P, 5.02.2023

Sinijärv soovitab: pagana hea lugemine Põhjala paganate kuldajast

Raamatuportaal
Sinijärv soovitab: pagana hea lugemine Põhjala paganate kuldajast
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Viiking Ragnar Lothbrok ja tema õukond. Pilt telesarjast «Viikingid», mis põhineb «Ragnari saagadel».
Viiking Ragnar Lothbrok ja tema õukond. Pilt telesarjast «Viikingid», mis põhineb «Ragnari saagadel». Foto: © A&E TV Networks/SWNS.com/Scanpix

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab

Viikingite maailm on populaarkultuuris uhkel tõusuteel, aga eks see ajastu ole kunstimeistreid varemgi paelunud. Ja kunstimeistritele pole teadupärast probleemiks sündmusi ja tegelasi ajas ning ruumis kaunis meelevaldselt ringi liigutada. Kui ikka üks värvikas kuju elas teisest säravast tegijast sajandikese kaugusel ja päriselus nemad kunagi kohtuda ei saanud, aga looloogika nendevahelisi suhteid nõuab, tuleb loomulikult võitjaks looloogika. Ajalool on üldse lihtne kaotajaks jääda, sest ellujäämise ja madina kõrval oli ülestähenduste tegemiseks võimalust vähestel, ja oh kui hästi needki käsikirjad põlesid ja kaotsi läksid. Usutavat kraami on meie päevini säilinud vähe.

«Ragnari saagad».
«Ragnari saagad». Foto: Raamat

Nõnda on arusaadav, et inimeste ajaloopilt kujuneb sageli pigem ilukirjanduse ja uuemal ajal liikuvate piltide kaudu. On märgilisi teoseid, mis ajaloolise tõe seisukohast on vägagi vaieldavad, ent mis ometi on üles ehitanud paljude põlvkondade meelepildi ühest või teisest ajastust. Selle vastu ei saa. Ometi on imetlusväärne, kui õnnestub lugeda tekste, millest paremaid ajalooallikaid annab otsida. Vanapõhja saagadega on lugu just nii ja ongi justnimelt lugu. Sest olgugi saagad (lood, lugulood, ajalood) kirja pandud neis kirjeldet juhtumustest sadu aastaid hiljem, võtkem arvesse, et nad tulevad esiteks aeglasemast ajast ja teiseks kultuurist, kus lugude ja muu pärimuse suuline edasi(k)andmine olu elu osa ja lugulaulikuil hästi käpas. „Kõik, mis oli tähtis, peeti meeles ja räägiti edasi,“ nagu kirjutab oma põnevas ja põhjalikus saatesõnas saagade tõlkija Askur Alas.

Mul on suur respekt kirjasõna vastu, aga tuleb tunnistada, et pikkade lugude peast edasirääkimise oskus on aastasadadega kirjasõna leviku käigus kahanenud. Lihtsam näide taskufonide tuleku ajast – paarikümne aasta tagused telefoninumbrid võivad tänaseni peas olla, aga uuemaid ei hakka meelde jätmagi, sest nad on aparaadis niikuinii olemas. Kuni ühel hetkel enam ei ole. Viikingite maailmas oli kirjasõnal suur tõenäosus hävida, aga lood, mis paljudel meeles, andis keegi ikka edasi. Kuni nad lõpuks ka kirja said.

«Ragnari saagad» on pagana hea lugemine Põhjala paganate kuldajast, Euroopa tumeda aastatuhande keskajast, mil Rooma korra varemetel filosoofia ega insenerikunstiga vaeva ei nähtud, käis talupidamine ja tapatalg. Saagad on loo, ajaloo ja kirjanduse ülihuvitav sümbioos, nad on korraga jõhkrad, sisukad ja poeetilised jutustused-lugulaulud. Lehvitan läbi aegade udu siit ka luuletekstide tõlkijale Juku-Kalle Raidile, kes on toonase värsiilma mõistnud ka meie kaasaegsele lugejale elusaks ümber panna.

Märksõnad
Tagasi üles