«See ei saanud olla kogu katse. Tundus kuidagi liiga lihtne»

Johannes Kivipõld. Foto: Erakogu

Loe katkendit Johannes Kivipõllu uuest ulmepõnevikust «Deus ex Machina». 

Johannes Kivipõld, «Deus ex Machina». Foto: Raamat

Politseianalüütik Erik on sobiv mutrike suureks mänguks. Kogu ta elu on kantud riiklikesse andmebaasidesse ja ta ise käitub pea alati ettearvatavalt. Ta ei viitsi pingutada, võimaluse korral valib mugavama äraolemise ja jätab suuremad võitlused teistele. Ning talle läheb väga korda, mis teised temast arvavad. Vabakutseline ajakirjanik Stella seevastu on justkui liivatera muidu õlitatult töötavas kellavärgis. Ta on väikesest peale eelistanud püsida varjus ja igasugu vandenõude kartuses oma jälgi hoolega peitnud. Nüüd aga on sellel lõpp.

Olles pooleldi vastu tahtmist saanud inimluure agendiks, peab Erik sulanduma ühe sekti – tehisintellekti loomisega tegeleva Järgmise Sammu – liikmete sekka. Stellale aga kukub sülle kummaline mõrvajuhtum, millesse näivad olevat segatud ka kõrged ametiisikud. Kui tagatipuks hakkab inimkonda veel ähvardama tundmatu oht kosmosest, on tõepoolest aeg astuda järgmine samm. Riigijuhid otsustavad abi paluda kõige targemalt – tehisintellektilt.

Aga kes on selles mängus tegelik niiditõmbaja ja kas järgmine samm viib edasi või hoopis tagasi? Siinses ulmepõnevikus arutleb Johannes Kivipõld küsimuse üle, kas ja kuidas on inimestel võimalik tehisintellekti enda kontrolli all hoida. 

***

Kutse Inimluurekeskuse katsetele ei lasknud ennast kaua oodata. Kõigest mõned nädalad. Ühel reede õhtul töölt tulles leidis Erik oma postkastist ümbriku, milles oli küllaltki lakooniline kiri ja kellegi pilt. Kiri sedastas, et ta on välja valitud katsetel osalema ja sellest ei tohi mitte mingil juhul mitte kellegi teisele teada anda. Ühegi ülesande lahendamisel ei ole lubatud kasutada kellegi sellise abi, keda ta juba varasemast tunneb. Juhul, kui ta nende keeldude vastu eksib, loetakse ta väljakukkunuks. Viimasena oli märgitud kontakttelefoni number, millele helistada, kui on soov katsed pooleli jätta. Number tuli pähe õppida.

Kirja teises osas ilutses pilt vanemast naisest, kellel olid suured prillid ja lühikeseks lõigatud hallid juuksed. Lisatud oli ka naise aadress ja üks küsimus: Mitu lapselast on sellel naisel? Vastus oli vaja saada kahekümne nelja tunni jooksul ja saata see telefoninumbrile sõnumiga.

Kiri tuli läbilugemise järel hävitada.

Erik vaatas paberit oma käes. Kõik tundus totralt lakooniline. See ei saanud olla kogu katse. Tundus kuidagi liiga lihtne. Tal tuli ainult minna naise aadressile, mõelda välja mingi jura selle kohta, et ta on näiteks uuringuettevõttest, ja küsimus lihtsalt küsida.

Aadress polnud Eriku kodust kaugel, ta otsustas midagi tee pealt bensiinijaamast hamba alla võtta ja esimese ülesandega kohe ühele poole saada. Seda enam, et kuigi kirjas oli ajaks antud kakskümmend neli tundi, polnud ta kindel, mis hetkest aeg tiksuma hakkas. Äkki oli tal kiri juba eelmisel õhtul postkastis kahe silma vahele jäänud?

Kollastes ja rohelistes toonides kahekordne maja meenutas Erikule ta ühe endise pruudi korterit, mis üsna sarnases majas asetses. Eksiga läksid neil asjad pärast umbes poolt aastat kurameerimist nihu suuresti seetõttu, et Erik ei suutvat suhtele piisavalt pühenduda. Justkui tegevat mõningaid žeste ja veetvat naisega koos aega, aga alati jäävat tunne, et ta ei pinguta piisavalt. Üritavat kuidagi kergema vastupanu teed minna.

Toona Erik niisuguste etteheidetega muidugi nõus polnud ja arvas, et viga polnud mitte tema käitumises, vaid tema tunnete nõrkuses, mis hoidis teda tagasi ega sundinud piisavalt suhtele pühenduma.

Mutikese korter oli maja esimesel korrusel ja Erik mõtles enne uksekella laskmist oma lähenemise veel korra põhjalikult läbi ‒ ta plaanis olla küsitlusettevõtte esindaja, kuna siis on tal sedasorti isiklike küsimuste esitamiseks täiesti mõistetav põhjus. Tal oli ju kõigest tarvis teada saada, mitu lapselast mutikesel on, kui raske see ikka olla saab?

Ta vajutas uksekellanupule. Korterist kostsid sammud ja ukse avas pildil nähtud vana naine. Hallid juuksed sorakil, aastate poolt sügavate vagudega küntud nägu venitas ennast hambutuks naeratuseks. Ka naise pilk oli väga hall.

«Tervist, mina olen Erik, Küsin-vastan statistikabüroost, kas ma tohin teid natukeseks tülitada, küsida kümme küsimust,» alustas Erik ja jätkas hästi ruttu rahustavalt, «isegi sisse pole vaja kutsuda, ma siitsamast üle ukse küsin.»

Erikule üllatuseks ei vastanud vana naine mitte midagi, vaid naeratas malbelt edasi ja raputas aeglaselt pead.

«Proua, kõigest paar küsimust,» proovis Erik uuesti.

Naine raputas ikka pead ja pani käed kõrvadele. Ta oli kurt. Ei kuulnud mitte midagi. Erik ei saanud talt küsimusi küsida.

Erik otsis taskust välja telefoni ja toksis sinna ennast tutvustava lause.

Naine vaatas telefoni, raputas jälle pead. Paotas siis pisut ust ja näitas esikukapil olevat väikest lipukest ‒ valge horisontaalne joon punasel taustal. Naine oli lätlane. Erik ei osanud läti keelt.

Ta koukis taskust telefoni välja, toksis tõlkeprogrammi oma enesetutvustuse, lasi selle läti keelde tõlkida ning näitas naisele. Too kissitas silmi ja raputas pead. Ta hoidis nimetissõrme ja pöidla vahel väikest vahet ja tõstis selle silma juurde. Siis kissitas silmi. Seejärel kattis käega silmnäo, raputas pead ning sulges Eriku nina ees ukse.

Võimatu ülesanne, vandus Erik mõttes. Alles esimene katse ja juba nii raske! Talle oli antud mingi kurt ja poolpime naine, kes ei osanud riigikeelt. Erik oli nii pettunud, et ei suutnud mõelda ühelegi lihtsale lahendusele: sõnade paberile väljakirjutamisele või kirjašrifti suuremaks tegemisele. Need torkasid talle pähe alles mitu tundi hiljem, olnut analüüsides. Erik vantsis trepist alla õue värske õhu kätte. Ta oli ääretult löödud. Mõttetu oli olnud loota, et ta suudab Inimluurekeskuse katsetest läbi saada.