«Naine pidi kaduma. Tema keha. Tema arvuti. Kõik DNA-tõendid pidid kaduma»

Foto: Shutterstock

Loe katkendit Robert Bryndza meisterlikust krimiromaanist «Pimedus langeb». See on Kate Marshalli kolmas juhtum, mida peetakse juba ka sarja parimaks raamatuks.

Robert Bryndza, «Pimedus langeb». Foto: Raamat

Kate Marshalli detektiivibüroo saab hoo sisse, kui Kate ja tema partner Tristan palgatakse uurima kümnenditagust pealtnäha unustatud juhtumit. Kaheteistkümne aasta eest paljastas sihikindel noor ajakirjanik Joanna Duncan poliitilise skandaali ja kadus pärast seda jäljetult. Toimik on suletud, kuid Joanna ema keeldub lahti laskmast. Kui Kate ja Tristan juhtumi toimiku uuesti avavad, leiavad nad, et umbes samal ajal jäid kadunuks ka kaks noort meest.

Püüdes kild haaval kokku panna kolme pealtnäha jäljetult haihtunud inimese viimaseid elupäevi, mõistab Kate, et Joanna võis olla avastanud midagi palju kurjakuulutavamat, kui keegi esialgu arvas: juhtumite taga on sarimõrvar, kes varjab end pealtnäha kõigi silme all. Mida lähemale Kate tema leidmisele jõuab, seda süngemaid pöördeid lugu võtab.

Briti kirjanik Robert Bryndza sai eestlastele ja kogu maailmale tuntuks, kui ilmus tema müügirekordeid löönud põnevik «Tüdruk jääs». Samas, Erika Fosteri sarjas on ilmunud veel viis raamatut. Nüüd on Bryndza naasnud uue sarjaga, kus mõrvajuhtumeid lahendab skandaalse minevikuga detektiiv Kate Marshall. «Pimedus langeb» on sarja kolmas raamat.

***

Laupäev, 7. september 2002

Joanna Duncan astus kontorihoonest välja ja läks üle tee, pea vihma eest kummargil. Vihm on hea, mõtles mees, kes teda autost jälgis. Inimesed nägid langetatud peade ja vihmavarjudega vähem.

Joanna liikus kiiresti, marssides vana mitmekorruselise Deans­gate’i parkla suunas. Ta oli väike, õlgadeni ulatuvate blondide laineliste juuste ja tugevate, peaaegu gnoomilike näojoontega, kuid Joanna polnud kaugeltki inetu. Oma pika musta mantli ja pruunide nahast kauboisaabastega oli ta nagu rikkumata sõjajumalanna. Mees ootas, kuni üks buss möödus, ja sõitis oma parkimiskohalt välja. Buss lennutas õhku porivee pritsmeid ja hetkeks kaotas ta Joanna silmist. Ta lülitas klaasipuhastid sisse. Naine oli bussipeatuse lähedal, kus inimesed bussi ootasid.

Kakskümmend minutit enne kuut hakkas päev õhtusse jõudma, kauplused valmistusid sulgemiseks ning inimesed sättisid end koju minema. Buss jõudis peatusse ja jäi seisma. Just siis, kui Joanna sellest mööduma hakkas, vajutas mees gaasi, et jääda bussi varju.

Hall tuhaplokkidest parkimismaja oli plaanis mõne kuu pärast ära lammutada ja Joanna oli üks viimaseid inimesi, kes oma autot sinna parkis. See oli tema kontori lähedal ja ta oli kangekaelne. See kangekaelsus aitas mehel oma plaani ellu viia.

Paremale parkla sissepääsu juurde keerates nägi ta, et Joanna oli just bussist mööda jõudnud. Kaldtee keerles ja väänles ning ringiratast sõites üles kolmandale korrusele jõudes oli ta pisut uimane. Joanna tühja rea keskele pargitud sinine Ford Sierra oli ainus auto sellel tasandil. Parkimismaja sisemus oli hämaralt valgustatud ning seal olid ühtlaste vahedega laiad ilmastikule avatud rohmakad aknad. Hämarduvas valguses tibutas nõrka vihma, mis muutis niigi niiske betooni veel tumedamaks.

