Lugu poisist, kes lennuõnnetuses ainsana ellu jääb

Foto: Shutterstock

Loe katkendit Ann Napolitano raamatust «Kallis Edward». See on särav romaan poisist, kes peab pärast tragöödiat uuesti elama õppima.

Ann Napolitano, «Kallis Edward». Foto: Raamat

Ühel suvehommikul läheb kaheteistaastane Edward Adler koos oma armsa suure venna, ema, isa ja veel 183 reisijaga Newarkist Los Angelesse suunduva lennuki pardale. Reisijate hulgas on Wall Streeti imelaps, noor naine, kes peab toime tulema ootamatu rasedusega, Afganistanist naasev haavata saanud veteran, ärihai ning vaba vaimuga naine, kes põgeneb oma võimuka abikaasa eest. Poolel teel kukub lennuk alla. Edward jääb ainsana ellu.

Edwardi lugu tõmbab üldrahvalikku tähelepanu, kuid ilma pereta on tal raske maailmas kohta leida. Talle tundub, et osa temast jäi taevasse, igavesti lennukisse kaasreisijate juurde. Aga siis teeb ta ootamatu avastuse, mis suunab teda otsima vastuseid elu kõige sügavamatele küsimustele: kui oled kõigest ilma jäänud, kust leida jõudu, et ikka edasi rühkida? Kuidas õppida end jälle turvaliselt tundma? Kuidas leida oma elule mõtet?

«Kallis Edward» on ühtaegu silmapaistev suurekssaamise lugu, vapustav portree unustamatust tegelaste galeriist ja hingemattev pilt kõikvõimalikest moodustest, kuidas purunenud süda uuesti armastama õpib.

***

Newarki lennujaam särab äsjasest renoveerimisest. Julgestuskontrolli järjekorra iga käänu kohal on potitaimed, et reisijad ei saaks aru, kui kaua nad ootama peavad. Inimesed nõjatuvad vastu seinu või istuvad kohvritel. Kõik on ärganud enne koitu; nad hingavad puhinal välja, turtsuvad kurnatusest.

Kui perekond Adler järjekorra etteotsa jõuab, laovad nad oma arvutid ja kingad kastidesse. Bruce Adler võtab rihma vöölt, kerib rulli ja topib korralikult halli plastkasti pruunide mokassiinide kõrvale. Tema pojad on lohakamad, viskavad tossud läpakate ja rahakottide otsa. Paelad jäävad üle kastiääre rippu, Bruce ei suuda ennast talitseda ja topib lahtised otsad sisse.

Nende kõrval suurel neljakandilisel sildil on öeldud: pange kõik rahakotid, võtmed, telefonid, ehted, elektroonikaseadmed, arvutid, tahvelarvutid, metallesemed, kingad, rihmad ja toiduained julgestuskontrolli kastidesse. Kõik joogid ja salakaup tuleb ära visata.

Bruce ja Jane Adler võtavad oma kaheteistaastase poja Eddie endi vahele, kui kehaskannerile lähenevad. Nende viieteistaastane poeg Jordan hoiab tahapoole, kuni ülejäänud perekond on läbi läinud.

Jordan ütleb skanneriga töötavale mehele: «Ma ei lähe siit läbi.»

Töötaja heidab talle pilgu. «Mida sa ütlesid?»

Poiss torkab käed tasku ja ütleb: «Ma ei lähe siit masinast läbi.»

Töötaja hõikab kogu saalile: «Meil on üks meessoost loobuja!»

«Jordan,» küsib isa tunneli teisest otsast, «mida sa teed?»

Poiss kehitab õlgu. «See mudel töötab röntgenkiirtega, isa. See on kõige ohtlikum ja ebatõhusam skanner, mida turul leidub. Ma olen selle kohta lugenud ja mina sealt läbi ei lähe.»

Bruce, kes seisab kümne meetri kaugusel ja teab, et ta ei tohi läbi skanneri tagasi poja juurde minna, paneb suu kinni. Soovib, et Jordan rohkem sõnagi ei lausuks.

«Astu kõrvale, poja,» ütleb töötaja. «Sa pead järjekorda kinni.»

Kui poiss on käsku täitnud, ütleb töötaja: «Usu mind, sellest masinast on palju hõlpsam ja meeldivam läbi minna kui lasta tollel kutil ennast läbi otsida. Need läbiotsimised on põhjalikud, kui sa saad aru, mida ma mõtlen.»

