Humoorikas teos, mille autor on kujutlusvõime hooga lendu lasknud

Foto: Shutterstock

Raamatublogija Mariann Vendelin luges C.K. McDonnelli romaani «Kummalised sõnumid». See on humoorikas ja äge tänapäevane ulmekas ajalehest, mis kajastab kõike kummalist kummitavatest vetsupottidest poptähtede reinkarnatsioonideni. 

Ma ei olnud raamatust varem midagi kuulnud ja ei osanud midagi oodata. Alguses näis, et kogu ulmelisus piirdubki veidrate artiklitega, aga siis hakkavad seletamatud asjad juhtuma toimetuse nina all.

Kummalised sündmused

Manchester. Hannah elas osaliselt Londonis, osaliselt Dubais, kuni sai teada, et ta mees petab teda. Vihahoos põletas ta ära truudusetu kaasa riided ja kogemata ka nende maja. Naine ei taha eksi vara ning otsib tööd, aga põletamislooga kaasneb skandaalne kuulsus ja unistuste koha asemel maandub ta varuvariandis, ajalehe «Kummalised sõnumid» toimetuses. Peatoimetaja Banecroft on tõeline frukt, mistõttu pole lehele palju töötajaid alles jäänud, kuid Hannah on nõuks võtnud vastu pidada, isegi kui ta ei usu «jama», mida ajaleht avaldab. Aga siis jõuavad nende orbiiti veidrad surmajuhtumid, mida keegi tahab maha vaikida. Banecroft tahab tõe välja selgitada, haistes esikaanelugu.

C.K. McDonnell, «Kummalised Sõnumid». Foto: Raamat

Esialgne tõrge

Lugema asudes tundus esiti, et raamat ei istu mulle. Ma ei armasta absurdihuumorit ja puuksunalju. Käest ma siiski seda ei pannud, sest süžee mulle meeldis, eriti ajalehe idee. See andis nii palju juurde, et peatükkide vahel on kirjanik kujutlusvõime lendu lasknud ja teost kõikvõimalike andekate artiklitega vürtsitanud, no näiteks tegutseb kuskil vahakujusid armastav vampiir. Kes teab, äkki kõik kummalised asjad, mis maailmas toimuvad, ei olegi ulm.

Lisaks raskendas alguses lugemist see, et tegelasi on palju ja tegevus hüppab peatükiti ringi. Tuli tublisti vaeva näha jälgimaks, mis toimub, kes on kes, aga üks hetk hakkasin mõikama. Mulle meeldis raamatu lähenemine võlukunsti ja salarahva ja libahuntide ja vampiiride jne teemale. Üsna kerge oli aimata, kuhu lugu tüürib, aga tegelastepagas on kirju ja kirjanik armastab vimkasid, nii et igav ei hakka küll kordagi. «Kummalised sõnumid» on paljulubav algus uuele sarjale, aga kõlbab vabalt ka üksikuna lugemiseks. Lõpp oli küll mu meele järgi, mulle meeldis üllatus, mille McDonnell sinna jättis.

Veidrad tegelased

Toimetuse tegelased on üks iseäralik kamp. Ma ei oskagi öelda, kes mu lemmik oli. Kõige rohkem tundeid tekitasid mus absurdsel moel Jimmy hambad. Kurb hakkas. Ajalehes olid kõik veidi liiga napakad, õieti nende enda kohta ei saanud veel piisavalt teada. Kõigi kohta oleks rohkem tahtnud taustainfot, kust nad tulnud on või miks nad sellised on. Kui on vaja näidet tegelastest, kes tõesti üksteisest erinevad, siis palun lugege seda raamatut. Paks ameeriklane on aga ideaalne kurjam, keda vihata. Tema kõrval muutub isegi kOhUtAv ÜlEmUs Banecroft ühel hetkel meeldivamaks, kui igas teises lauses ei rõhutatud, kuidas ta haiseb või kui räpakas mees on. Üldse selles raamatus oli tülgastavalt palju lõhnadest juttu, õieti lehkadest. Laohoone lehkas, patoloog lehkas, Banecroft lehkas.

Võitis siiski südame

Nii kummaline kui see ka ei ole - selles raamatus oli palju seda, mida ma üldse ei salli, nagu puuksuhuumor või tülgastav räpasus, sellepärast ei saa raamat ka maksimumpunkte, aga ometi meeldis teos mulle väga. Ega ilmaasjata öelda, et erand kinnitab reeglit. Algus läks raskelt, aga mida kaugemale jõudsin, seda rohkem hakkas lugu meeldima, muigasin andekate ajaleheartiklite peale ja tegelased tekitasid huvi. Oleksin kohe tahtnud järgmise osa ette võtta, sest «Kummalised sõnumid» on sarja esimene osa, aga see pole isegi veel ilmunud.

PS! See on üks neist raamatutest, kus on huvitav ka tänusõnu lugeda. Need on meeldejäävad!