Mees, kes elab kirjandust

Mehis Heinsaar filmis «Pingeväljade aednik». Foto: Kaader filmist

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Mehis Heinsaare «Ööpäevikut».

Kirjanike päevikud ja päevikud üleüldse on enamjaolt kohutavalt tüütu lugemisvara. Eriti talumatud kipuvad olema niinimetet mõttepäevikud. Alatasa tahaks hõigata: mõtle midagi välja, ära kirjuta sellest, mis sinuga juhtub, sest ei juhtu ju. Vähem mõtlemist, enam väljamõtlemist! Pealegi on päevikutes väga lihtne valetada, seda isegi ja võib-olla lausa peamiselt tahtmatult. Fantaasias seevastu valetada ei saa, kõik on täpselt nii, nagu autor kirja pani, kõik on puhas tõde.

Mehis Heinsaar, «Ööpäevik». Foto: Raamat

Mehis Heinsaare kirjutatule nii lameda labidaga läheneda ei saa. Heinsaar näikse peamiselt fantaasiast koosnevatki ja seega on ka kõik see, mis temaga justkui päriselt juhtub ja juhtumata jätab, omajagu fantastiline. Keskeltläbi fantastilisem kui keskmise keskpärase kirjaniku imisulepäine fantastika. Heinsaar kuidagi elab kirjandust ja kohati jääb mulje, et need mõned aastad elust sisaldavad päris palju romaane, novelle ja mida kõike veel, mis lakooniliste kokkuvõtetena siin-seal pinnale vupsavad. Nii nagu biitlid suutsid paari minutiga ära vormistada motiive, millest kehvem helirahvas oleks sümfooniaid välja venitanud, nõnda pillab Heinsaar heldel käel lugude sugemeid ja muid häid hakatisi.

«Ööpäevik» ei sunni end mõne lehekülje läbimise järel käest panema nagu enamik päevikuid. Samas ei pea teda ilmtingimata ka järjest ja korraga läbi lugema, ehkki teab mis mahukas teos ta ju pole. Aga kannatab ka kauemaks sirvida võtta või jätta. Heinsaare tasand või omailm on igatahes täiesti teises paigas kui enamiku inimeste jagu ja seega väärib sõbralikku külastamist.