«Nokiast tuleb lahti saada, kui on võimalik, maha müüa»

Esko Aho. Foto: Remo Tõnismäe

Loe katkendit Esko Aho raamatust «1991. Mustade luikede aasta». Aasta 1991 läks ajalukku kui suurte murrangute aeg – see oli selge piir kahe ajastu vahel. Ettearvamatuid ja vähetõenäolisi jõude, mis põhjustavad vapustavaid muutusi, on poliitiline mõtleja Nassim Taleb nimetanud mustadeks luikedeks. Just nende sõnadega ristis Esko Aho, Soome peaminister 1991–1995, mälestused oma esimesest aastast riigitüüri juures.

1991. aasta kolmas must luik hakkas kooruma siis, kui Nokia jõudis müüki. Ainult õnnelikud juhused päästsid selle tuleviku iseseisva Soome ettevõttena. Siis ei osanud keegi isegi veel unistada Nokia mobiiltelefonide tulevasest maailma vallutamisest. Sain oma esimese mobiiltelefoni, kui minust sai partei juht 1990. aasta juunis. Nokias valmistatud Mobira Cityman 900 maksis umbes 14 000 marka, mis vastab praeguses rahas umbes 3 700 eurole. Seade kaalus peaaegu terve kilo, aga seda nimetati mobiiltelefoniks.

Soomekeelne sõna «kännykkä» tähendas alguses ainult Nokia toodetud mobiiltelefone. Selle sõna leiutas Salost pärit Nokia müügiesindaja Aarne Visuri, kes reklaamis üht telefonimudelit järgmise lööklausega: «Kevade lill on käpaline. Kevade toode on käpuline.»

Visuri on  öelnud, et ta sai selle idee lapse käe kohta kasutatud nimetusest «känny». Nokia registreeris selle kaubamärgi 1987. aastal, kuid rahvasuus sai sellest kõikide mobiiltelefonide üldnimetus.

Esko Aho, «1991. Mustade luikede aasta». Foto: Raamat

Mobira Cityman sai endale hellitusnimeks «Gorba», kui maailmas hakkas levima 1989. aasta oktoobris pilt Soomes külaskäigul viibivast NLKP peasekretärist Mihhail Gorbatšovist, kes helistab Nokia telefoniga. Kõrval muigab rahulolevana idakaubanduse juht Stefan Widomski, kes oli saavutanud tõelise suhtekorralduse ja turunduse täistabamuse.

Soome tööstustoodangu esitlemise eest vastutas Tööstuse Keskliit. Esimees Vuorilehto andis Widomskile edasi kõrgema juhtkonna soovi suunata kõne mõnele Soome-Nõukogude ühisettevõtte tegevdirektorile. Nokia tahtis jälle omalt poolt koondada kogu tähelepanu sellele, et reklaamida Nõukogude Liidu juhtidele tipptehnoloogiat. Koos Telenokia tegevdirektori Sakari Salmisega tekitas Widomski olukorrale sobiliku lahenduse.

Gorbatšovi kõne tarvis hangiti kaks telefoni, mis olid ühendatud võrku Taani maatunnusega tugijaama kaudu. Niimoodi kindlustati, et liin on vaba.

Esimene kõne läks Tööstuse Keskliidu antud numbrile. Ühendus katkes üllatuslikult, enne kui kõrge külaline jõudis telefoni enda kättegi saada. Selle katkestuse põhjustas Widomski «Jumala sõrm». Kindluse mõttes hüüdis ta veel «Halloo!» omaenda suletud telefoni.

Aga katki polnud midagi. Widomski pakkus eelmise asemele kohe teist telefoni, mis töötas. Sellega sai Gorbatšov rääkida sideministri asetäitja Vladimir Glinkaga. Trikk läks läbi.

1987. aastal registreeris Nokia oma kõigi aegade parima tulemuse. Kairamo auahne strateegia hakkas karile jooksma juba järgmisel aastal. Suurinvesteeringud tarbeelektroonikasse tekitasid kahjumit. Vana tugijalg, kaubavahetus Nõukogude Liiduga, hakkas samuti takerduma. Nokia kohale hakkasid kerkima mustad pilved. Ebakindlus ettevõtte tuleviku suhtes seepeale ainult kasvas, kui peadirektor Kari Kairamo sooritas 1988. aasta detsembris enesetapu.

Nokia allakäik pani muretsema Nokia omanikud. Peter Fagernäs tuli Soome tagasi ja asus KOP-i juhatuse liikmeks 1988. aasta sügisel. Tal on meeles, kuidas ta mõtles juba siis Nokia omanikeringist lahkuda. Ettevõtte riskid paistsid olevat suured ja tulusus vilets. Lõpuks märkis 1990. aasta jaanuaris Kansallispankki juhatus oma strateegiakoosoleku kokkuvõtteks: «Nokiast tuleb lahti saada, kui on võimalik, maha müüa.»