«Suletud silmadega reisijad tegelikult ei maga. Kõik tajuvad, kuidas lennuk maast lahti kerkib»

Foto: Shutterstock

Loe katkendit Ann Napolitano raamatust «Kallis Edward». See on särav romaan poisist, kes peab pärast tragöödiat uuesti elama õppima.

Ann Napolitano, «Kallis Edward». Foto: Raamat

Ühel suvehommikul läheb kaheteistaastane Edward Adler koos oma armsa suure venna, ema, isa ja veel 183 reisijaga Newarkist Los Angelesse suunduva lennuki pardale. Reisijate hulgas on Wall Streeti imelaps, noor naine, kes peab toime tulema ootamatu rasedusega, Afganistanist naasev haavata saanud veteran, ärihai ning vaba vaimuga naine, kes põgeneb oma võimuka abikaasa eest. Poolel teel kukub lennuk alla. Edward jääb ainsana ellu.

Edwardi lugu tõmbab üldrahvalikku tähelepanu, kuid ilma pereta on tal raske maailmas kohta leida. Talle tundub, et osa temast jäi taevasse, igavesti lennukisse kaasreisijate juurde. Aga siis teeb ta ootamatu avastuse, mis suunab teda otsima vastuseid elu kõige sügavamatele küsimustele: kui oled kõigest ilma jäänud, kust leida jõudu, et ikka edasi rühkida? Kuidas õppida end jälle turvaliselt tundma? Kuidas leida oma elule mõtet?

«Kallis Edward» on ühtaegu silmapaistev suurekssaamise lugu, vapustav portree unustamatust tegelaste galeriist ja hingemattev pilt kõikvõimalikest moodustest, kuidas purunenud süda uuesti armastama õpib.

***

Lennuk on Airbus A321, sinise küljetriibuga valge vaal. See mahutab 187 reisijat, keskel on üks vahekäik. Äriklassis on kummalgi pool vahekäiku kaks ruumikat istet; turistiklassis on kummalgi pool kolm. Lend on viimse kohani välja müüdud.

Reisijad voorivad pikkamisi pardale; väikesed kotid, kus on liiga kallid või hädavajalikud esemed, et neid pagasisse anda, tümpsuvad vastu põlvi. Esimene asi, mida nad lennukisse minnes märkavad, on temperatuur. Siin on külm nagu lihakambris ning ventilatsiooniavadest kostab pidevat hukkamõistvat sisinat. Paljana sisse tulnud käsivarred lähevad kähku kananahale ja poevad kampsunite alla peitu.

Crispini hooldaja askeldab tema ümber, kui vanamees ratastoolist äriklassi istmele tõstetakse. Vanamees on nüüd ärkvel ja tige nagu herilane. Üks kõige hullemaid asju haigeolemise juures on see, et teistel inimestel – paganama võõrastel – on õigus teda puutuda. Õde küünitab ette, et tema reie ümbert kinni võtta ja ta asendit kohendada. Tema reie! Crispini jalad on sammunud koosolekusaalides, hüpelnud klubis seinatenniseväljakul, liuelnud Jackson Hole’i suusakuurordi mustadel radadel. Nüüd arvab tema meelest parimal juhul keskpärane naine, et tohib need oma pihkude vahele võtta. Vanamees peletab ta käeviipega eemale. «Mul ei ole abi vaja,» ütleb ta, «ma saan ise ka oma kuradima kohale istutud.»

Benjamin läheb pardale, pea kumaras. New Yorki lendas ta sõjaväelennukis, nii et see on tal üle aasta esimene tsiviillend. Ent ta teab, mida oodata, ning tunneb ebamugavust. 2002. aastal oleks ta automaatselt turistiklassist äriklassi üle tõstetud ning lennukitäis rahvast oleks teda nähes aplodeerinud. Nüüd hakkab plaksutama üks reisija, siis teine, siis veel paar tükki. Hõre käteplagin põrkab lutsukivina üle järve, riivates siin-seal vett, enne kui tintmusta pinna alla vaikusse vajub. Plaksutamine, kuniks seda jätkub, on pelglik, piinliku alamtooniga. «Aitäh teenistuse eest,» sosistab üks noor naine. Sõdur tõstab käe, annab vaikselt au ja vajub oma turistiklassi kohale istuma.