Poiss lükkab juuksed laubalt ära. Ta on viimase aasta jooksul viisteist sentimeetrit pikkust visanud ja piitspeenike. Nagu emal ja vennal, nii on ka temal lokkis juuksed, mis kasvavad nii kiiresti, et neid ei jõua talitseda. Isa juuksed on lühikesed ja valged. Valgeks läksid need siis, kui Bruce oli kahekümne seitsme aastane, samal aastal, kui Jordan sündis. Bruce’ile meeldib oma juustele osutada ja pojale öelda: vaata, mida sa minuga tegid. Jordan teab, et isa silmitseb teda praegu pingsalt, justkui üritaks talle kaugjuhtimise teel mõistust pähe panna.

Ta ütleb: «On neli põhjust, miks ma sellest masinast läbi ei lähe. Kas tahate kuulda?»

Julgestustöötaja nägu läheb naerukile. Ta pole enam ainuke, kes poissi tähele paneb; ümberringi seisvad reisijad kuulavad samuti pealt.

«Oh issand,» pomiseb Bruce endamisi.

Eddie Adler pistab käe emale pihku, esimest korda viimase aasta jooksul. Nähes, kuidas vanemad New Yorgist Los Angelesse kolimiseks asju pakkisid – suur rahvasterändamine, nagu isa seda nimetas –, läks poisil kõht korrast ära. Ta tunneb praegugi kõhus korinat ja mõtleb, ega kusagil läheduses vetsu ei ole. Ütleb: «Me oleks pidanud tema juurde jääma.»

«Ta saab hakkama,» ütleb Jane, niihästi endale kui ka pojale. Tema abikaasa pilk püsib ainiti Jordanil, kuid ema ei suuda sinna vaadata. Selle asemel keskendub ta meeldivale aistingule, lapse käele oma peos. Ta on sellest puudust tundnud. Nii palju probleeme laheneks, mõtleb Jane, kui me lihtsalt üksteisel rohkem käest kinni hoiaksime.

Töötaja ajab rinna kummi. «Lase tulla, poja.»

Jordan tõstab loendamiseks sõrmed. «Esiteks eelistan ma radiatsiooniga võimalikult vähem kokku puutuda. Teiseks ei usu ma, et see tehnika aitab terrorismi ära hoida. Kolmandaks on see rõve, et riik tahab minu munadest pilti teha. Ja neljandaks» – ta hingab sisse – «arvan ma, et asend, milles inimene on sunnitud selles masinas viibima – käed püsti nagu röövlite ees seistes –, on mõeldud selleks, et inimene tunneks end jõuetu ja alandatuna.»

Transpordijulgestusameti töötaja ei naerata enam. Vaatab kiire pilguga ringi. Ta ei saa aru, kas poiss narrib teda või ei.

Crispin Cox istub sealsamas kõrval ratastoolis ja ootab, millal turvamehed tulevad tema toolist lõhkeaineid otsima. Vanamees on püha viha täis. Tema ratastoolist lõhkeaineid! Kui tal kopsudes vähegi õhku jätkuks, siis keelduks ta samuti. Kelleks need idikad ennast peavad? Kelleks peetakse teda? Kas pole juba niigi halb, et ta peab ratastoolis istuma ja koos hooldusõega reisima? Ta uriseb: «Otsige see poiss juba läbi, pagan võtaks!»

Vanamees on aastakümneid käske jaganud ja neid on peaaegu alati vastuvaidlematult täidetud. Tema tenor purustab töötaja otsustamatuse, nagu musta vööga karateka purustab lauajupi. Mees suunab Jordani teise töötaja juurde, kes käsib tal jalad harki ja käed õieli ajada. Perekond vaatab jahmunult pealt, kuidas mehe käsi jõhkralt poisi jalgevahet kobab.

«Kui vana sa oled?» küsib töötaja, kui kummikinnaste kohendamiseks pausi teeb.

«Viisteist.»

Mees läheb haput nägu. «Lapsed teevad seda siin väga harva.»

«Kes siis tavaliselt teevad?»

«Põhiliselt hipid.» Ta mõtleb hetke. «Või endised hipid.»

Jordan peab oma keha paigale sundima. Töötaja kobab tema teksade värvlivahet ja see teeb kõdi. «Võib-olla hakkan mina ka hipiks, kui suureks saan.»

«Valmis, viisteist,» ütleb mees. «Kebi minema!»

Jordan naeratab, kui pere juurde tuleb. Ta võtab venna käest tossud. «Hakkame astuma,» ütleb ta. «Me ei taha lennukist maha jääda.»

«Sellest me veel räägime,» ütleb Bruce.

Poisid lähevad ees mööda koridori. Selles koridoris on aknad ning kauguses on näha New Yorgi pilvelõhkujaid – inimtekkelisi terase- ja klaasimägesid, mis lõikuvad sinisesse taevasse. Jane ja Bruce otsivad tahtmatult kohta, kus seisid vanasti kaksiktornid, nagu keel kobab kohta, kust on hammas välja tõmmatud. Nende pojad, kes olid tornide kokkuvarisemise ajal alles mudilased, võtavad siluetti sellisena, nagu see on.

