«Naisesüdame sügavused on tänapäevani ikka veel avastamata maa!»

Foto: Shutterstock

Loe katkendit Fjodor Dostojevski romaanist «Kurjad vaimud». Postimehe kirjastuses ilmunud teose on tõlkinud Virve Krimm, värsid tõlkis Harald Rajamets.

Fjodor Dostojevski, «Kurjad vaimud». Foto: Raamat

Vaikses Venemaa provintsilinnakeses asub tegutsema äärmuslik rühmitus, mille sihiks on tsaari kukutamine ja võimuhaaramine. Grupi liidrid värbavad fanaatikuid, kes oleksid valmis ülla eesmärgi saavutamiseks korda saatma võikaid tegusid. Nihilistlikest ideaalidest joovastunult alistutakse oma deemonite kutsele, hüljatakse inimlikkus ja tuuakse revolutsiooni nimel ülim ohver ...

Fjodor Dostojevski (1821–1881) süngeim romaan «Kurjad vaimud» heidab kriitilise pilgu 19. sajandi teises pooles Tsaari-Venemaal kanda kinnitanud revolutsioonilistele ideedele ja neid levitanud poliitilistele radikaalidele. Kirjanikku inspireeris 1869. aastal ühiskonda vapustanud üliõpilase poliitmõrv. Hoogsa krimiromaanina esitatud loo ajaloofilosoofiline sõnum rabab 21. sajandi lugejat oma ettenägelikkusega: nendesamade kurjade vaimudega võitleb inimkond meiegi ajal.

Fjodor Mihhailovitš Dostojevski (1821–1881) ilmakuulsad teosed sündisid ajendatult ta enda dramaatilisest ja süngest elusaatusest. Kirjanik pälvis tähelepanu juba oma esimese romaaniga «Vaesed inimesed» (1846). Ta vahistati väidetava tsaarivastase õõnestustöö eest 1849. aastal ning saadeti sunnitööle. Kibedad vangla-aastad ühes kristliku filosoofia põhimõtetega moodustasid aluspõhja, millele ehitas Dostojevski oma loomingu tähtteosed.

***

Ega Varvara Petrovna polekski ju Stavrogina nime ühelgi juhul tema nime vastu vahetanud, olgu see nii kuulus kui tahes. Võib-olla oli Varvara Petrovna poolt tegemist kõigest naiseliku mänguga, alateadliku naiseliku vajaduse avaldumisega, mis mõnel naisterahva elu erakordsel hetkel ometi nii loomulik on. Muide, ega ma ei või pead anda, naisesüdame sügavused on tänapäevani ikka veel avastamata maa! Ent – ma jätkan. Küllap arvas Varvara Petrovna sõbra kummalise näoilme põhjuse peagi endamisi ära; ta oli äärmiselt tundlik ja terase pilguga naine, sõber aga vahel ehk liigagi naiivne. Õhtud jätkusid siiski endiselt ja nende vestlused olid endiselt luulelised ning huvitavad. Siis ükskord jätsid nad öö saabumisel pärast väga elavat ja luulelist vestlust sõbralikult hüvasti, surudes teineteisel Stepan Trofimovitši peavarjuks saanud hoovimaja välistrepil palavalt kätt. Nimelt kolis ta igaks suveks Skvorešniki suurest härrastemajast sellesse väiksesse majja, mis seisis peaaegu pargi sees. Vaevalt oli ta tuppa jõudnud, sigari võtnud ja seisatanud, muremõtted peas, sigarit veel süütamatagi, väsinult ja liikumatuna ühe lahtise akna all, silmitsedes sulgkergeid valgeid pilvi, mis libisesid üle helevalge kuu, kui äkitselt sundis kerge kahin teda võpatama ja ringi keerama. Tema ees seisis jälle Varvara Petrovna, kellest ta oli lahkunud kõigest neli minutit tagasi. Proua kollane nägu oli nüüd peaaegu sinine, tema huuled olid kokku surutud ja suunurgad värisesid. Proua vaatas talle vähemalt kümme sekundit sõnatult, valju ja halastamatu pilguga otsa ning sosistas siis järsku ühe hingetõmbega:

«Seda pean ma eluaeg meeles!»

