Päev, mil väike Lana kukkus muinasjuttu

Foto: Shutterstock

Ben Milleri «Päev, mil ma kukkusin muinasjuttu» põimib tuntud muinasjutud kokku tänapäeva maailmaga. Tulemuseks on nii äratundmisrõõmu, seiklusi, lusti kui ka üllatusi pakkuv lugemispala, mis sobib 9‒12-aastastele lastele. Loe raamatust katkendit!

Ben Miller, «Päev, mil ma kukkusin muinasjuttu». Foto: Raamat

Väikesesse külakesse kerkib üleöö supermarket ja kohalikke elanikke haarab ostuhullus. Kuid mitte Lanat. Tüdruk avastab supermarketist salapärase portaali, mille kaudu satub ta otse Grimmide muinasjutu keskele. See on maailm, kus elavad kaunid printsessid ja vaprad printsid … aga ka üks kuri nõid. Tema küüsist pääsemiseks vajavad muinasjututegelased hädasti abi, ent ainult Lanast ei piisa. Tüdruk palub oma vennal appi tulla, aga paraku ei usu too enam muinasjuttudesse… Kas Lanal õnnestub venda veenda, enne kui on liiga hilja?

Ben Miller on tunnustatud lastekirjanik. Kuid ta on ka näitleja ja lavastaja, kes on Eesti vaatajale kindlasti tuttav BBC krimisarjast «Surm paradiisis» ja Netflixi sarjast «Bridgerton».

***

Oli aeg kasutada äärmuslikke meetodeid. Kui Lanal oli vaja tuju tõsta, siis meeldis talle minna tualettlaua juurde, millel ema lõhnaõlisid hoidis. Lanal oli tegelikult nendega mängimine keelatud, aga kõigis neis pudelites, nende kummalistes nimedes ja uhketes kujudes oli mingi võluvägi, millele oli raske vastu seista. Niisiis hiilis ta vanemate tuppa ja vaatles tervet kollektsiooni, uuris iga viimast kui üht, kuni ta pilk langes pikale veripunasest kristallist pudelikesele, mille keskkohale oli loogeliste kuldsete tähtedega trükitud sõna «Lummus». Ta võttis ettevaatlikult korgi maha ja nuusutas.

Korraga kostis väga lähedalt ema hääl. «Oh, tänu taevale! Sadu on järele jäänud!»

Lana sattus paanikasse, kohmerdas pudelikese korgiga ja pritsis endale kogemata lõhnaõli vasakusse silma. «Ai!» niuksatas ta nägu vastu käsivart surudes.

Ema torkas pea ukse vahelt sisse. Ta kortsutas kulmu ja nuusutas õhku. «Mis lõhn see on? Kas lõhnaõli?»

«Mina ei tunne midagi,» kinnitas Lana. Ta peitis pudeli kiiresti selja taha. Silm tulitas ja vasakule põsele veeres pisar.

«Kas sul on kõik hästi?» küsis ema murelikult.

Siis Lanal koitis: ema arvab, et ta on õnnetu.

«Harrison ei taha minuga mängida,» kaebas ta kiiresti kurba nägu tehes.

Ema noogutas mõtlikult. «Ma tean,» nõustus ta. «Ta muretseb eksamite pärast.»

«Aga miks?» ei saanud Lana aru. «Ta on alles põhikooli esimeses klassis. Eksamiteni on terve IGAVIK.»

«Ta tahab lihtsalt valmis olla,» ütles ema, murenoot hääles. «Tead ju, milline ta on.»

«Mul on ilma temata igav.»

«Oh, Lana. Mul on hirmus kahju.» Ema sirutas käed ja embas Lanat kõvasti. Lana tundis, et ta hakkab päriselt nutma. «Su vend hakkab suureks saama. Nii see käib.»

Kui ta juba oli nutma hakanud, sai Lana aru, et ei suuda järele jätta.

«Lähme välja ja teeme su rõõmsamaks,» ütles ema kindlalt, võtnud otsuseks tütre tuju tõsta. «Lähme õige koos Grimmide supermarketisse!»

«Kuhu?»

«Oh, see on väga põnev,» ütles ema tõsiselt. «Paistab, et külaplatsile on eikusagilt üleöö tekkinud supermarket! Ma nägin seda täna hommikul jalutamas käies.»

Lana ohkas pettunult. «Meil on koolivaheaeg,» rõhutas ta. «Me peaksime tegema toredaid asju. Ja supermarketid ei ole toredad.»

«Lähme ikka,» vastas ema. «Ma ostan sulle midagi head.»

Lana kikitas kõrvu. «Mida head? Raamatu?» Võimalik, et ta ei saa Harrisoniga lõbusaid seiklusi kaasa teha, aga kui ta leiab endale uue raamatu, siis võib ta vähemalt lugeda kaugetest maadest ja uljastest põgenemistest.

«Jah, kui sa tahad raamatut. Nii, mina lähen nüüd alla ja ütlen isale, et me läheme välja. Loodetavasti on selleks ajaks, kui sina alla jõuad, kõik mu lõhnaõlid õigel kohal tagasi.»

Lana püüdis näole süütut ilmet manada.

«Ka see, mida sa selja taha peidad,» lisas ema sõbralikult naeratades.