Sinijärv soovitab: võluv vormivalaja, tark mees ja kõikide sõber

Ajaloolane ja Eesti kunstiakadeemia emeriitprofessor David Vseviov. Foto: Elmo Riig

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab David Vseviovi uut raamatut «Onu Moritza sõnaraamat».

Mälestusraamatutesse tuleb suhtuda austuse ja armastusega, ent ka suure skepsise ja pika hambaga. Paljud mälestusraamatud on kirjutet mingite tüüpide poolt, kes on ühel või teisel põhjusel kunagi riigirataste keerutamise läheduses viibinud ja tahavad seetõttu ennast kuidagi iseäralikul ja –kesksel kombel ajalukku raiuda. Teised on hämarate vanaemade põllunduslik/põllunduslik sulevili. Kumbagi kanti kirjundikke iseloomustab suhtumine, et küll meie juba teame, kuidas kõik oli, kuidas tankid tulid, mäherdused kardinad lehvisid, mis värk oli. Tühjagi te teate. Ei teadnud siis, ei teadnud kirjutades, ei tea ka praegu. Keegi ei tea. Kirjapanu on te isiklik luuletus. Ja haruharva riimub see pärisoludega.

David Vseviov, «Onu Moritza sõnaraamat». FOTO: Foto: Raamat

David Vseviov oskaks kindlasti luua nii üht kui teist sorti memovikke. Ta on kolmanda tee mees (neid teid on kahtlemata veel). Ta alustas oma eelmise raamatuga oma väljamõeldud titepõlvest, millesse segunes mõistagi kõva kraad tõepära ja –lisust. Ning jätkab suisa evangeelses vaimus rõõmusõnumite kuulutamisega. Kuulutab ka kurbtust ja laotab lugeja ette mõttehetki. Ometi just religioosne tundub ta ka oma kõige anekdootlikumail hetkil. Onu Moritz on loovalt vormistet kellekski, kes võib samal ajakillul kõikudes olla nii Mooses kui Oskar Luts kui Onu Bella. David Vseviovi põline võlu ongi ehk selles, et raadiohäälse kuulutajana on ta samas raamaturahvaste kirjaoskaja, võluv vormivalaja, tark mees ja kõikide sõber. Välja arvatud ehk oma vaenlaste neid peaks tal jaguma, sest kõval tegijal on alati keegi, kes kas või kiusu pärast astla urgitseb, mille vastu üles löömata jätta.

Onu Moritz ei kakle, vaid annab tarkust edasi. Juudid on paar tuhat aastat Talmudit uurinud, eestikeelses kultuurikihis on nüüd võimalus uurida Vseviovi ja Moritzat. Pole tähtis, mis on prohveti nimi, peaasi, et hiiri püüab. Kahtlustan ja loodan, et siinse pühakirja lõppu pole me veel näinud. Ja me ei tea, kas tegu on kanoonilise või apokrüüfilise tekstiga. Usun, et oma sõna ütleb toimetaja Toomas Kall. Kelle sõnu tasub alati tähele panna!

Kuulake Vseviovi tuhatkond raadiolugu läbi, lugege raamatuid, rõõmustage, et ta meil on! Ja pahulased oodaku kirglikult, et «punaprofessuur» sama sujuvalt üles märgitud saaks. Siis ei annagi enam väga vigiseda, või kuidas?