/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2022/03/04/14406535t1h0a0c.jpg)
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda James Hawesi äsja eesti keeles ilmunud raamatut «Saksamaa lühiajalugu».
Sinijärv soovitab: julgelt kolmandik «lühiajalugudest» on paras kräpp. See on korralik
Jah, ma tean, et teil on juba kopp ees, et nii kui mõni lühiajalugu ilmub, nii ma seda soovitama kukun. Tõsi mis tõsi. Eks on ka põhjust. On ohtegi. Vähemalt paarikümne poodides kättesaadava raamatu pealkirjas esineb sõna «lühiajalugu» ning julgelt kolmandik on paras kräpp elik haltuura. See sari, kus Saksamaa oma sees on, on korralik. On siingi nõrgemaid ja tummisemaid, kuid Saksamaa oma soovitan külmal käel.
/nginx/o/2022/02/16/14369103t1h03ba.png)
Saksamaaga oleme me tahes-tahtmata kultuurisidet pidi kinni pea tuhat aastat. Kuigi Saksamaa kui selline pole meist sugugi suurt vanem riik. Meie ühinemised ja ärkamised olid peaaegu samaaegseid. Meil polnud pihutäit kuning-, vürsti- ja hertsogiriike, mida olemasoleva kirjakeele baasil kokku lappima hakata. Muidu aga suht sarnane kolb.
Eks va roomlased need olivad, kes Germaania kui sellise üldse defineerisivad ja mõtleva maailma kaardile kandsivad. Enne roomlasi oli suur osa ilmaruumi peamiselt kuri uss ja tühi maa. James Hawes näitab üsna veenvalt ära, kuidas tuhat pluss aastat ei ole väga palju muutnud – vana Euroopa ja metsiku ida piirid jooksevad meeldivate meienäoliste eranditega suuresti roomlaste pärandi ja Karl Suure valduste järgi. Valdusi märgivad jõed, omaaegsed pärispiirid. Lääne pool on kultuuri leida, ida pool natuuri. Enamasti selle kõige karmimal kombel.
Aga rohkem ma ei räägi, sest lühiajalugu on lühiajalugu ja päris ajalugu on pärisajalugu ja osa sest on meie lugu ja kui õnneks läheb, siis ka tulevik. Mis pole ju muud, kui veel juhtumata ajalugu.
Veidi eespool põgusalt mainitud põhjustel ei hakka ma teile soovitama Lee Childi Reacheri-sarja esimese raamatu «Tapalava» uustrükki (mida muidugi tuleks soovitamata jätta Amazoni uue teleseriaali jälgijatele ning peaks soovitama tõsistele austajatele juba kas või autori ja Philip Pullmani eessõnade pärast). Ei hakka kirjutama ka Jo Nesbo uusimat eestikeelset üllitist «Armukadeduse ekspert ja teisi lühijutte» – esiteks, kuna pole seda veel mõnuga läbi jõudnud lugeda ja teiseks, et Nesbo on mu tutvikute raudvaras niikuinii üleesindet. Jäägu need kaks raamatut siinkohal lahkesti tutvustamata!