«Eddie,» ütleb Jordan ja poisid vahetavad pilgu.

Vennad loevad vaevata teineteise mõtteid; vanematele jääb sageli mõistatuseks, kuidas Jordan ja Eddie mõnikord terve vestluse maha peavad ja otsusele jõuavad, ilma ainsatki sõna lausumata. Nad on alati meeskonnana tegutsenud ja kõike koos teinud. Ent viimasel aastal on Jordan hakanud eemale tõmbuma. See, kuidas ta praegu venna nime ütleb, tähendab: ma olen endiselt siin. Ma tulen alati tagasi.

Eddie annab vennale rusikaga vopsu vastu käsivart ja pistab jooksu.

Jane kõnnib ettevaatlikult edasi. Käsi, millest noorem poeg on lahti lasknud, ripub surisedes kõrval.

*

Väravas tuleb veel oodata. Linda Stollen, üleni valgesse riietatud noor naine, ruttab apteeki. Tal on peopesad higised ja süda klopib, nagu tahaks rinnust välja karata. Tema lend saabus südaöösel Chicagost ja ta veetis vahepealsed tunnid pingil, püüdes püstiasendis tukkuda, käekott rinnale surutud. Ta oli broneerinud kõige odavama lennu – seetõttu ka vahemaandumine Newarkis – ja teatanud lennujaama minnes isale, et ei küsi temalt enam kunagi raha. Isa oli seepeale mürinal naernud, koguni käega vastu põlve laksanud, nagu oleks tütar jutustanud talle maailma naljakaima anekdoodi. Aga Lindal oli tõsi taga. Sel hetkel teadis ta kahte asja: esiteks ei lähe ta enam kunagi Indianasse tagasi ja teiseks ei palu ta isalt ja tema kolmandalt naiselt enam kunagi midagi.

See on Linda teine apteegiskäik viimase kahekümne nelja tunni jooksul. Ta pistab käe kotti ja puudutab South Bendis ostetud rasedustesti pakendit. Seekord valib ta seltskonnaajakirja, kotitäie šokolaadikomme ja dieetlimonaadi ning viib kassasse.

Crispin Cox norskab ratastoolis, keha otsekui luust ja nahast volditud kõhn origami. Aeg-ajalt löövad vanamehe sõrmed värelema nagu väikesed linnud, kes püüavad lendu tõusta. Tema hooldusõde, puhmaskulmudega keskealine naine, istub sealsamas kõrval ja viilib küüsi.

Jane ja Bruce istuvad kõrvuti sinistel lennujaamatoolidel ning tülitsevad, kuigi keegi lähedal viibijaist ei oskaks seda kahtlustadagi. Nende näod ei puneta, hääled on vaiksed. Pojad kutsuvad seda vanemate võitlusviisi «kaitsevalmidustase 4-ks» ja neile see muret ei tee. Vanemad tegelevad sparringuga, aga see on pigem suhtlus kui võitlus. Nad püüavad kontakti leida, mitte valu anda.

Bruce ütleb: «See oli ohtlik olukord.»

Jane raputab kergelt pead. «Jordan on alles laps. Nad ei oleks talle midagi teinud. Ta tegutses oma õiguste piires.»

«Sa oled naiivne. Ta haukus vastu ja siin maal ei suhtuta sellesse hästi, vahet pole, mis konstitutsioonis kirjas on.»

«Ise sa õpetasid ta suud pruukima.»

Bruce tõmbab huuled pingule. Ta tahaks vastu vaielda, kuid ei saa. Poisid on tema juures koduõppel ja kriitiline mõtlemine on nende õppekavas alati olulisel kohal olnud. Talle meenub hiljutine loeng teemal «reegleid ei tohi üks ühele võtta». Kahtle kõiges, ütles ta. Kõiges. Ta oli nädalaid pead murdnud Columbia ülikooli kiidukukkede idiootsuse üle, kes ei andnud talle tenuuri sellepärast, et ta ei käinud nende juures kokteilipidudel. Ta oli küsinud teaduskonna dekaanilt: mida paganat on joobes killuviskamisel pistmist matemaatikaga? Ta tahab, et ka tema pojad õpiksid kiidukukkedes kahtlema, aga mitte nii vara. Ta oleks pidanud tegema oma deklaratsioonile järgmise täienduse: kahtle kõiges, aga alles siis, kui oled täiskasvanud ja täies elujõus ja kodunt välja kolinud, nii et mina ei peaks sinu järele valvama ja muretsema.

