Igaühel on oma igatsus. Mida igatseb mõrvar?

Siiri Julge, «Igatsus». Foto: Raamat

Loe katkendit Siiri Julge debüütromaanist «Igatsus», mis juhatab sisse uue kodumaise krimisarja «Hiiumaa mõrvalood».

Äsja ülikooli lõpetanud Karolin tunneb, et ta on lõpuks ometi vaba. Pärast Kasperist lahkuminekut ei hoia teda enam miski kinni Tallinnas. Ta igatseb alustada uut elu. On vaja veel vaid töökoht leida. Kui pakkumine tuleb Kärdla raamatukogust, otsustab ta kiirelt selle vastu võtta. Saarel ristub tema tee taas Erikuga, keda ta kohtas paari aasta eest. Karolinile tundub, et ta on leidnud oma unistuste mehe. Ent mida igatseb Erik?

Koos sõbrannaga Hiiumaad avastades juhtub aga midagi, mis purustab suvise paradiisisaare idülli.

***

Karolin oli varem ühe korra Hiiumaal käinud, kahe aasta eest kohvikutepäevadel. Hiiumaa oli tema jaoks kuidagi alati olemas olnud, aga ei meelitanud kunagi külastama. Saaremaal oli ta mitu korda käinud ja tema meelest oli see vähemalt suvel päris Tallinna sarnane. Kõik need turistid, peod ja vabaõhukontserdid – polnudki suurt vahet Tallinnaga. Hiiumaast jäi täiesti teistsugune mälestus. See oli Maia, kes oli välja pakkunud, et nad paneksid tüdrukutekamba kokku ja läheksid kuulsatele kohvikutepäevadele. See oli viimase minuti otsus ja loomulikult olid nad majutuse kinnipanemisega hiljaks jäänud, seega tuli leppida telkimisega. Kuna mõte oli ainult üheks ööks jääda, siis polnud sellel, kus nad öö veedavad, eriti tähtsustki. Plaan oli nii kaua, kui kohvikud avatud on, seal aega veeta ja seejärel rannas päikesetõusu vaadata. Telk oli pigem tagavaravariant juhuks, kui selgub, et ei olegi lõbus ja nad eelistaksid oma seltskonnaga olla. Aga reis oli väga lõbus olnud. Nad käisid läbi nii palju kohvikuid, kui jaksasid. Mõned olid paremad kui teised, sinna jäid nad veidi kauemaks, teistes vaadati ainult ringi. Ilm oli imeilus, nii et nad jõudsid isegi korra meres ujumas käia, enne kui oli aeg õhtuseks kohvikutuuriks. Kogu Kärdla oli nagu üksainus suur festivaliala. Kõik olid nii sõbralikud ja vastutulelikud. Oli palju naeru, head toitu ja jooki. Neile oli soovitatud Vene-teemalist õhtukohvikut külastada. Paljud paistsid sinna suunduvat ja nemad kulgesid kaasa. Keegi DJ Black Mama pidi kohapeal mängima ja neile räägiti, et see on Hiiumaa oma DJ ja pealegi väga hea. Veel räägiti, et Eesti president pidi millalgi sealt läbi astuma. See oli koht, kuhu lihtsalt pidi minema. Ja naised ei pidanud kahetsema. Õhtu oli lihtsalt fantastiliseks kujunenud. Presidenti nad küll ei näinud, oli ta siis seal või mitte, aga sellel polnud tähtsust. Nad tantsisid jalad valusaks ja tegid mõne aja pärast nagu paljud teised: viskasid kingad lähimasse põõsasse ja jätkasid tantsu paljajalu.

