Neljapäevase mõrvaklubi uus juhtum - mees, kes suri kaks korda

Foto: Shutterstock

Loe katkendit Richard Osmani uuest krimiromaanist «Mees, kes suri kaks korda». Tegu on neljapäevase mõrvaklubi uue juhtumiga.

Elizabethile saabub kiri endiselt kolleegilt, mehelt, kellega tal on pikk ajalugu. See mees on saanud hakkama suure veaga, millesse on segatud varastatud teemandid, vägivaldne maffiaboss ja vägagi tõeline oht tema elule, ning nüüd on tal vaja Elizabethi abi.

Kui surnukehi muudkui kuhjub, võtab Elizabeth appi Joyce'i, Ibrahimi ja Roni, et püüda kinni halastamatu mõrvar. Ja kui nad peaksid selle käigus ka teemandid leidma? Noh, see oleks ju ainult boonuseks!

Aga sel korral on nende vastaseks vaenlane, kes ei pilgutaks silmagi, kui peaks osutuma vajalikuks koristada ära neli seitsmekümnendates vanainimest. Kas Neljapäevane mõrvaklubi suudab tapja (ja teemandid) leida enne, kui mõrvar leiab nemad?

 

***

Järgmisel neljapäeval...

«Ma rääkisin ühe naisega Ruskin Courtist ja ta ütles, et on dieedil,» ütleb Joyce veiniklaasile lõppu tehes. «Ta on kaheksakümmend kaks!»

«Kõnniraamide kõrval tunduvad kõik paksud,» ütleb Ron. «Nende peenikeste jalgade pärast.”

«Miks kaheksakümne kaheselt küll dieeti pidada?» küsib Joyce. «Mis üks viineripirukas sulle ikka teeb? Tapab maha? No tõesti, võtku aga järjekorda.»

Richard Osman, «Mees, kes suri kaks korda». Foto: Raamat

Neljapäevane Mõrvaklubi on lõpetanud äsja oma järjekordse kogunemise. Sel nädalal uurisid nad ühe Hastingsi ajalehemüüja juhtumit, kes tappis sissemurdja vibuga. Mees oli vahi alla võetud, kuid siis oli asjasse sekkunud meedia, ning üldine arvamus oli, et ühel mehel peab ometi olema õigus oma poodi vibuga kaitsta, jumala eest. Mees pääses karistuseta, kõndis kohtusaalist sirge seljaga välja.

Kuu või nii hiljem oli politsei avastanud, et sissemurdja oli käinud ajalehemüüja teismelise tütrega ja et ajalehemüüjal oli teistele raskete kehavigastuste tekitamisega pikk ajalugu, aga selleks ajaks olid kõik juba edasi liikunud. Aasta oli siis ju 1975. Polnud mingeid turvakaameraid ja keegi ei tahtnud liialt kära teha.

«Kas teie arust oleks koer hea seltsiline?» küsib Joyce. «Ma mõtlesin, et ma kas võtan koera või liitun Instagramiga.»

«Ma ei soovitaks seda,» ütleb Ibrahim.

«Oh, sina ei soovitaks ju midagi,» ütleb Ron.

«Laias laastus küll, jah,» on Ibrahim nõus.

«Ma ei võtaks muidugi suurt koera,» ütleb Joyce. «Mul ei ole sellist tolmuimejat, mis suure koeraga sobiks.»

Joyce, Ron, Ibrahim ja Elizabeth naudivad lõunat restoranis, mis asub Coopers Chase’i kogukonna keskmes. Nende laual on pudel punast ja pudel valget veini. Kell on kolmveerand kaheteistkümne ringis ennelõunal.

«Aga ära väikest koera küll võta, Joyce,» ütleb Ron. «Väikesed koerad on nagu väikesed mehed: neil on alati midagi tõestada. Muudkui klähvivad, hauguvad autode peale.»

Joyce noogutab. «Ehk siis mõni keskmist kasvu koer? Elizabeth?»

«Mmm, hea mõte,» vastab Elizabeth, kuigi tegelikult ta eriti ei kuula neid. Kuidas ta saakski, pärast seda kirja, mille ta äsja sai?

Vestluse üldise kuluga on ta muidugi kursis. Elizabeth on alati valvel, sest kunagi ei tea, mis sulle sülle võib sadada. Ta on aastate jooksul nii mõndagi kuulnud. Vestluskatke ühes baaris Berliinis, liigselt jutukas linnaloaga vene meremees Tripolis. Ja praegu, ühes unises pensionäride külas ühel neljapäevasel ennelõunal Kentis, näib, et Joyce tahab koera võtta, arutatakse erinevate suuruste üle ja Ibrahimil on omad kahtlused. Kuid Elizabethi mõtted on mujal.