Adleri perekond hargneb ukse juures laiali. Jane lehvitab poegadele ja abikaasale, kes lähevad tema ees sisse, ning ruttab ise äriklassi, selg kühmus. Bruce jääb korraks naisele järele vaatama ning suunab siis Jordani ja Eddie kiitsakad ihuliikmed lennuki tagaossa. Ta vaatab kohanumbreid, kui nad edasi lähevad, ja arvutab, et nad istuvad kakskümmend üheksa rida tagapool Jane’ist, kes oli lubanud pileti odavama vastu vahetada, et nende juures istuda. Bruce on aru saanud, et naise lubadused maksavad õige vähe, kui asi töösse puutub. Sellegipoolest otsustab ta Jane’i iga kord uskuda ja otsustab seega ka pettuda.

«Mitmes rida, issi?» küsib Eddie.

«Kolmekümne esimene.»

Reisijad võtavad söögid ja raamatud välja ning topivad enda ette istmetaskutesse. Lennuki tagumine sektsioon lõhnab India toidu järele. Kodukokad, sealhulgas ka Bruce, tõmbavad ninaga õhku ja mõtlevad: vürtsköömen. Jordan ja Eddie vaidlevad, kes saab akna alla istuma – isa istub vahekäigu äärde, et oleks rohkem jalaruumi –, kuni vanem poiss märkab, et teised reisijad ootavad nende järele, ning annab äkitselt loobumisvõidu. Ta kahetseb oma täiskasvanulikku otsust niipea, kui maha istub; nüüd on ta isa ja venna vahel lõksus. Kõrgendatud meeleolu – võim –, mida ta tundis pärast läbiotsimist, kaob kus seda ja teist. Seal tundis ta end paar minutit täieõigusliku täiskasvanuna. Nüüd tunneb ta end nagu loll pätakas, kes on söötmistooli istuma pistetud. Jordan otsustab, et ei räägi karistuseks Eddiega vähemalt tund aega sõnagi.

«Issi,» küsib Eddie, «kas meie asjad on juba uues majas, kui me sinna jõuame?»

Bruce’il tekib küsimus, mille pärast Eddie iseäranis muretseb: kas kott-tooli, klaverinootide või oma mänguelevandi pärast, kelle ta vahel praegugi ööseks kaissu võtab? Tema pojad on eluaeg New Yorgi korteris elanud. See korter on nüüd üürile antud; kui Jane’il on edu ja nad otsustavad päriseks läänerannikule jääda, müüakse see maha. «Meie kastid tulevad järgmisel nädalal,» ütleb Bruce. «Aga maja on möbleeritud, nii et me saame senikaua ilma hakkama.»

Poiss, kes näeb oma kaheteistkümnest eluaastast noorem välja, noogutab enda kõrval olevale ovaalsele aknale. Tema sõrmeotsad lähevad vastu läbipaistvat plasti surudes valgeks.

Linda Stollen lõdiseb valgetes teksades ja õhukeses särgis. Temast paremal istuv naine nähtavasti juba magab, mis tundub võimatu. Naine on sinise salli näole laotanud ja nõjatub vastu akent. Linda tuhnib istmetaskus, lootes sealt tekki leida, kui kõliseva seelikuga naine tema ritta istub. Naine on nii lopsakas, et kui ta end vahekäiguäärsele kohale sätib, valgub ta üle käetoe Linda isiklikku ruumi.

«Tere hommikust, kullake!» ütleb naine. «Mina olen Florida.»

Linda tõmbab küünarnukid keha ligi, et kontakti vältida. «Nagu osariik?»

«Mitte nagu osariik. Ma olen osariik. Ma olen Florida.»

Jumal küll, mõtleb Linda. Lend on kuus tundi pikk. Ma pean kogu selle aja magamist teesklema.

«Mis su nimi on, kullake?»

Linda kõhkleb. Tal on järsku võimalus oma uue minaga alustada. Californias kavatseb ta tutvustada end võõrastele Belinda nimega. See kuulub tema uue elu juurde: uus ja parem mina, uus ja parem nimi. Belinda, nagu ta on otsustanud, on ahvatlev daam, kellest õhkub enesekindlust. Linda on jämedate jalgadega ebakindel koduperenaine. Linda tõmbab ettevalmistuseks keele suus rulli. Be-lin-da. Aga ühtegi silpi ei tule välja. Ta köhatab ja kuuleb end ütlemas: «Ma abiellun. Lähen Californiasse, et kallim saaks mu kätt paluda. Ta teeb mulle abieluettepaneku.»

«No nii,» ütleb Florida leebel toonil, «vaat kus lugu.»

