Sinijärv soovitab: pilk taevasse on nagu pilk iseendasse

Foto: Shutterstock

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab astronoom Stuart Clarki uhiuut teost «Öötaeva all. Kuidas tähed inimkonna ajalugu on kujundanud».

Ju inimene hakkaski inimeseks saama alles siis, kui ta puu otsast alla kobis, tuld tegema ja liha sööma õppis. Siis arenes aju, kerkisivad ühistegevus ja kogukond, tekkis eluspüsimise kõrvalt aega ka taevasse vaadata. Paar tuhat aastat veel ning võis toda va taevast hariliku vaatamise kõrvale juba ka vaadelda. Märgata ärasusi ja pärasusi. Ne ülesmärkmuseks leiutada kiri ehk teabe salvestamise esimesed viisid. Põnev aeg. Ja pikk.

Stuart Clark, «Öötaeva all». Foto: Raamat

Tuhandeid aastaid läks, et jõuda kogu täheteadusega kuhugigi. Eksirännakud sealhulgas. Meiegi päevil loevad inimesed rõõmuga puhast jama niiütelda astroloogide sulest ja arvavad, et nad on ühest või teisest tähtkujust sünnipäraselt pärit. Tõsiseltvõetavad ajalehed (oksüümoron!) avaldavad horoskoope. Sest väidetavalt on piisavalt lolle, kes loevad. No ma ei tea. Äkki ongi. Ma usun küll, et me inimesed on tiba targemad. Turundusosakond leiab, et ei ole.

Stuart Clarki raamatus on väga mõistlikult kokku võetud teadus ja teaduseümbrus, ajalugu ja tegelik tähetarkus, muinasmõtestamine ja tulevikuvaade. Kes iganes arutledes taevasse vaadanud on, saab järgmine kord palju paremini tähtedega vestelda, kui raamatu jagu head teavet naha vahel. Aju ja aru vahel. Tuleb tahtmus kuulata üle Enn Kasaku raadioloengud. Ja mitte ainult. Tekib soov targemaks saada. See on soov, mille rahuldamine ripub ära üksnes iseenesest. Tule raamatukokku. Kae taevast.

Pilk taevasse on nagu pilk iseendasse. Mõlemat vaatamisviisi tuleb soovitada. Inimese hing ja Jumala taevas on saladusi täis. Immanuel Kantil oleks üht-teist lisada, ent täna me noisse keerdudesse ei uuristu. Usk, lootus, armastus, avastus!

Tähise taeva all, in aeternum.