Kirja oli kellegi tundmatu käsi Elizabethi ukse alt sisse lükanud.

 

Armas Elizabeth,

Ma ei tea, kas Sa mäletad mind. Võib-olla mitte, aga tahtmata end üle tähtsustada, julgeksin siiski arvata, et mäletad.

Elu on taas oma imesid teinud ja sel nädalal kolides avastasin, et me oleme nüüd naabrid. Olen mina alles seltskonda sattunud! Sa kindlasti arvad, et nüüdsel ajal lasevad nad siia ikka igasuguseid.

Ma tean, et Sa pole mind mõnda aega näinud, aga ma usun, et oleks imeline pärast kõiki neid aastaid meie tutvust uuendada. Kas Sa tuleksid minu juurde väikesele joogile aadressil Ruskin Court 14? Väikesele soolaleivapeole? Kui jah, kas sobiks homme kell kolm pärastlõunal? Vastata pole vaja, ma ootan niikuinii, veinipudel valmis.

Oleks tõesti armas Sind jälle näha. Meil on palju, millest rääkida. Hirmus palju vett on silla alt läbi voolanud ja nii edasi. Ma tõesti loodan, et Sa mind mäletad ning loodan Sind homme näha.

Sinu vana sõber

Marcus Carmichael

 

Elizabeth on kirja selle saabumisest peale seedinud.

Viimati nägi ta Marcus Carmichaelit 1981. aasta novembri lõpus, väga pimedal, väga külmal ööl Lambethi silla juures, kui Thamesi jõel oli mõõn ja tema hingeõhk pilvedena jäisesse õhku kogunes. Neid oli terve meeskond, kõik omamoodi spetsialistid, ja vastutajaks Elizabeth. Nad saabusid valge Transitiga, mis paistis väljastpoolt logu ja näis pealtnäha kuuluvat G. Procterile – aknad, katuserennid, teeme kõike –, kuid mille läikiv sisemus oli täis nuppe ja ekraane. Üks noor konstaabel oli pääsu jõe äärde politseilindiga tõkestanud ja Albert Embankmenti kõnnitee oli suletud.

Elizabeth ja tema meeskond ronisid alla kivitrepist, mille seda kattev libe samblik oli eluohtlikuks muutnud. Mõõn oli jätnud endast maha surnukeha, mis lebas, peaaegu istuvas asendis, silla all lähima kivisamba vastas. Kõike oli tehtud nagu kord ja kohus, Elizabeth oli seda hoolega jälginud. Tema meeskonna üks liige oli vaadanud üle surnukeha rõivad ja otsinud läbi tema paksu mantli taskud, üks noor naine Highgate’ist tegi fotod ja arst pani surma kirja. Oli selge, et mees oli kaugemal ülesvoolu jõkke hüpanud või lükatud. Seda pidi otsustama koroner. Keegi kolmas trükib selle kõik korralikult raportiks ja Elizabeth paneb sellele lihtsalt oma initsiaalid alla. Asi ants.

Teekond tagasi üles mööda neid libedaid astmeid, surnukeha kokku käival kanderaamil, oli omajagu aega võtnud. Noor konstaabel, kes oli hirmsasti rõõmustanud, et ta appi kutsuti, kukkus ja murdis pahkluu, mis neil muidugi veel puudus. Nad selgitasid talle, et hetkel ei saa nad kiirabi kutsuda, ja konstaabel suhtus sellesse üsna leplikult. Mitu kuud hiljem sai ta täiesti põhjendamatu ametikõrgenduse, nii et mingit jäävat kahju ei tekitatud.

Elizabethi väike üksus jõudis viimaks Embankmentile ja surnukeha tõsteti valgesse Transitisse. «Teeme kõike».

Meeskond läks laiali, välja arvatud Elizabeth ja arst, kes jäid surnukeha juurde kaubikusse, kui see võttis suuna ühte Hampshire’is asuvasse surnukuuri. Elizabeth ei olnud selle konkreetse arstiga – kogukas, punetava näo ja halliseguste mustade vuntsidega – varem koostööd teinud, kuid mees paistis küllaltki huvitav. Selline mees, kes jääb meelde. Nad olid arutanud eutanaasia ja kriketi teemadel, kuni arst tukkuma jäi.

Ibrahim argumenteerib veiniklaasi vehkides. «Ma kardan, et ma ei soovitaks üldse mingit koera, Joyce, ei väikest, keskmist ega suurt. Sellisel eluhetkel nagu sul.»

«Hakkab jälle pihta,» ütleb Ron.