HIIUMAA MÕRVALUGU ⟩ «Mingi psühhopaat tegeleb seal millegagi. Meie maal. Me peame politseisse helistama»

Foto: Shutterstock

Loe katkendit Siiri Julge debüütromaanist «Igatsus», mis juhatab sisse uue kodumaise krimisarja «Hiiumaa mõrvalood».

Siiri Julge, «Igatsus». Foto: Raamat

Äsja ülikooli lõpetanud Karolin tunneb, et ta on lõpuks ometi vaba. Pärast Kasperist lahkuminekut ei hoia teda enam miski kinni Tallinnas. Ta igatseb alustada uut elu. On vaja veel vaid töökoht leida. Kui pakkumine tuleb Kärdla raamatukogust, otsustab ta kiirelt selle vastu võtta. Saarel ristub tema tee taas Erikuga, keda ta kohtas paari aasta eest. Karolinile tundub, et ta on leidnud oma unistuste mehe. Ent mida igatseb Erik?

Koos sõbrannaga Hiiumaad avastades juhtub aga midagi, mis purustab suvise paradiisisaare idülli.

***

Ma hoolitsen selle eest, et sa oma lapsi enam kunagi ei näe, igavene psühhopaat! Kui sa meile lähedale tuled, esitan sinu vastu politseisse avalduse.