«Vaata seda naist seal,» ütleb Jane. «Tal on kellukesed seelikupalistuse külge õmmeldud. Kujutad ette, kui sul oleks seljas midagi sellist, mis iga liigutuse juures kõliseb?» Ta raputab pead, mis peaks väljendama laitust, aga osutub hoopis imetluseks. Ta kujutab ette, mis tunne oleks tillukeste kellukeste kõlinal kõndida. Musitseerida iga sammu taktis ja tõmmata endale tähelepanu. See mõte ajab Jane’i punastama. Temal on teksad ja «kirjutamiskampsun», nagu ta seda omas mõttes kutsub. Täna hommikul riietus ta mugavust silmas pidades. Mida see naine riietudes silmas pidas?

Hirm ja piinlikkus, mis olid skanneri kõrval seistes Bruce’ist läbi pragisenud, hakkavad hajuma. Mees hõõrub meelekohti ja loeb juudi-ateisti tänupalve, et talle pole tekkinud sedasorti peavalu, mis kõik kakskümmend kaks koljuluud valutama paneb. Kui arst küsis, kas ta teab, mis tema migreenihooge vallandab, siis Bruce turtsatas. Vastus oli lihtne ja selge: pojad. Isadus tähendab tema jaoks üht hirmusööstu teise otsa. Kui poisid olid alles titad, ütles Jane, et Bruce hoidis neid süles nagu granaate. Seda nad isa meelest olidki; on praeguseni. Ta nõustus LA-sse kolima põhiliselt aiaga maja pärast, mille filmistuudio neile üüris. Bruce kavatseb oma granaadid piiratud territooriumile maha panna ja kui nad tahavad sealt kuhugi välja minna, peab tema neid sõidutama. New Yorgis said poisid lihtsalt lifti astuda ja silmist kaduda.

Ta vaatab pojad üle. Nood loevad ootesaali teises otsas, see on leebe iseseisvusväljendus. Noorem poeg vaatab samal hetkel isa poole. Ka Eddie on muretseja. Sama näo kaks versiooni vahetavad isekeskis pilgu. Bruce sunnib end laialt naeratama, püüab pojalt samuti naeratust välja meelitada. Ta soovib korraga, et poiss oleks õnnelik.

Tiliseva seelikuga naine kõnnib isa ja poja vahelt läbi, katkestab nende ühenduse. Kellukesed kõlisevad iga sammu taktis. See on pikka kasvu filipiinlanna, lopsaka kehaehitusega. Tema tumedaid juukseid ehivad tillukesed helmed. Ta laulab endamisi. Sõnad on vaevukuuldavad, aga ta puistab neid ootesaali nagu lille õielehti: hiilgus, arm, halleluuja, armastus.

Mundris mustanahaline sõdur seisab akna all, selg saali poole. Ta on 195 sentimeetrit pikk ja lai nagu kapp. Benjamin Stillman võtab isegi avaras toas rohkesti ruumi. Ta kuulab lauljat; naise hääl meenutab talle vanaema. Ta teab, et nagu skanner, näeb ka vanaema ta silmapilk läbi, kohe kui teda Los Angelese rahvusvahelises lennujaamas silmab. Näeb, mis Gaviniga kakeldes juhtus; näeb kuuli, mis kaks nädalat hiljem Benjamini külje läbistas, ning stoomikotti, mis praegu kuuliauku katab. Vanaema silma alla jõudes – kuigi Benjamin on varjamist õppinud ja eluaeg tõtt kõigi, ka iseenda eest varjanud – on mäng läbi. Ent praegu pakuvad laulukatked talle rahu.

Üks lennuliini töötaja loovib ootesaali sissepääsu juurde, mikrofon käes. Naine jääb seisma, puusad kallakil. Väravatöötajate vorm on kas liiga lohvakas või liiga kitsas, tema oma aga istub nagu valatult. Juuksed on korralikku krunni silutud, huulepulk läikivpunane.

Mark Lassio, kes on oma äripartnerile sõnumitega juhiseid jaganud, tõstab pilgu. Ta on kolmekümne kahe aastane ja lasknud ajakirjas Forbes enda kohta viimase kolme aasta jooksul kaks persoonilugu kirjutada. Tal on nurgeline lõug, sinised silmad, mis põrnitsemise kunsti suurepäraselt valdavad, ning lühikesed geelitatud juuksed. Tema ülikond on matthalli tooni, jätab tagasihoidliku, aga hinnalise mulje. Mark mõõdab naist pilguga ja tunneb, kuidas aju eileõhtuste viskiaurude peal vurrkanni lööb. Ta tõuseb toolil sirgemini istuma ja pühendab kogu tähelepanu naisele.

«Mu daamid ja härrad,» ütleb too, «tere tulemast lennule 2977 Los Angelesse! Oleme pardaleminekuks valmis.»