teadmist, mida me kohe tegema hakkame. Valikuvõimalust justkui polnudki, või siis olin oma valiku juba ammu teinud. Ma polnud valinud tingimata teda, vaid selle: äkki tekkinud vaikuses lifti ootamise koos mehega, kes ei vaevunud minuga isegi kurameerima. Või oli see juba juhtunud? Võib-olla kurameerib ta minuga hiljem. Oli selge, et miski ei kulgenud enam kindlas järjekorras: enne see, siis too. Enne suudlus, siis voodi. Võib-olla tuli see alkoholist, kuid mu ajataju harunes lahti, laisalt nagu kingapaelad, mida ei märka enne, kui juhtud alla vaatama.

Liftis lobisesime tühjast-tähjast. Ärge küsige, millest.

Osake minust ütles, et tema toas on ka teisi, justnagu oli olnud eelmisel lõbusal õhtul – et me olime endiselt lustakas kamp, kes tahtis minna üle Euroopa Liidu piiri –, seevastu teine osake lootis päris kindlasti, et ei ole. Ent pole erilist mõtet end millegi nii lihtsaga vaevata. Me läksime üles seksima. Tookord tundus see ilmatu hea mõte olevat. Pealegi olin ma nii purjus, et mäletan seda vaid tükati.

Tema toa ukse taga oli meil imelik sebimine, seda ma igatahes mäletan; ma tõrkusin sisse astumast ja tema pööras ringi, et mind keelitada. Sellest, kuidas see algas, hüppab mu mälu üle nagu plaadimängija nõel vana vinüülplaadi vaost, nii et otsustamise, järeleandmise hetk on mul kaotsi läinud. Küll aga mäletan, kuidas Seán mind suudlustega jalust rabas, kuidas ma vaevaga silmi lahti kiskudes oma üllatuseks leidsin, et hotelli koridor on ikka sealsamas; silme ees keerlev vaip, täpselt ühesuguste uste taanduv rida, ja tapeet, pikitriibuline, erkpunase reljeefse mustriga. Kui ma püüdsin ikka ära minna ja tema mind ikka tagasi hoida, oli suudlus magus argument ja pealekäimine, nii hüpnootiline ja selgesõnaline, tema vasak käsi mu käsivarrel, teises käes uksekaart, veel pilusse pistmata.

Suudluse ülim nauding oli see, mis mind paigal hoidis, puhas sihitu ablas õndsus. Me jätkasime isegi siis, kui lukk surises ja uks lahti klõpsatas, ning alles liftist väljujate hääl peletas meid, pimeduses naerjaid, ülepeakaela tuppa.