Sinijärv soovitab: kummastavalt jahe ja õõvastavalt poeetiline teos

Jevgeni Zamjatin. Boriss Kustodijevi portree (1923). Foto: Wikimedia Commons

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab Jevgeni Zamjatini romaani «Meie».

«Keelatud klassika» sari on väga hea mõte. Üks ilus viis tuua inimesteni suurepäraseid raamatuid uues kuues ja naksakate järelsõnadega. Zamjatin on vaiemaldamtult klassik. Vaieldamatult ka keelatud klassik. David Vseviov on järelsõna autorina täna mängus tagasi, antagu kokkusattumus siinkirjutajale andeks. Usun, et kerkimas on raamatusari, mida tasub lugeda juba kas või järelsõnade pärast. Mulle järelsõnad ja sissejuhatused üldse väga meeldivad. Kahju, et ma neid ise nii harva teen.

Jevgeni Zamjatin, «Meie». Foto: Raamat

Jevgeni Zamjatini «Meie» on igati õigustatult kuulutet kordades kuulsama George Orwelli «1984» eelkäijaks ja eeskujuks. Kõhutunne ütleb, et hilisema ja tuntuma teosemaga sidumine pole ilmtingimata kasuks tulnud. «Meie» on kummastavalt jahe ja õõvastavalt poeetiline, struktuurselt sootuks modernistlik ja kokkuvõttes üllatavalt tänapäevane teos. Mitte niivõrd sisulises, kui just vormilises mõttes. Vormiliselt on ta võrratu. Sisuliselt on ta üpris-üpris epohhiloov. Kokkuvõttes vähegi ulapealsemat ja samas korrektsemat kirjandust hindavale lugejale maiuspala. Kui keegi tahab kirjutada väga ilusasti väga koledast ja mitte olla sealjuures lihtlabane realist, vaid anda ka fantaasiale võimalus fantasmagooriais lennelda, siis õppigu Zamjatinilt mõned nõksud ja kütku edasi. Kes 20nda sajandi vene kirjanduse parema osaga miskit küünarnukitunnet on tajunud, ajagu silmad ammuli. Kellele lugeda ei meeldi, siis noh, mingist raamatust tuleb ju oma kirjaoskuse tarvitamist alustada ja miks mitte «Meiest». See viimane soovitus oli võib-olla liiga radikaalne. Vaadatagu hakatuseks lehekülje 234 ülevalt teist rida, kus on lustakas küljenduskamm teose selga löödud, ja siis mõtiskletagu sama lehekülje viienda rea üle, et miks just see kirjanik ja see kuupäev. Jõhker aeg oli, kel meelest läinud. Või alustatagu lihtviisil kõikvõimalikust kõikvõimsast keelatud kirjandusest, nõnda on igal juhul põnevam. Praegu on kirjandus lubatud. Isegi kehv.

Suurem osa head kirjandust on näruste režiimide all mingil ajal keelatud olnud. Seega, antagu ikka ja jälle välja häid raamatuid ja me saamegi kunagi kusagil miskipärast keelatud raamatute sarja, mida maksab meelde jätta ja omaks osta. Klassikuks kuulutamine on muidugi keerulisem. Ja ilusa jätkunime «Keelatud klassika» peitmine tagakaane allserva on kahtlemata turunduslik-intellektuaalselt intrigeeriv idee. Egas ostja pea nägema, mis kolb on, või mis? Sellegipoolest raiutakse õiget rada. Tuld!