«Jah,» kostab Linda. «Jah. Küllap vist.» Siis märkab ta, kui väsinud ta on ja kui vähe ta eile öösel magada sai. Sõna küllap kõlab tema suus pentsikult. Huvitav, kas see on esimene kord, kui ta seda sõna päriselt tarvitab?

Florida laseb kummargile, et oma hiiglaslikus riidest kotis asju ümber tõsta. «Mul on endal ka paras ports abielusid selja taga,» ütleb ta. «Võib-olla rohkemgi kui paras ports.»

Linda isa on kolm korda abiellunud, ema kaks korda. Paras ports abielusid on talle täiesti tuttav mõiste, ehkki tema ise kavatseb abielluda ainult ühe korra. Ta kavatseb erineda kõigist teistest Stolleni suguvõsa liikmetest. Olla parem.

«Kui sul kõht tühjaks läheb, kullake, siis mul on süüa küllalt. Mina seda jõledat lennukitoitu ei puutu. Kui seda saab üldse toiduks nimetada.»

Linda kõht koriseb. Millal ta viimati sooja sööki sõi? Eile? Ta vahib šokolaadikommide kotti, mis hüljatult istmetaskust välja piilub. Agarusega, mis teda ennastki üllatab, haarab ta koti, kisub lahti ja kallab sisu endale suhu.

«Sa ei öelnud mulle, mis su nimi on,» ütleb Florida.

Ta katkestab korraks mugimise. «Linda.»

Lennusaatja – seesama naine, kes neid väravas tervitas – tuleb mööda vahekäiku, kontrollides pagasiriiuleid ja turvavöösid. Ta liigub justkui sisemise muusika saatel; võtab hoogu maha, naeratab, muudab tempot. Teda jälgivad nii mehed kui ka naised; tema õõtsuv kõnnak mõjub nagu magnet. Lennusaatja on ilmselt tähelepanuga harjunud. Ta näitab ema süles istuvale titale keelt, mispeale too kuriseb. Peatub Benjamin Stillmani istme kõrval, laskub kükakile ja sosistab talle kõrva: «Mind on teie terviseprobleemist informeeritud, sest ma olen selle lennu vanemlennusaatja. Kui teil mis tahes hetkel abi tarvis läheb, siis palun pöörduge julgesti minu poole.»

Sõdur ehmub; ta oli vahtinud aknast välja, silmapiiril laiuvat halltoonide segu. Lennukid, lennurajad, kauge sakiline linnasiluett, maantee, kihutavad autod. Nüüd vaatab ta naisele silma – märgates sealjuures, et ta on päevade, võib-olla koguni nädalate kaupa silmsidet vältinud. Lennusaatja silmad on meekarva, sügavad, neisse on ilus vaadata. Benjamin noogutab põrutatult ja sunnib end pead kõrvale pöörama. «Aitäh!»

Äriklassis on Mark Lassio kõik täpselt ära sättinud. Sülearvuti, kriminaalromaan ja veepudel istmetaskus. Telefon käes; kingad ära võetud ja istme alla lükatud. Pagasiriiulis lebavas portfellis on tööpaberid, kolm parimat pastakat, kofeiinitabletid ja kotitäis mandleid. Ta sõidab Californiasse allkirjastama suurt lepingut, mille nimel ta on mitu kuud vaeva näinud. Heidab pilgu üle õla, võimalikult sundimatult. Ehkki sundimatus pole tema tugevaim külg. Ta on mees, kes jätab kõige parema mulje kolme tuhande dollarises ülikonnas. Pilk, mille ta heidab äriklassi turistiklassist eraldavale kardinale, on niisama jõuline nagu tema suhtumine treeningutesse, romantilistesse õhtusöökidesse ja äriesitlustesse. Kontoris hüütakse teda Vasaraks.

Lennusaatja paelub tema tähelepanu ilmsel põhjusel, aga küsimus pole ainult välises ilus. Naine on sellises võluvalt ebamäärases vanuses – kakskümmend seitse, pakub Mark –, kus ta on ühe jalaga nooruses ja teisega täiseas. Ühe lõputu õitsva hetke vältel on ta korraga siledanahaline kuueteistaastane neiu ja elunäinud neljakümnene daam. Ja selles konkreetses daamis põleb elu nagu tulekahi. Mark pole tükil ajal, võib-olla mitte kunagi kohanud kedagi, kes oleks nii tuubil täis rakke ja geene ja bioloogiat. Sedasama kraami on kõik teisedki täis, aga tollel naisel on see kõik sisse lülitatud.