Fjodor Dostojevski. Foto: Imago Stock&people/Scanpix

Kui Stepan Trofimovitš seda kurba lugu mulle kümme aastat hiljem jutustas, rääkis ta sosinal, olles uksed enne lukku ja riivi pannud, ning vandus mulle, et ta olevat tookord sealsamas paigas soolasambaks jäänud, nii et ei kuulnud ega näinud, kuidas Varvara Petrovna lahkus. Kuna proua hiljem enam kunagi ega kordagi sellele ei vihjanud ja kuna kõik läks edasi, nagu poleks midagi juhtunud, kaldus Stepan Trofimovitš ajapikku arvama, et see kõik oli olnud vaid haiguse-eelne hallutsinatsioon, seda enam, et samal ööl oligi ta tõepoolest haigeks jäänud ja põdenud siis tervelt kaks nädalat, mis oli teinud muide lõpu ka kokkusaamistele lehtlas.

Ent hallutsinatsiooni-unelmast hoolimata oleks ta nagu eluaeg päevast päeva oodanud järge ja nii-ütelda lahendust sellele loole. Ta ei uskunud, et sellega ongi kõik lõpetatud! Ja kui nii, siis pidi Stepan Trofimovitš silmitsema oma sõpra vahel küll tõesti väga kummalise pilguga.

Varvara Petrovna oli talle välja mõelnud koguni ülikonna, millega ta oli sammunud läbi kogu elu. See oli noobel ja väga iseloomulik ülikond: pikk must saterkuub, peaaegu kurguni kinni nööbitud, kuid seljas nagu valatud, laia äärega pehme kübar (suvel õlgkübar), valge suure sõlmega ja rippuvate otstega batistkaelaside, hõbenupuga jalutuskepp ning kõige selle juurde juuksed õlgadeni. Tal olid tumeruuged juuksed, alles viimasel ajal olid need veidi hallinema hakanud. Vurrusid ja habet ta ei kandnud. Räägitakse, et ta olevat olnud noorena haruldaselt ilus mees. Kuid minu meelest oli ta ka vanas eas erakordselt imposantne. Või mis vanus see viiskümmend kolm aastat siis on! Aga mingist kodanikuedevusest aetuna ei püüdnudki ta näida nooremana, vaid vastupidi, oleks nagu koguni uhkeldanud oma soliidse eaga; ja sellisena, pikk, kuivetu, juuksed õlgadeni, nägi ta välja nagu patriarh või täpsemini nagu luuletaja Kukolniku litograafiaportree ühes kolmekümnendatel aastatel avaldatud väljaandes, ja seda eriti hetkedel, kui ta istus suvel pargis õitsva sirelipõõsa all pingil, mõlemad käed kepile toetatud ja lahtine raamat kõrval, ise päikeseloojangu kumas luulelistes mõtetes. Mis puutub raamatutesse, siis olgu lisatud, et viimasel ajal oli ta hakanud lugemisest kuidagi kaugenema. Muide, seda siiski alles päris viimases lõpus. Ajalehti ja ajakirju, mida Varvara Petrovna hulgaliselt tellis, luges ta pidevalt. Vene kirjanduse edusammudest oli ta samuti lakkamatult huvitatud, ehkki ei kaotanud seejuures kriipsukestki oma väärikusest. Ta oli kunagi tundnud huvi ka meie kõrgema sise- ja välispoliitika uurimise vastu, kuid löönud peagi käega ja jätnud asja sinnapaika. Juhtus ka nii, et ta võttis parki kaasa Tocqueville’i raamatu, kuid samal ajal oli tal taskus peidus mõni Paul de Kocki romaan. Ent need on pisiasjad.

Sulgudes lisan Kukolniku portree kohta: see pilt oli Varvara Petrovna kätte sattunud esimest korda siis, kui ta oli alles noore tüdrukuna olnud Moskva aadlipreilide pansionis. Ta oli silmapilkselt sellesse portreesse armunud, nagu tüdrukutel kõigis pansionides moeks oli – armuda ükskõik millesse, sealhulgas ka oma õpetajatesse, eeskätt ilukirja ja joonistamise õpetajasse. Kuid siinkohal pole tähtsad mitte tüdruku iseärasused, vaid see, et Varvara Petrovna hoidis seda pilti isegi viiekümneaastasena alles kui üht oma kõige intiimsemat aaret, nii et ka Stepan Trofimovitši ülikonna kavandas ta võib-olla ainult sellepärast mõnevõrra sarnasena pildil kujutatuga. Ent seegi on loomulikult pisiasi.