Nii oli ta ähvardanud, tema naine. Mees tundis jälle raevu kohuvat, kuigi sellest oli juba tükk aega möödas, kui naine lapsed kaasa võttis ja välja kolis. Naine oli oma sõna pidanud – mees ei olnud lastega kohtuda saanud. Paaril korral oli ta neid Kärdlas näinud, aga kui lähemat kokkupuudet oli võimalik vältida, eelistas mees seda. Tegelikult ei tundnudki ta lastest puudust. Lapsi tahtis tema naine. Need kuulusid normi juurde, kui juba suhtes oldi, ja mees oli pikka aega püüdnud end normidesse sobitada. Tegelikult kogu oma elu. Ta teadis juba varakult, et ta ei ole samasugune nagu kõik teised temavanused. Metsas üksi ringi uidata oli palju toredam kui teistega mängida. Ta alustas oma katsetusi juba viieteistaastase poisina, kohe, kui isa õpetas teda tulistama. Oma eksperimentidest ei rääkinud ta kellelegi. See oli tema väike saladus. Siis ilmus pilti tema tulevane abikaasa. Poisi meelest oli see tüdruk temaga natuke sarnane. Ta eelistas omaette olla. Käis meeleldi looduses. Oma suureks üllatuseks armus poiss temasse kõrvuni. Või kas ikka armus? Tüdruk ei olnud eriti ilus, aga paistis, et poiss meeldis talle. Võib-olla oli pigem see asja otsustanud. Ükski teine tüdruk ei olnud teda kunagi tähele pannud. Talle meeldis tähelepanu, mida tüdruk talle osutas. Tüdruk lasi temal otsustada ja see poisile meeldis. Nii et tegelikult oli ta vist armunud võimalusse kontrollida ja otsustada. Pealegi paistis, et tüdruk ei pannud eriti pahaks, kui viimane sõna alati poisile jäi, pigem vastupidi. Tüdruk näis tundvat kergendust selle üle, et ei pea seisukohti võtma, asju juhtima ega otsuseid tegema. Neil oli koos hea – poiss otsustas, tüdruk järgnes. Seejärel tuli üllatus. Tüdruk oli rase. Nad ei olnud isegi gümnaasiumi lõpetanud. Vanemate viha pani poisi ainult kindlamalt otsustama, et nad peaksid kokku kolima ja abielluma. Tüdruk oli nõus. Ta ei lõpetanudki gümnaasiumi, nende esimene poeg sündis enne kooli lõppu. Samal ajal suri poisi vanaema ja pärandas oma metsamajakese poisile. Nad kolisid sinna. Maja oma soovide järgi elamiskõlblikuks tegemine nõudis päris palju tööd, aga nad said suurema osa valmis samal suvel, kui poeg sündis, ja kolisid augusti lõpus sisse. Seal ja siis tundus elu päris ilus. Kui poiss gümnaasiumiga ühele poole sai, õnnestus tal Hiiumaal ühte plastitehasesse tööle saada ja tüdruk oli pojaga kodus. Millal õigupoolest hakkasid asjad valesti minema? Mees ei mäletanudki enam. Teine poeg sündis aasta hiljem ja millalgi sel ajal hakkas abikaasa tema tahtmise täitmisest tüdinema. Nüüd tekkis naisel äkitselt hulk arvamusi selle kohta, kuidas lapsi tuleb kasvatada, kuidas mees peab käituma, mida ta peab tegema või mitte tegema, millal peab koju tulema, et ta peab ka ise lastega tegelema, sest naine tahab samuti metsast välja saada. Jah, see nimekiri oli pikk ja naine ei tundunud kunagi rahul olevat. Millalgi sel perioodil tundis mees jälle vajadust metsa minna ja oma eksperimentidega tegeleda. Tal oli vaja tunda, et kusagil on tal asjade üle kontroll. Kui mitte kodus, siis metsas. Mõni tund oma aega, nagu ta seda naise suureks pahameeleks nimetas, oli see, mida mees vajas, et suuta anda naisele kõike seda, mida too tahtis. Naine pidi märkama mingit muutust tema olekus, sest selle oma aja ta sai. Ja seejärel sai naine oma aja linnas. See oleks võinud niimoodi lõputult jätkuda, kui naine poleks ühel päeval metsa valesse piirkonda jalutama sattunud. Mehe piirkonda. Kuidas tuli naisele see loll mõte sinnapoole jalutada, seda ei suutnud mees tänini mõista. Mida tal sinna asja oli? Tihe männimets kitsaste radadega. Naine ei olnud kunagi metsa selle osa vastu huvi tundnud, ta jalutas alati mere suunas kulgevatel laiadel radadel ja tuli siis suurt teed mööda tagasi. Mees sai kohe aru, et midagi on valesti, kui naine koju jõudis. Tundus, et ta oli jooksnud, mis oli tema puhul väga ebaharilik. Algul arvas mees, et naine oli metssiga kohanud, kuid tema pilk rääkis muud. Rahutus puges mehele hinge. Midagi oli väga valesti ja tunne, et asi on tema eksperimentides metsas, ei tahtnud kuidagi rahu anda.

«Me peame politseisse helistama!»

«Mis juhtus?»

Nüüd tuli rahu säilitada.

«Kas sa oled viimasel ajal metsas käinud? Sa oled ju kogu aeg seal. Sa pidid nägema.»

«Millest sa räägid?»

«Mingi psühhopaat tegeleb seal millegagi. Meie maal. Me peame politseisse helistama ja avalduse sisse andma.»

Nii. Naine ei arvanud, et see on tema. Mees hingas välja. Tundus, nagu oleks keegi akna avanud ja õhku sisse lasknud. Alles nüüd märkas ta, et oli suure osa vestluse ajast peaaegu hinge kinni hoidnud. Niisiis oli tal võimalus. Nüüd tuli olukord päästa.

«Ah soo, sa mõtled seda vana Kaevu metsaosa. Jaa, ma nägin küll. Paistab, et keegi käib sealt vahetevahel läbi, aga sellepärast ei tasu ju sedasi närvi minna. Meid see ju ei häiri. See on küll meie maa, aga ma ei saa kõigil metsas käijatel silma peal hoida ja politsei ka mitte. Muidugi võime avalduse esitada, aga see juhtum lõpetatakse ju lihtsalt ära. Nad ei saa kuidagi meie metsa valvata. Kindlasti oli see mõni haiglaste kalduvustega teismeline.»

