Eriline muinaslugu kolmest neiust, kes saatuse enda kätte haaravad

Foto: Shutterstock

Raamatublogija Mariann Vendelin luges Naomi Noviku romaani «Spinning Silver» ja jagab oma lugemiselamust.

Miryem on võlausaldaja tütar, kes ühel pikal ja käredal talvel võtab isa ameti üle, kuna too ei suuda südant kõvaks teha ja välja laenatud raha tagasi küsida. Tüdrukul tuleb see nii hästi välja, et varsti võib ta uhkustada, et suudab hõbedast kulda teha. Wanda on viletsa taluniku tütar, kes asub Miryemi alluvuses tööle, kuna tema isa ei suuda tagasi maksta hõbedat, mille laenas arsti kutsumiseks oma naisele, aga kulutas kesvamärjukesele. Irina on hertsogi tütar, kes pole kunagi eriti silmapaistev olnud, kuni ta isal tärkab plaan, kuidas neiu tsaarile naiseks anda. Talved muutuvad aina pikemaks ja lumi pole enam suvelgi harv nähtus. Koos pakasega ilmuvad välja Starykid, kohutav võlurass, kellele kuuluvad Miryemi ja Wanda koduküla ümber laiuvad laaned. Nad rüüstavad ümbrust ning röövivad kulda.

«Spinning Silver» räägib kolmest neiust, kes saatuse enda kätte võtavad. Selle ühe suure loo sees on lugusid tegelikult mitu: on Miryemi lugu ja Wanda lugu ja Irina lugu, aga ka Starykute lugu ja tsaari lugu ja Wanda vendade lugu ja Irina hoidja lugu. Kohati joksevad need eri suundades, aga lõpuks põimuvad kokku. Mulle küll meeldis tervik, aga mu meelest olid osad vaatenurgad üleliigsed ja oleksin väga rahul olnud, kui tegevus oleks edasi antud ainult kolme kangelanna silme läbi.

Ma ei tea, kas asi oli selles, et üle pika aja lugesin ingliskeelset raamatut, aga mul oli raske loo sisse minna. Teiste arvamusi lugedes jäi silma, kuidas keegi teost käest ei suutnud panna, aga mina muudki koperdasin lausete otsa. Mitmed kohad olid nii segased, et lugesin mõttele pihta saamiseks lõike korduvalt üle.

Muinaslugu on unikaalne ja ootamatusterohke, aga selles võib ära tunda tuttavaid detaile, mida Novik laenab nii muinasjuttudest kui ka ajaloost. Olin väga üllatanud, et ta on raamatusse põiminud juudid ja nende tagakiusamise. Äratuntav on veel kullaketramise muinasjutt. Kusjuures ma ei mäleta üldse lapsepõlvest, et selle pealkiri on tegelikult «Rumpelstiltskin». Sellenimelist tegelast raamatus ei eksisteeri, aga nimedel on võim küll ja avapeatükk esitab küsimuse, miks üldse klassikaline jutt temast kurjami teeb, kui möldri tütar see on, kes oma sõnast kinni ei pea. Hea ja halva piirid hägustuvad ka ülejäänud raamatus.

Kõige rohkem paelusid mind talvine õhustik ja Starykid, kes olid korraga salapärased ja hirmutavad. Mõnus oli ette kujutada nende võluteed, mis metsa all küütlevalt vonkeb, või jääpaleed. Sellist õudust, nagu pakkus see «Välja juuritud» romaani Kuri Mets, nad ei valmistanud. Kuigi Staryk kuningat kujutati ebameeldivana, olin algusest peale veendunud, et lõpus ta seda enam pole. Nende kombed ja kultuur olid ka nii põnevad. Raamatus on palju väljakutsete esitamist ja nagu muinaslugudes ikka, on oluline küsida õigeid küsimusi.