7 raamatut, mis on saatnud ja mõjutanud näitleja Emma Thompsoni elu

Emma Thompson Berliini filmifestivali punasel vaibal. Foto: John MacDougall/AFP/Scanpix

Näitleja, aktivisti, kirjaniku ja koomiku Emma Thompsoni sõnul on raamatud nagu inimesed, sest «nad ilmuvad teie ellu siis, kui te neid kõige rohkem vajate».

Seda tõdemust koges Emma Thompson omal nahal pärast lähedase kaotust. «Pärast isa surma oli Gabriel García Márquezi romaan «Sada aastat üksildust» raamat, mis päästis mu elu. Selle kogemuse tõttu usun ma kindlalt, et on raamatuid, mille suurus võimaldab päriselt elada, midagi teha,» selgitas ta väljaandes O Magazine. «Mõnikord vajavad inimesed kosutuseks lugu ja narratiivi rohkem kui toitu.»

Thompson jagas oma lugemissoovitusi ja tõi alates lapsepõlvest välja kõige tähtsamad teosed, mis on talle mingil põhjusel sügava mulje jätnud.

Beatrix Potter, «Lugu härra Todist»

Emma Thompson avastas Potteri lastelood enda jaoks uuesti, kui neid oma lapsele ette luges. Eriti meeldib talle härra Todi lugu, mis on «fantastiliselt ebameeldiv», sest selles röövitakse küülikud eesmärgiga nad ära süüa. «Täiskasvanuna on selle lugemine suurepärane maiuspala,» märkis näitleja, «kuid tagasi vaadates näen, et sellest sai alguse kogu mu armastus raamatute vastu.»

Arthur Conan Doyle, «Hirmu org»

Kui Thompson oli 10-aastane, kinkis vanaisa talle kõik Doyle'i ilmunud teosed ning sellest sai alguse ta suur huvi Sherlock Holmesi lugude vastu. «Hirmu org» on kirjaniku üks vähemtuntud teostest, aga see on mõnusalt kõhe ja Thompsoni sõnul ka omamoodi lohutav. Nimelt oli ta lapsena mitme haigusega järjest pikalt voodis pikali ja luges sel ajal palju Arthur Conan Doyle'i lugusid.

William S. Burroughs, «Alasti lõunasöök»

Kolmanda raamatuna soovitas Thompson keerulist teost, mis tema sõnul katab ära eluaastad 14-21. «Mäletan, kus ma seda lugedes olin: isa töötoas, suurel toolil, suu ammuli,» meenutas ta. Kui teised lugesid sel ajal George Elioti ja Jane Austenit, siis teda huvitas kõik «teistsugune ja keelatud». «Raamat räägib seksist, narkootikumidest ja… ja tegelikult narkootikumidest. Ma ei mäleta midagi rock'n'rollist. Kindlasti «Alasti lõunasöök» šokeeris ja hirmutas mind, kuid see ka avas mu meeled.»

Virginia Woolf, «Three Guineas» (Kolm gini)

Woolfi feministlik essee räägib Thompsoni selgitusel suuresti naiste haridusest. «Raamatut lugedes tekkis tunne, et kõrgharidus lämmatas mõnikord küsimuste esitamise, ja et parimat tüüpi haridus annab võimaluse küsida õigeid küsimusi ning jätkata nende küsimuste esitamist kogu ülejäänud elu jooksul.» See inspireeris teda edasi lugema ka Noam Chomskyt ja teisi teisitimõtlejaid.

Fergal Keane, «Season of Blood» (Vere hooaeg)

Raamata kirjeldab 1994. aasta Rwanda veresauna. «Mind on alati huvitanud inimõigused ja Keane selgitab lihtsalt lahti, kuidas inimesed teevad võimalikuks teiste inimeste massilise tapmise.»

Spike Milligan, «Adolf Hitler: My Part in His Downfall by» (Adolf Hitler. Minu osa tema allakäigus)

Kui Thompson oli 35–42-aastane, oli ta pikalt väga sünges meeleolus ja inimkonnas pettunud. Abikaasa soovitas tal lugeda Spike Milligani memuaare teisest maailmasõjast. «Soovitan seda raamatut, sest see ajas mind nii kõvasti naerma, et jäin peaaegu haigeks,» ütles ta. «See on fantastiline portree sõjakultuurist ja suurepärane ravim liigse info vastu.»

Elizabeth Knox, «The Vintner‘s Luck» (Vintneri õnn)

Viimase raamatuga jõuab Thompson tagasi tänapäeva. «See on parim lugu, mida ma viimastel aastatel lugenud olen,» tõdes ta ja lisas, et leidis teose siis, kui kehastas filmis «Inglid Ameerikas» inglit ja otsis selleteemalist lugemist. «See on lugu mehest, kes leiab oma viinamarjaistandusest ingli ja kohtub temaga igal aastal samal ööl kuni oma elu lõpuni. See räägib nende avastustest aja jooksul ja lõpuks on see üsna erakordne portree langenud inglist.»