CARLO LEVI JUTUSTUS ⟩ «Küll sa oled ilus, küll sa oled ilus paks»

Carlo Levi. Foto: Carl Van Vechten

Nüüd saab ka eesti keeles lugeda itaalia kirjaniku ja maalikunstniku Carlo Levi jutustust «Kristus jäi pidama Ebolis», mis kuulub vaieldamatult 20. sajandi Itaalia kirjanduse kullafondi. Raamatu on tõlkinud Heete Sahkai ja sellele on põhjaliku saatesõna kirjutanud Kristiina Rebane.

Carlo Levi, «Kristus jäi pidama Ebolis». Foto: Raamat

Carlo Levi (1902–1975) on kirjanik, maalikunstnik ja poliitik, kelle elust ja tegevusest saab kristalliseerida terve ühe ajastu – XX sajandi esimese poole – itaalia intellektuaali koondportree. 1935. aastal saatis fašistlik režiim Levi kui vasakpoolse teisitimõtleja asumisele puruvaesesse ja maailmast eraldatud Lõuna-Itaalia maakonda Lucaniasse, kuhu polnud jõudnud «ei Kristus ega raudtee».

«Kristus jäi pidama Ebolis» on autobiograafiline ja poeetiline jutustus Levi pagenduseaastast Grassano ja Gagliano küla talupoegade seas, kelle elu kulges mitte ajaloolises, vaid müütilises ajas: täielikus sõltuvuses loodusest, sümbioosis vaimude ja loomadega, argipäeva reguleerimas rituaalid ja maagia. Seda kogemust on autor ise nimetanud ilmutuslikuks, talupoegade arhailine eluviis tuletas talle meelde progressi käigus ununenud väärtusi ja tõi ta intellektuaalide elevandiluutornist jälle alla maa peale.

Raamatu lõpust leiab Kristiina Rebase saatesõna, mis tutvustab autorit, tema loomingut ja kohta Itaalia kultuuriloos ning annab suurepärase ülevaate ajastu poliitilisest ja ideelisest kontekstist.

Loe raamatust katkendit!

