:format(webp)/nginx/o/2022/02/03/14343244t1ha566.jpg)
Loe katkendit Monique Roffey auhinnatud romaanist «Black Conchi näkk». See on vormiliselt julge, sensuaalne, mitmehäälne proosateos, kus kolmandas isikus jutustajahääl vaheldub päevikukatkete ja luulega ning realistlikku olustikku on tembitud müüti ja maagiat.
/nginx/o/2022/02/03/14343221t1haded.jpg)
Noor kalur David meelitab lauluga ligi ootamatu olendi. Aycayia on kaunis noor indiaanlanna, kelle armukadedad abielunaised ära needsid ja sajanditeks näkina merre ujuma mõistsid. Kui Ameerika turistid näki kinni püüavad, päästab David Aycayia. Mees võidab tema usalduse ja nii hakkab näkk tasahilju tagasi naiseks muunduma. Kuid sedamööda, kuidas nende armastus kasvab ja areneb, avastavad nad, et maailm nende ümber on muutumas ja needusest pole võimalik lõplikult pääseda...
«Black Conchi näkk» on pealtnäha mõrumagus armastuslugu, mis viib lugeja eksootilisele Kariibi mere saarele. Teisalt aga põrkuvad siin tänase päeva kõige põletavamad teemad – küsimused inimese ja looduse, läänemaailma ja põlisrahvaste, meeste ja naiste keerulistest ning vastuolulistest suhetest. Seda julget, meelelist ja mitmehäälset romaani on võrreldud selliste maailmakirjanduse tähtteostega nagu «Moby Dick», «Metamorfoos», «Vanamees ja meri» ning «Armastus koolera ajal».
Monique Roffey on kirjanik, õppejõud ja aktivist. Ta sündis 1965 Trinidadis ning jagab oma aega Londoni ja Trinidadi vahel. Roffey kuues romaan «Black Conchi näkk» võitis Inglismaal parima ilukirjandusteosena Costa raamatuauhinna ja see kuulutati ka Costa aasta raamatuks 2020. Vaata lisa autori kodulehelt.
Loe raamatust katkendit!
***
Tume sile merepind lõi kahte lehte laiali. Näkineid kerkis veest üles välja, juuksed juhtmerägastikuna lendlemas, käed hüppeks tahapoole sirutunud, soomused kehal sillerdamas, hiigelsuur lihaseline saba visklemas nagu mõnel ookeani põhjaelukal. Ta viskus üles, lendas laias kaares läbi õhu ja keeras end selili. Mehed nägid tema pead, rindu, kõhtu, naise häbemeluud, mis kasvas üle sillerdavaks kalasabaks.
«Issand jumal!» hüüdis Thomas Clayson.
Nicer lõi risti ette.
Black Conchi poisid ahmisid õhku.
«Lõigake nöör läbi!» hüüdis Nicer Country. «Lõigake see kuradi nöör läbi.»
Viis meest vaatasid õudusega pealt, kuidas näkk vette plartsatas. Tema suu oli verine ja võitlus alles pihta hakanud. Hank Claysoni õnge otsas oli metsik olevus, keda ajas õnge otsa sattumine marru.
Nicer teadis, et nad olid saanud konksu otsa millegi, mida poleks pidanud. Ta kargas kaptenisillalt alla, nuga käes. Näkk, või kes iganes see ka oli, vääris elu meres. Mees ei tulnud siia kaugeltki sihukest asja ajama. Pealegi paistis too elukas selle laeva jaoks liiga suur. See võis aluse põhjagi viia.
«Ära tee seda,» hüüdis Thomas Clayson, kui Nicer nööri lõikama asus. «ÄRA TEE. Ta on väärt miljoneid. Miljoneid. Me ei lase teda minema, kurat võtku. Me ei lase teda minema.»
Nüüd oli näkk veepinnal ja viskles nagu makohai, kiskus kätega nööri, köhis ja sülitas verd ning kriiskas kõrgetoonilist kaebelaulu.
«Oh sa issand,» kogeles Hank. «Kas te nägite?» Noormehe käed värisesid ritva hoides.
Isa tahtis õnge poja käest üle võtta. Black Conchi mehed Nicholas ja Short Leg tõmbusid ahtri juurest eemale. Nagu Nicergi, aimasid nad kohe, kui vale see kõik on. Neil oli hirm naha vahel, et kurivaim on kinni napsatud. Nad ei tahtnud appi minna. Nad ei teadnud, mida öelda või teha. Valged mehed tahtsid selle olendi merest välja tõmmata. Aga see kala oli ju pooleldi naine, nagu siililegi selge. Igaüks oli kuulnud, et Black Conchi vetes elab vetemehi – aga näkk? Ei. Parimal juhul tõi ta lihtsalt halba õnne, ja näki juuksed ajasid meestele hirmu nahka – paistis, nagu võiks ta nende kombitsate üheainsa hoobiga täismehe surma saata. Ta võis neid kõiki mürgitada. Nad olid näinud tema ogalist selga. Täpipealt nagu meripuugil. Nad olid näinud õnge otsas rippumas verist raevunud naist ja nüüd tahtsid need valged mehed ta pardale tõmmata. «No ei, mees,» mõtlesid nad omaette.