Paistis, nagu naine kuulas, võttis mehe sõnad vastu, mõtles järele. Naine istus, vaatas mehele otsa. Mees tundis uuesti, nagu hakkaks õhk toas otsa saama. Kas naine näeb ta vale läbi või usub mehe sõnu? Kas mees oli piisavalt rahulik olnud ja asja loogiliselt arutanud? Tundus nii. Torm oli möödas. Naine aktsepteeris tema selgitust, vähemalt pealtnäha. Mees hingas välja. See läks veidi liiga napilt. Ta teadis nüüd, et peab oma eksperimentide ala veidi kaugemale kolima. See nõudis omajagu vaeva, aga muud väljapääsu ei olnud. Ja naisel ja tema jalutuskäikudel tuli nüüdsest peale paremini silm peal hoida. Seda ei tohtinud enam juhtuda. Järgnevatel nädalatel õhutas mees naist Kärdlas sõbrannadega kokku saama või massaažis käima. Ükskõik mida, peaasi, et saaks naise majast eemale, et mees rahus töötada saaks. Õnneks olid lapsed veel nii väikesed, et neil polnud aimugi, millega isa tegeles. Mees sai nad kergesti metsa kaasa võtta. Neile pakkus rohkem huvi end puude taha peita ja peitust mängida kui jälgida, mida isa tegi. Mõnikord pidi ta töö katkestama ja mängus kaasa lööma, lihtsalt selleks, et saaks naisele pärast kiita, et nad olid päriselt ka metsas käinud ja peitust mänginud. See näis toimivat. Naine oli rahulolevam ja lapsed jutustasid oma seiklustest isaga metsas. Mees hoolitses selle eest, et ta juures oleks, kui lapsed päeva tegemistest rääkisid, nii et ta saaks vestlust juhtida, kui lapsed juhuslikult midagi sellist ütlesid, mis ei toetanud ideaalpilti lastega metsas mängivast isast. Aga sellega ei olnud kunagi probleeme. Paistis, et lapsed ei pannud muud üldse tähele. Mees oli omadega mäel. Seetõttu tuli pauk, mis paar nädalat hiljem lõhkes kui pomm, ootamatult. Mees mõistis töölt koju jõudes kohe, et midagi on valesti. Esiteks ei olnud lapsed kodus. Teiseks oli näha, et naine on koristanud, ja keset köögipõrandat seisid mõned kohvrid. Mees nägi, et magamistoas olid kapiuksed paokil ja naise riideid seal enam rippumas polnud. Naine rääkis, et ta oli eelmisel päeval mehele metsa järgnenud ja näinud, millega ta seal tegeleb. Ei läinud palju aega, kui naine mõistis, et see, mille mees oli mingi teismelise kaela ajanud, oli mehe enda tegu. Naine oli enda sõnul oksendada tahtnud, nii vastik oli talle see vaatepilt ja mõistmine, kes selle kõige taga on. See oli viimane piisk. See oli hullem kõigest, mida mees seni oli teinud ja mida naine oli pidanud kannatama. Nüüd ei saanud naine talle enam andeks anda. Tagasiteed ei olnud. Mees oli ületanud naise piiri selle suhtes, mida saab aktsepteerida ja millega elada. Naine ähvardas teda politseiga, kui ta neid rahule ei jäta, võttis kohvrid ja läks. Laste pärast oli ta nõus politsei eemal hoidma. Lapsed pidid üles kasvama ilma psühhopaadist isata. Naine ei tahtnud rohkem kuulda, piisas sellest, mida ta näinud oli. Kui uks naise taga sulgus, tundis mees kummalisel kombel kergendust. Lõpuks ometi tekkis tal võimalus oma tegevust edasi arendada, ilma et peaks end varjama ja tundma, et tema üle valvatakse. Ta sai oma vabaduse ja kavatses seda igati kasutada.