***

Sellises üleloomulikus õhustikus veetsingi ma oma tunde, öösiti inglite, päeval Giulia nõiatarkuste kaitse all. Ravisin haigeid, maalisin, lugesin, kirjutasin selles vaimude ja loomadega asustatud üksinduses. Mul õnnestus hoida võimalikult kaugele härraste intriigidest ja ambitsioonidest, kuna olin peaaegu kogu päeva kodus. Kohtusin nendega siiski igal hommikul, kui pidin minema kommuunivalitsusse allkirja andma ja möödusin koolimaja rõdu alt, kus suitsetas don Luigino, kepid käes, ja pärast lõunat, kui käisin doktor Milillo juures kohvi joomas, ning eelkõige igaõhtusel üldisel kogunemisel posti ja ajalehtede saabumise puhul. Ka oktoober oli ühesuguste päevadena mööda läinud, käes olid esimesed külmad ja vihmad, aga maastik ei olnud rohelisemaks läinud, vaid oli ikka samasugune troostitult kollakasvalge. Käisin tihti väljas maalimas, kui ilm oli ilus, aga enamasti töötasin kodus, ateljees või terrassil. Maalisin palju natüürmorte ja lasin tihtipeale poseerida lastel, kes olid hakanud mul külas käima ja päev läbi majas ringi sagisid. Oleksin tahtnud ka talupoegade portreid maalida, aga meestel oli põllul tegemist ja naised tõrkusid, kuigi olid mu palvetest meelitatud. Ka Giulial ei olnud kunagi aega, kui tal poseerida palusin – sain aru, et selle taga on mingi hämar põhjus, mis teda tagasi hoiab. Giulia pidas mind oma isandaks ega oleks ühelegi mu palvele ei öelnud, vastupidi, sageli tegi ta äärmise loomulikkusega omal algatusel töid, mida mul poleks pähegi tulnud temalt nõuda. Olin tellinud Barist emailitud plekktoobri, et selles vanni võtta. Hommikul viisin selle oma magamistuppa, et ennast pesta, sulgedes ukse kööki, kus Giulia koos lapsega askeldas. Giuliale tundus see väga imelik, ühel hommikul avas ta ukse, ja ilma et mu alastus oleks paistnud teda šokeerivat, küsis, kuidas ma saan vanni võtta, kui keegi mul selga ei seebita ja kuivatada ei aita. Ma ei tea, kas teda oli harjutanud selle tööga preester või oli tegu iidse tavaga, mis pärines Homerose aegadest, kui naised sõdalasi pesid ja õliga võidsid, igal juhul ei olnud mul edaspidi enam pääsu tema karedatest ja tugevatest sõrmedest, mis mu selga seebitasid ja mudisid. Nõida hämmastas ka see, et ma ei palunud tal endaga magada. «Sa oled hästi tehtud,» ütles ta, «sul on kõik olemas.» Aga ta ei käinud peale ega öelnud rohkem midagi, olles harjunud neis asjades loomaliku passiivsusega ning respekteerides minu külmust, millel olid küllap oma salapärased põhjused. Äärmisel juhul kiitis ta minu ilu: «Küll sa oled ilus,» ütles ta, «küll sa oled ilus paks.» Paks olemine on siin esimene ilu tunnus nagu idamaades, võib-olla sellepärast, et paksuks saamiseks, mis oli alatoidetud talupoegadele võimatu, pidi olema härra ja omama võimu. Giulia oli niisiis minu heaks kõigeks valmis, ja ometi, kui ma palusin tal poseerida, et temast portree maalida, keeldus ta sellest nagu millestki ilmvõimatust. Sain aru, et tema tõrksusel on mingi maagiline põhjus, ja ta kinnitas seda ka ise. Portree võtab portreteeritavalt midagi ära, tema kujutise, ja selle äravõetu kaudu omandab maalija talle poseerinud inimese üle absoluutse võimu. See on ka see teadvustamata põhjus, mille pärast paljudele on vastumeelt ennast pildistada lasta. Giulia, kes lausa elas maagia maailmas, kartis minu maalimist, ja mitte niivõrd sellepärast, et ma võiksin kasutada temast maalitud kujutist nagu vahast kuju mingiks kurjaks nõiduseks, mis talle halba teeb, kuivõrd just selle mõju ja võimu pärast, mille ma omandan, kui temast pildi teen, nii nagu mul kindlasti on inimeste, asjade, puude ja külade üle tänu nendele maalidele, mida ma iga päev teen. Taipasin ka, et tema maagilise kartuse võitmiseks tuleb mul kasutada hirmust tugevamat maagiat, ja selleks sai olla ainult otsene ja kõrgem võim, vägivald. Ähvardasin niisiis teda lüüa, ja tegingi, nagu lööksin, võib-olla veidi enamgi – Giulia käsivartes polnud kindlasti vähem jõudu kui minu omades. Niipea kui Giulia minu tõstetud käsi nägi ja tundis, lõi tema nägu õndsalt särama ja avanes õnnelikus naeratuses, mis paljastas tema hundihambad. Nagu olin ette näinud, ei ihaldanud ta midagi rohkem kui alluda absoluutsele jõule. Muutunud äkki kuulekaks nagu lambuke, poseeris Giulia kannatlikult ja unustas jõu vaieldamatu argumendi ees õigustatud ja loomulikud kartused. Nii sain ma teda maalida, must sall raamimas ürgset kollast maonägu. Maalisin temast ka suure pildi lamavana, laps käte vahel; kui saab üldse olla emalikkust, millest ei kuma läbi mingit sentimentaalsust, siis oli see Giulia emalikkus: kehaline ja maine side, kibe ja resigneerunud kaastunne – ta oli nagu tuulest piitsutatud ja veest uuristatud mägi, millest kerkib üks rohelisem ja sõbralikum künkake. Giulia laps oli ümmargune, pontsakas, malbe ja heasüdamlik; ta rääkis veel vähe ja ma ei saanud tema jutust suurt midagi aru, kui ta Barone kannul toast tuppa vudis. Ta jagas Baronega kuivatatud viigimarju, leivaviile ja maiustusi, mida ma talle kinkisin: Nino tõusis kikivarvule ja upitas käe nii kõrgele, kui sai, maius pihku surutud, et koer selleni ei ulatuks, aga loom oli temast suurem, ja rõõmsalt mängeldes ja hüpeldes, ettevaatlikult, et lapsele mitte haiget teha, näppas tal viigimarjad käest. Kui Barone pikali viskas, heitis Nino talle peale ja nad mängisid koos, siis jäi laps mängudest väsinuna magama ja koer oli tema all liikumatu nagu padi, söandamata isegi hingata, et teda mitte äratada. Nii jäid nad tundideks köögipõrandale. Hoolimata tegevustest ja tööst möödusid päevad kõige lohutumas monotoonsuses, seal surma maailmas, kus polnud aega, armastust ega vabadust. Üksainus reaalne kaaslane oleks olnud minu jaoks tuhat korda elavam kui ümberringi kubisevad lugematud kehatud vaimud, kes muudavad üksinduse veel rusuvamaks, jälgivad sind ja käivad sul järel. Loomade ja asjade pidev maagia rõhub südant nagu sünge lummus. Ja sellest vabanemiseks pole teha muud, kui kasutada teistsugust maagiat. Giulia õpetas mulle oma nõiajooke ja armuloitse. Aga mis saab olla veel vastandlikum armastusele, vabaduse avardumisele, kui maagia, võimu avaldumine? Loitse leidus nii kohalolijate südame köitmiseks kui kaugelviibijate kütkestamiseks. Üks Giulia kinnitusel eriti tõhus loits oli kaugel maade ja merede taga olijate jaoks, see kiskus neid kõike muud jättes armastuse sunnil tagasi pöörduma ja kutse peale kohale tulema. See oli luuletus, kus tähenduslikud värsid vaheldusid maagiliste reeglite järgi mõttetute nõiasõnadega. See kõlas nii:

Stella, da lontano te vuardo e da vicino te saluto

’N faccia te vado e’n vocca te sputo.

Stella, non face che ha da muri

Face che ha da turnà

E con me ha da restà.*

Seda tuleb lausuda öösel, seistes majauksel ja vaadates tähte, mille poole pöördutaksegi. Proovisin seda mõned korrad, aga sellest polnud kasu. Nõjatusin ukse najale, Barone minu jalgade ees, ja vaatasin taevasse. Oktoober oli läbi ja pimeduses paistsid minu sünnitähed, Amburi külmad säravad tähed.

***

*Täht, vaatan sind kaugelt ja tervitan lähedalt, 

näkku sulle lähen ja suhu sulle sülitan. 

Täht, ära tee nii, et ta peab surema, 

tee nii, et ta peab tagasi tulema 

ja et ta peab jääma minuga.