Ta parkis oma auto liftišahtist ja trepikojast vasakule. Liftid ei töötanud, seega pidi naine treppi kasutama. Mees jättis mootori seisma ja väljus, kiirustades ühe peatänavale avaneva akna juurde. Ta nägi naise peanuppu, kui Joanna üle tee tuli, et parkimismajja siseneda. Mees kiirustas tagasi auto juurde, kummardus salongi ja avas pagasiruumi. Ta võttis välja väikese paksu musta kilekoti.

Joanna oli kiire, sest mees suutis vaevalt koti valmis panna, kui kuulis juba trepikojast naise samme. Siin tundus räpane ja ta pidi jalgade ette vaatama. Ta võttis koha sisse trepikoja sissepääsu juures. Niipea, kui Joanna jõudis üles ja astus uksest välja, libistas ta koti üle naise pea, tõmbas ta jõnksuga tagasi ning kasutas kotisangu, et tõmmata kile tihedalt ümber naise kaela.

Joanna karjatas ja tardus paigale, pillates oma suure käekoti maha. Mees tõmbas koti kõvemini kinni. Kile liibus tihedalt naise koljule, paisudes suu ja nina kohal, kui ta püüdis hingata.

Mees haaras korraga Joanna juustest ja kilekotist ning tõmbas kõvemini ja naine tõi kuuldavale lämbuva häälitsuse.

Akendest puhus külma tuult ja ta tundis, kuidas vihmapiisad vastu silmi pritsisid. Joanna vehkles ja ahmis õhku, püüdes paksust kilest kinni haarata. Mees oli palju pikem, kuid tal tuli kõvasti pingutada, et Joannat kinni hoides tasakaalus püsida.

Teda hämmastas alati, kui palju aega kulus inimestel lämbumiseks. Selline elutahe oli teledraamade jaoks liiga aeganõudev. Pärast esimest minutit pead ümbritseva tiheda kile viljatut küünistamist läks Joanna nutikamaks ja hakkas ründama, andes kaks korralikku obadust mehe roietesse ning suunates ühe löögi kubeme piirkonda, millest mehel õnnestus kõrvale põigata.

Mees oli pingutusest higine, kui lasi ühe käe lahti ja haaras naisel kõrist, tõstes ta betoonpõrandalt üles, nii et kott muutus silmuseks, kiirendades naise surma.

Joanna peksis õhku, siis kostis kohutav ragisev oie, nagu oleks ta alla andnud. Viimase värina saatel jäi naine paigale. Ta rippus hetkeks mehe haardes ja siis lasi mees ta lahti. Joanna keha tabas betoonpõrandat vastiku õõnsa kolksatusega. Mees oli higist läbi imbunud ja püüdis vaevaliselt hinge tõmmata. Ta köhatas ja heli kajas tühjas ruumis vastu. Mitmekorruseline parkla haises uriini ja niiskuse järele. Ta tundis külma õhku oma nahal ja vaatas ringi. Ta põlvitas, sidus kilekoti naise kuklal sõlme ja lohistas ta keha oma auto juurde. Ta asetas naise oma auto ja liftišahtide vahele maha. Ta avas pagasiruumi ja tõstis naise lõdva keha üles, pannes ühe käe tema põlvede ja teise õlgade alla, nagu peigmees, kes kannab oma pruuti üle läve. Ta asetas naise auto pagasiruumi, kattis ta tekiga ja sulges luugi. Ehmatusega nägi ta, et naise käekott oli ikka veel trepi kõrval maas. Ta haaras selle kaasa ja läks tagasi auto juurde. Naise sülearvuti ja märkmik olid koos mobiiltelefoniga kotis. Mees kontrollis kõnelogi ja tekstisõnumeid, seejärel lülitas telefoni välja ja pühkis lapiga põhjalikult üle. Ta kiirustas Joanna auto juurde ja viskas telefoni selle alla.

Ta kulutas veel ühe minuti, kontrollides taskulambiga hoolikalt maapinda kohas, kus ta oli Joannast kinni haaranud, et näha, kas naine oli veel midagi maha pillanud, kuid kõik oli puhas.

Ta läks autosse ja istus hetke vaikuses.

Mis nüüd? Naine pidi kaduma. Tema keha. Tema arvuti. Kõik DNA-tõendid pidid kaduma.

Talle tuli üks mõte. See oli julge ja riskantne, aga kui see toimiks ... Ta käivitas mootori ja sõitis minema.