Kui lennusaatja lõpuks äriklassi tuleb, tunneb Mark tungi turvavöö avada, haarata parema käega tema vasakust käest, võtta tal teisega piha ümbert kinni ja hakata salsatama. Ta ei oska salsat tantsida, kuid on päris kindel, et füüsiline kontakt lahendab kõik probleemid. Naine on otsekui kehastunud Broadway muusikal, tema aga, nagu ta äkitselt taipab, sõidab praegu ainult alkoholiaurude ja vesikringlite peal. Ta vaatab oma käsi, korraga õhust tühjaks lastud. See, et ta võiks naisel piha ümbert kinni haarata ja tantsima hakata, ei ole sugugi võimatu mõte. Ta on selliseid asju ennegi teinud; tema psühhoterapeut nimetab neid «puhanguteks». Ent tal pole mitu kuud ühtegi puhangut olnud. Ta on tõotanud neist loobuda.

Kui Mark uuesti pilgu tõstab, seisab lennusaatja lennuki eesotsas ja hakkab ohutusjuhiseid ette lugema. Et teda näha, nõjatuvad paljud reisijad vahekäiku ja panevad endalegi üllatuseks üle aastate esimest korda tähele, mida räägitakse.

«Mu daamid ja härrad,» kaardub naise hääl läbi õhu, «minu nimi on Veronica ja ma olen teie vanemlennusaatja. Mind leiate äriklassist ning minu kolleegid Ellen ja Luis» – ta osutab iseenda lahjendatud versioonile (heledamad pruunid juuksed, kahvatum nahk) ja lühikesele kiilaspäisele mehele – «teenindavad turistiklassi. Soovin teile kapteni ja kogu meeskonna poolt tere tulemast pardale! Kõigepealt palun teil kontrollida, et teie istme seljatugi ja laud oleksid kõige ülemises asendis. Samuti peavad kõik elektroonikaseadmed olema välja lülitatud. Täname teid koostöö eest.»

Mark lülitab kuulekalt telefoni välja. Tavaliselt pistab ta selle lihtsalt taskusse. Rinnas on tunda kumisevat paisumist, mis käib kaasas sellega, kui ta kellegi teise heaks midagi teeb.

Tema kõrval istuv Jane Adler jälgib lummatud reisijaid muigelsui. Võib arvata, et tema ise oli aktiivselt nunnu võib-olla kahekümnendate eluaastate algupoolel, kui ta Bruce’iga kohtus, aga sellise seksapiilini nagu Veronical pole ta kunagi küündinud. Nüüd demonstreerib lennusaatja reisijatele, kuidas turvavööd kinnitada, ning Wall Streeti kutt käitub nii, nagu poleks tal aimugi, mis asi on turvavöö ja kuidas sellega ümber käia.

«Sellel lennukil on mitu avariiväljapääsu,» ütleb Veronica neile. «Palun võtke endale hetk aega ja otsige üles oma asukohale lähim avariiväljapääs. Kui meil on vaja lennukist evakueeruda, süttivad põrandal tuled, mis juhatavad teid väljapääsude juurde. Uksed avanevad, kui tõsta käepidet noolega näidatud suunas. Kõik uksed on varustatud täispuhutava liugteega, mida saab ka lennuki küljest lahti võtta ja kasutada päästeparvena.»

Jane teab, et tema abikaasa on kusagil tagapool juba väljapääsude asukoha kindlaks määranud ja valinud, millises suunas ta poisse hädaolukorras lükkab. Ta tajub ka, kuidas mees täispuhutavate liugteede jutu peale põlglikult silmi pööritab. Bruce’i maailmanägemus – ja tõetunnetus – põhineb arvudel ning statistika järgi pole keegi tänu liugteele lennuõnnetuses ellu jäänud. See on lihtsalt muinasjutt, et anda reisijatele võltsi turvatunnet. Bruce’i jaoks on muinasjutud kasutud, aga enamikule inimestest näikse need meeldivat.