Näkk oli nüüd jälle vee alla läinud. Noorema Claysoni näost paistsid õud ja elevus.
«Hoia kinni,» karjus isa.
«Mida ma sinu arust siis teen,» nähvas poeg.
«Tõmba muudkui tagasi,» karjus Thomas Clayson Nicerile.
Niceril hakkasid nüüd silme ees keerlema dollarimärgid. Kui ta olnuks üksinda, visanuks ta näki vette tagasi, aga meeste jutu järgi sai ta aru, et ettevõtmine võis tuua sisse küllalt raha, et osta veel üks laev, uus auto, panna püsti väike ärigi. Oleks see vast tore. Ta tõmbas drosseli tagasi ja aeglustas laeva liikumist. Mootor põrises. Nicer tundis, kuidas uudishimu kasvas. Ei tea, kui palju see näkk puigelda jaksab? Ta tagurdas aeglaselt. Nööri ei kistud enam laevast eemale. Noorem Clayson aina tõstis ja langetas ritva, tõstis ja langetas, ja nöör keerdus poolile niisama kiiresti, kui ta jõudis vändata.
Näkk oli sukeldunud otse alla, vähemalt mõneks ajaks.
«See elukas kaalub vist küll ligi kolmsada kilo,» märkis Thomas Clayson. Ookeanipind oli jälle tasane ja tühi. Kui poolikerimise heli välja arvata, valitses ümberringi vaikus.
«Kas sa nägid teda?» küsis Hank Clayson.
«Ja kuidas veel, raisk,» vastas isa.
«Kas sa tisse nägid?» küsis poeg. Ta oli saagist nii sisse võetud, et keelepaelad pääsesid valla.
«Ja kuidas veel, raisk.»
«Kas sa nägid tema nägu?»
«Jah.»
«Kas sa nägid tema käsi?»
«Jah.»
«Kas sa nägid tema... tussuluud?»
Selle peale noogutasid kõik mehed.
«Võiksime ta Smithsoniani instituudile müüa,» pakkus Thomas Clayson. «Või Rockefelleri instituudile. Uurimiseks.»
Nöör keerdus aegamisi poolile. Järgmise kahekümne minuti jooksul jõllitasid mehed ainiti ahtri poole, igaüks mõtles, mis saab, kui nad näki kinni püüavad, ja tundis, kuidas kubemes pakitses miski. Mehed ei teadnud, mida oodata. Nad hoidsid pilgu merel ja kuulasid pooli kerimist. Näkk liikus nende poole, aga kavatses kindlasti vastupanu osutada.
«Vaadake ette, et me tema kohale ei satuks,» ütles Thomas.
Nicer teadis küll, et see võib juhtuda; ta pani jälle mootori käima.
«Tõmba nöör veel natuke rohkem pingule,» ütles isa.
Hank Clayson oli hoidnud ritva ühes näki raskusega juba peaaegu kaks tundi ja kogu ta keha tulitas suurest pingutusest.
Nöör hakkas jälle eemale liikuma.
«Las mootor seisab.»
Nicer lülitas mootori välja.
Siis hakkas laev tagurpidi liikuma. Hank Clayson tõmbas näkki parda poole, aga mida lühemaks nöör jäi, seda rohkem näkk kiskus. Kuskilt laevakerest kostis kriiksumist. Näkk rebis nööri. Küllap kaalub ta niisama palju kui väike laev, mõtles Nicer. Kere alla ujudes võib näkk Dauntlessi põhja viia.
Minutid tiksusid mööda. Ookean oli vaikne. Metalselt sinine. «Võta ainult see, mida vajad,» sosistas ta.
«Raisk,» ütles Thomas Clayson. «Ta on laeva all.»
Nad ootasid ja vaatasid. Aegamisi ujus nende alt läbi millegi suure vari. Näkil piisanuks ühestainsast löögist, et laev õhku visata. Thomas Clayson tõmbas turvarakmed lahti, tõusis püsti, puuris pilguga vetesügavust ja laskis kuuldavale vile.
Meri paiskus jälle kahte lehte laiali.
Näkk hüppas pakpoordi juures veepinnale.
Sedapuhku meenutas olend pigem kala kui naist ja tema jõud paistis selgelt välja. Ta kargas suures kaares laevast eemale, saba sillerdamas nagu meetrite viisi hõbepaela. Näkk rebis end ülespoole, tema pulstunud rastahunnik lendles ja nöör kiskus veristatud suu kiiva. Ta vajus raskena tagasi merre, tekitades sabaga vastu pinda lüües võimsa kiiluvee. Laev kaldus oma viis sentimeetrit pakpoordi poole. Näkk püüdis kõigest väest eemale ujuda, rebides laeva kaasa. Black Conchi mehed hüüdsid, et nöör tuleb läbi lõigata. Ka Thomas Clayson sattus paanikasse, kuna mootoriga vastusuunda tõmmates katkeks nöör ja näkk kaoks käest.
Näkk sukeldus sügavamale, laev kiskus kreeni ja mehed vajusid üksteise otsa, välja arvatud Hank, kes oli rihmadega tooli külge kinnitatud.
«Pane aga vastu,» karjus isa. «Lohista see raibe pardale.»
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)