Lugu sellest, kuidas Goa taksojuht üritas üksi autosse jäänud Anne Vetikut ära röövida
/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
22. veebruar 2022, 16:56
/nginx/o/2017/08/10/6978759t1hbe0e.jpg)
Loe katkendit Anne Vetiku värskest teosest «Minu Goa. Päike, penid ja piña colada». Raamatu esitlus toimub kolmapäeval, 23. veebruaril kell 18 Viru Keskuse Rahva Raamatus, autoriga vestleb Heinrich Sepp.
Oleme Priiduga Baga rannas hotelli ees, milles broneerisime telefonitsi toa ilma seda nägemata. Hakkab pimedaks minema. Hotelli omanik on närviline meesterahvas.
«Noh, tore, et tulite, kohe näitan teile tuba,» ütleb ta.
Hoov on kasimata ja mitte just maalilises Goa stiilis. Pigem on tunne, et siin on hiljuti kedagi mõrvatud ning ilmselgelt kirve või labidaga. Järgneme peremehele pimedasse koridori. Igaks juhuks ütlen meie taksojuhile, kelle väga punased silmad viitavad magamatusele:
«Jää palun veel natukeseks siia, tuleme tagasi ja arveldame siis.»
Tuba võiks nimetada minimalistlikuks, kui minimalismi all mõeldaks keskmist nõukaaegset ülekuulamisruumi: seintel pragunev värv, ämblikuvõrgud, kerge kopituse lõhn, hallikasvalge voodipesu, kaks tooli ja akna ees trellid. Vaatame Priiduga üksteisele otsa:
«Kuule, siia me küll terveks nädalaks ei jää,» ütlen eesti keeles, samal ajal naeratades.
«Jah, kui kuskil neerudest ilma jääme, siis vist siin. Hakkame astuma, ma ajan temaga asjad korda,» vastab Priidu rahulikult.
Ta pöördub peremehe poole, kes on ilmselgelt närvis, sest taipab, et tema kaup ei vasta kirjeldusele.
«Sorry, mees, aga me ei jää kahjuks siia. Võime ühe öö eest maksta, aga praegu lahkume. Meil on jäänud Goas ainult nädal ringi vaatamiseks ja see tuba pole päris see, mida otsime.»
Peremees ägestub kohe ja hakkab meie peale karjuma. Ta karjub valjusti ja sõnade tulv on nii kiire, et ma ei saagi aru, kas tegemist on inglise, konkani või hindi keelega.
«Õu, rahu, me ju ütlesime, et maksame ühe öö eest,» astun tema ja Priidu vahele, sest härra vehib kätega ja tema poos on üsna ähvardav.
«Lähme nüüd kiirelt,» sisistan Priidule.
Selg ees, eemaldume järjest vihasema onkli juurest, kelle käitumine ei lähe üldse kokku tema Gandhi-prillide ja koolipapa riietusega.
Vanglahotellist pääsedes hingame taksos rahulikult sisse-välja ja lepime oma punasilmse taksojuhiga kokku, et ta viib meid tagasi Palolemi.
«Peatume ainult korraks poe juures, võtan paar õlut,» ütleb Priidu.
Arutame tagaistmel, et sellist värki poleks küll Goas oodanud. Samas, igal pool on ju jobusid. Juht peatub ja vehib käega õllepoe suunas. Oleme tiheda liiklusega, rahvast täis turistitänaval.
«Viis minutit!» ütleb Priidu taksojuhile ja hüppab taksost välja.
Ta liigub inimeste vahel kiiresti edasi ja on kõigist peajagu pikem. Taksojuht aga keerab pea tahapoole, vaatab mulle otsa ja vajutab nuppu, mis paneb kõik uksed kinni.
«Kuule-kuule, mis toimub?» küsin kõrgendatud toonil, kuid mitte ehmunult, olen selleks liiga üllatunud.
Sõnagi lausumata hakkab taksojuht tagurdama. Õnneks liigub auto rahvamassi tõttu aeglaselt. Hakkan kisama ja vastu akent peksma, mille peale juht üritab kiirust lisada. Äkitselt vaatab Priidu korraks selja taha ja kui näeb, et takso on kohe nurga taha keeramas, tormab tagasi. Juht peatub ja vajutab uksed lahti.
«Sorry,» ütleb ta ja vaatab veidralt kõrvale.
«Mis see oli?» vaatan Priidule otsa.
«Ma ei tea, tundus tegelikult kohe kahtlane vend,» vastab Priidu.
Mõtiskleme, mida teha. Taksojuht näpib telefoni – ju teavitab oma gängi, et täna bordelli värsket tööjõulisa ei tule. Õues on juba pime, uut autot ja hotelli otsida on tüütu.
«Kuule, tüüp, teeme nii, et unustame ära, et sa siin inimröövi proovisid korraldada, ja sa viid meid nüüd poole raha eest Palolemi tagasi,» tuleme lõpuks mulle ja Priidule omase segase ettepanekuga lagedale.
Taksojuht vaatab meid kohati austusega ja kohati nagu vaimuhaigeid. Paari tunni pärast oleme Palolemis.
«Selle peale võtaks ühe Long Island Iced Tea, piña colada on rohkem hommikusöögivärk,» ütlen Priidule.