Crispin arutleb, miks ta pole abiellunud naisega, kellel oleks selline keha nagu tollel lennusaatjal. Ühelgi tema naisel pole olnud kõneväärset ahtrit. Võib-olla on kõhnad tüdrukud noorte meeste leib, arvab ta, ja kulub aastaid, enne kui õpid voodis pehme padja väärtust hindama. Ta ei tunne tolle naise järele iha; too on sama vana kui mõni tema lapselaps ja Crispini niuetes pole enam tuld. Pelk mõtegi sellele, kuidas kaks inimest voodis vähkrevad, tundub nagu maotu nali. Muidugi on ta seda nalja ise ka küll ja veel teinud, kui alles noor mees oli. Ta taipab – haarates tooli käetugedest, kui tuline valu vahelihase kohalt läbi käib –, et kõik tema isikliku elu suuremad peatükid on alanud ja lõppenud kortsus linadel. Kõik ta naised, tulevased naised, endised naised on pidanud läbirääkimisi magamistoas.

Mina võtan lapsed.

Abiellume juunis maaklubis.

Suvila jääb mulle.

Maksa mu arved ära, või ma ütlen su naisele.

Ta piidleb Veronicat, kes seletab parajasti, kuidas päästevesti toru kaudu täis puhuda. Kui minu valitud naistel oleks natuke rohkem liha luudel olnud, mõtleb ta, siis oleksid nad ehk kauem vastu pidanud.

«Tuletame teile meelde,» ütleb lennusaatja pikkamisi naeratades, «et meie lend on suitsuvaba. Kui teil on küsimusi, siis pöörduge julgelt meie meeskonnaliikmete poole. Trinity Airlinesi poolt soovin mina» – ta viivitab, lastes sõnal seebimullina õhku kerkida – «teile meeldivat lendu.»

Siis astub Veronica vaateväljalt ära ning reisijad, kellel pole enam midagi vaadata, võtavad istmetaskutest raamatud või ajakirjad. Mõned sulgevad silmad. Ventilatsioon sisiseb valjemini. Osalt sellepärast, et heli kostab ülevalt, ja osalt sellepärast, et sellega käivad kaasas jääkülmad õhujoad, tekitab sisin inimestes ebamugavust.

Jane Adler tõmbab kampsuni külmakaitseks tihemini ümber ja põeb süütunnet selle pärast, et ta käsikirja enne lendu valmis ei saanud. Talle ei meeldi üldse lennata ja nüüd peab ta lendama perest eraldi. See on karistus, mõtleb ta. Minu laiskuse, edasilükkamise, otsuse eest see hull ülesanne üldse vastu võtta. Ta kirjutas New Yorgis väga kaua üht telesarja, osalt seepärast, et see ei nõudnud reisimist. Aga siin ta nüüd on – uus võimalus, uus töökoht, uus lennureis.

Ta rändab mõtete kannul mööda tuttavat rada; ärevusse sattudes kerib ta läbi elus ette tulnud hetki, võib-olla selleks, et veenda end mineviku olemasolus. Tal on kunagi mälestusi tekkinud, mis tähendab, et neid tekib veel. Nad jooksevad õega lausikul Kanada rannal; ta jagab isaga vaikselt, sõbralikult köögilaua ääres ajalehte; pissib avalikus pargis pärast seda, kui on kolledži lõpupeol liiga palju šampanjat joonud; jälgib Bruce’i, kes seisab West Village’is tänavanurgal, nägu mõtlikult krimpsus; sünnitab nooremat poega ilma tuimestiteta, kuumas vannis, imestades ise ka, millised veisehääled tal kopsust välja tungivad. Siis on veel seitse lemmikromaani, lapsest peale kogunenud, ja parim sõbranna Tilly, ja kleit, mida ta kannab kõigil tähtsatel kohtumistel, sest sellega tunneb ta end ühtaegu enesekindlalt ja saledalt. Ja see, kuidas vanaema huuled mupsu tõmbas ja õhusuudlusi saatis ja tervituseks tere-tere! hõiskas.

Jane rühib läbi mõttetu ja mõtteka, et mitte mõelda sellele, kus ta on ja kuhu ta läheb. Tema sõrmed leiavad automaatselt koha rangluu all, kus pesitseb komeedikujuline sünnimärk, ning ta vajutab sellele. See on tal lapsest saadik harjumuseks olnud. Ta vajutab sünnimärki, nagu tahaks oma tõelise, reaalse minaga ühendust saada. Vajutab, kuni valus hakkab.