Nad pidid just minema hakkama, kui Erik välja ilmus. Karolin oli juba pikemat aega tema pilku endal tundnud, kuid kuna mees juttu tegema ei tulnud, arvas Karolin, et see on sedasorti mees, kes end tantsupõrandal kohmetuna tunneb. Ta ei paistnud mingil moel imelik, lihtsalt üksi. Kena mees, heasüdamliku olekuga, sakris juustega ja võib-olla pisut tõsisevõitu ilmega. Kui naised otsustasid randa minna ja tantsuplatsilt eemale kõndisid, oli mees äkitselt Karolini kõrval. Küsis, kas nad lähevad ära, ja kas nad võiksid ümber mõelda ja veel natukeseks jääda. Või kas vähemalt Karolin võiks veel natukeseks jääda. Teised olid väsinud ja eelistasid randa minna, seega pilgutasid nad paljutähendavalt silma ja ütlesid, et las Karolin jääb, et nad ootavad teda rannas. Karolin helistagu, kui ta plaanid muutuvad. Erik oli nii tähelepanelik, esitas palju küsimusi, oli Karolini vastustest silmanähtavalt huvitatud, tegi talle komplimente. Tõeline muinasjutuprints. Karolin tundis end mehe seltskonnas imehästi. Ta arvas tõsiselt, et see oli pika armastussuhte ja, tuleviku peale mõeldes, ühise elu algus. Nad rääkisid mitu tundi, samal ajal tundus, nagu oleks aeg seisma jäänud. Karolin oli armumas, kuigi ta oli Erikut alles kohanud. Ta ei teadnud isegi mehe perekonnanime ega seda, kus ta elab, tegelikult mitte midagi. Või kas ta üldse küsis seda? Karolin ei mäletanud enam. Ka seda mitte, millest nad täpselt rääkisid. Pärast võis ta ainult tõdeda, et oli mehest täiesti võlutud olnud – unistuste mees paradiisisaarel, nagu muinasjutt.

Muinasjutt sai aga väga järsu lõpu, kui üks naine nende juurde astus. Karolini poole vaatamatagi hakkas ta Erikuga kurjustama ja rääkis Karolinist nii, nagu teda ei olekski seal. Nimetas teda igasuguste sõnadega. Võttis siis mehel käest ja sõna otseses mõttes tiris ta Karolini juurest minema. Nii see mees kaduski, Karolini unistuste mees. Karolin ei jõudnud tema telefoninumbritki küsida. See naine oli kindlasti tema kaaslane. Polnud ime, arvestades seda, kui meeldiv mees oli. Naisega olid teised lood. Tal näisid kruvid korralikult logisevat. Olukorda oleks ju palju viisakamalt võinud lahendada, ilma Karolini kõrvale tõrjumata. Oleks piisanud sellest, et naine oleks end Eriku kaaslasena tutvustanud, ja Karolin oleks tagasi tõmbunud. Imetore õhtu muutus äkitselt väga masendavaks. Ja külmaks.

Karolin leidis tüdrukud Rannapaargu juurest. Nad istusid restorani juures künkal ja lobisesid rõõmsalt. Keegi oli kotis pudeli veini kaasa võtnud ja see oli nüüd pooleldi tühi. Karolini pommitati küsimustega. Kellega ta seal rääkis? Missugune ta oli? Kas ta selle mehega kaasa ei tahtnud minna? Kas nad kohtuvad veel? Karolin rääkis, mis juhtus, ja Maia valas talle klaasi veini.

«See kulub sulle vist praegu rohkem ära kui meile. Aga ära unusta – maailmas on palju printse, kes sind ootavad.»

Eks ole? Maia jaoks oli küll palju printse, see oli päris kindel. Aga Karolini jaoks? Ilmselt mitte. Järgmisel päeval sõitsid naised Tallinna tagasi, enamasti meeldivate suvemälestustega, millest külmadel talveõhtutel tihti rääkisid. Paar nädalat hiljem sai Karolin Kasperiga tuttavaks ja Erik kadus mälestustesse. Nüüd kerkis see mälestus uuesti esile. Raske oli mõtlemata jätta, millega Erik nüüd tegeleb ja kus ta on. Kas ta on ikka Hiiumaal? Kui on, kas ta on siis abielus selle naisega, kes ta Karolini juurest minema sikutas, või on ta naise maha jätnud ja vaba? Nende vahel valitses täiesti teistsugune ühtekuuluvustunne kui tema ja Kasperi vahel. Mõelda vaid, kui Karolin temaga kokku põrkaks. Nojah, tähendab, kui ta selle töökoha vastu võtab. Kas ta hakkab nõustuma? Kas tema meel, nagu Maia ütleks, tahab talle midagi öelda? Kas keha ja vaim tahavad Hiiumaale? Kui Karolin Tallinna sildist mööda sõitis, oli ta otsusele jõudnud. Tal oli vaja minema saada. Tundus nii oluline Ellen Nilssonile kohe vastata, et Karolin pööras lähimasse bensiinijaama sisse ja võttis mobiili.

«Kärdla raamatukogu. Ellen Nilsson.»

«Tere. Karolin Sepp siin. Ma võtaksin hea meelega selle töökoha vastu. Millal te tahate, et ma tööle asun?»