Crispin Cox vaatab aknast välja. New Yorgi arstid – New Yorgi parimad arstid, ja seega ehk maailma parimad? – kinnitasid, et tal tasub minna ravile LA erihaiglasse. Nemad tunnevad seda vähivormi läbi ja lõhki, ütlesid New Yorgi arstid. Me saadame teid ravimitestile. Arstide silmist paistev sära oli Crispinile tuttav. Nad ei tahtnud, et ta sureks, et ta lüüa saaks, sest see tähendaks, et ka nemad saavad ühel päeval lüüa. Kui oled tegija, siis võitled. Sa ei anna alla. Sa põled nagu kuradima tuli. Crispin oli noogutanud, sest loomulikult saab ta sellest naeruväärsest haigusest jagu. Loomulikult ei niida see teda maha. Aga kuu aega tagasi nakatus ta viirusesse, mis kurnas ta jõust tühjaks ja uputas muresse. Tema pähe tekkis uus hääl, mis ennustas hävingut ja sundis oma varasemas enesekindluses kahtlema. Viirushaigus läks üle, kuid mure ei läinud. Pärast seda pole ta peaaegu üldse oma korterist väljas käinud. Kui arst helistas, et viimast lennueelset visiiti kokku leppida ja veel vereproove võtta, ütles Crispin, et tal pole aega. Tegelikult kartis ta, et tema praegune enesetunne paistaks vereproovis välja. Ainuke järeleandmine tollele uuele vastumeelsele kripeldusele oli see, et ta palkas lennureisiks hooldusõe. Talle ei meeldinud mõte, et peab üksi taevas olema.

Bruce Adler silmitseb poisse; nende ilme on loetamatu. Talle tuleb pähe tuttav mõte, et ta on liiga vana ja ajast maha jäänud, et oma lapsi dešifreerida. Kui nad paar päeva tagasi tuttavas Hiina restoranis lauda ootasid, märkas Bruce, kuidas Jordan nägi üht omavanust tüdrukut perega sisse tulemas. Kaks teismelist jäid korraks teineteist silmitsema, mõlemal pea viltu, ja siis läks Jordani nägu naeratusest lausa kahte lehte. Poiss pakkus võõrale pealtnäha kõike: oma rõõmu, oma armastust, oma ajusid, oma täielikku tähelepanu. Ta kinkis tollele tüdrukule ilme, mida Bruce, kes oli tema nägu kõik ta elupäevad uurinud, ei olnud seal kunagi varem näinud. Ei teadnud, et see olemaski on.

Benjamin niheleb kitsukesel istmel. Ta oleks parema meelega kabiinis suletud ukse taga. Piloodid räägivad nagu sõjaväelased, ettenähtud koodi järgi, lühidalt ja täpselt. Kui saaks paar minutitki kuulata, kuidas nad õhkutõusuks valmistuvad, siis lõõgastuks ta pingul rind. Ümberringi käiv loba ja norskamine ei meeldi talle. Tsiviilisikute käitumises on lodevust, mis teda häirib. Tema kõrval istuv valge naine haiseb muna järele ning on temalt kaks korda küsinud, kas ta käis Iraagis või «seal teises kohas».

Linda sooritab veidrat ja kurnavat kõhulihaste harjutust, püüdes Florida laiast lihavast kerest eemale tõmbuda ja samas mitte puutuda vastu teist reisijat, kes tema kõrval magab. Ta tunneb end nagu viltune Pisa torn. Soovib – kõhu põikilihased pingul –, et oleks rohkem šokolaadi ostnud. Mõtleb: Californias Gary juures söön veel, ja see mõte teeb tal tuju paremaks. Ta on kaheteistkümnendast eluaastast saadik dieeditanud; pole tänaseni mõelnud, et võiks sellest ikkest loobuda. Saledus on talle alati esmatähtis olnud, aga mis siis, kui see tegelikult ei olegi tähtis? Ta püüab ette kujutada, mis tunne oleks olla vormikas, seksikas.

Florida laulab jälle, aga nii sügaval rinnahäälel ja nii vaikselt, et see kõlab pigem nagu ümin. Justkui tema laulu peale ärkavad lennukimootorid mürinal ellu. Uks tõmmatakse õhukindlalt kinni. Lennuk vappub ja läheb Florida ümina saatel liikvele. Ta on kui meloodiate purskkaev, mis kõik ümberringi märjaks kastab. Linda murrab süles käsi. Tummast vaenust hoolimata puutuvad Jordani ja Eddie õlad julgustuseks kokku, kui lennuk kiirust kogub. Raamatuid või ajakirju hoidvad reisijad tegelikult ei loe. Suletud silmadega reisijad tegelikult ei maga. Kõik tajuvad, kuidas lennuk maast lahti kerkib.