«Kusagil selle tee peal juhtus midagi. Ta lihtsalt haihtus õhku...»
/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
6. märts 2022, 09:05
/nginx/o/2022/03/05/14409817t1h4462.jpg)
Loe katkendit Robert Bryndza meisterlikust krimiromaanist «Pimedus langeb». See on Kate Marshalli kolmas juhtum, mida peetakse juba ka sarja parimaks raamatuks.
Kate Marshalli detektiivibüroo saab hoo sisse, kui Kate ja tema partner Tristan palgatakse uurima kümnenditagust pealtnäha unustatud juhtumit. Kaheteistkümne aasta eest paljastas sihikindel noor ajakirjanik Joanna Duncan poliitilise skandaali ja kadus pärast seda jäljetult. Toimik on suletud, kuid Joanna ema keeldub lahti laskmast. Kui Kate ja Tristan juhtumi toimiku uuesti avavad, leiavad nad, et umbes samal ajal jäid kadunuks ka kaks noort meest.
Püüdes kild haaval kokku panna kolme pealtnäha jäljetult haihtunud inimese viimaseid elupäevi, mõistab Kate, et Joanna võis olla avastanud midagi palju kurjakuulutavamat, kui keegi esialgu arvas: juhtumite taga on sarimõrvar, kes varjab end pealtnäha kõigi silme all. Mida lähemale Kate tema leidmisele jõuab, seda süngemaid pöördeid lugu võtab.
Briti kirjanik Robert Bryndza sai eestlastele ja kogu maailmale tuntuks, kui ilmus tema müügirekordeid löönud põnevik «Tüdruk jääs». Samas, Erika Fosteri sarjas on ilmunud veel viis raamatut. Nüüd on Bryndza naasnud uue sarjaga, kus mõrvajuhtumeid lahendab skandaalse minevikuga detektiiv Kate Marshall. «Pimedus langeb» on sarja kolmas raamat.
***
KOLMTEIST AASTAT HILJEM
Teisipäev, 5. mai 2015
«Kui kallis selle parandamine on?» küsis Kate Marshall, jälgides, kuidas vanaldane remondimees Derek aeglaselt mõõdab purunenud aknaraami. Nad seisid alumiiniumist 1950. aasta Airstream haagissuvila kõrval ja keskhommikune päike helkis selle kumera katuse servalt vastu. Kate pilgutas silmi ja libistas päikeseprillid ette.
«Me räägime ümmargustest klaasakendest,» ütles Derek tugeva korni aktsendiga. Ta koputas mõõdulindi servaga vastu raami. «Kallis parandada.»
«Kui kallis?»
Mees tegi pausi, imedes huulte vahelt õhku. Derek näis olevat võimetu vastama küsimusele ilma vihastavalt pika pausita. Ta keerutas ülemist proteesi suus ringi. «Viissada.»
«Myralt küsisid sa ühe sellise ümmarguse akna parandamise eest kakssada naela,» märkis Kate.
«Tal oli raske aeg, selle vähiga. Ja ümmargune klaas tähendab klaasijale rohkem tööd. Käepide on klaasi sisse kinnitatud.»
Myra oli olnud Kate’i sõber üheksa aastat ja nad olid lähedaseks saanud. Tema surm poolteist aastat tagasi oli olnud ootamatu ja šokeeriv.
«Ma hindan seda, et sa Myrat aitasid, aga viissada naela on liiga palju. Ma leian kellegi teise.»
Derek keeras hambaproteesi suus jälle ümber ja selle roosa serv piilus hetkeks huulte vahelt välja. Kate võttis päikeseprillid eest ja vaatas talle otsa, keeldudes pilku mujale pööramast.
«See võtab nädal aega koos sellega, kui spetsialistid klaasi lõikavad, aga mis seal ikka, ütleme kakssada viiskümmend.»
«Tänan sind.»
Derek võttis oma tööriistakoti ja nad kõndisid läbi haagiseplatsi nõlvast alla tagasi maanteele. Platsil oli kaheksa paikset haagissuvilat, kenasti üksteisest eemal, tõeline stiilide virvarr alates moodsast valgest PVC-kattega haagisest kuni vanima, pleekinud punase-rohelisekirju mustlasvankrini. Haagised olid välja renditud inimestele, kes tulid matkama või surfipuhkusele. Igas haagissuvilas oli paar magamistuba ja väike köök ning mõnes uuemas ka vannituba. Haagiseplats oli küll külalislahkuse skaala madalamas otsas, kuid see oli populaarne eelkõige surfajate hulgas, sest seal oli odav ööbida ning mõned Devoni ja Cornwalli parimad surfirannad olid ainult lühikese jalutuskäigu kaugusel. Puhkusehooaeg oli nädala pärast algamas ja tundus, et kevad oli lõpuks ometi saabunud. Ümbritsevad puud olid lehte läinud ning taevas oli selge ja sinine.
Alla teele viiva lühikese betoontrepini jõudes pakkus Kate Derekile tuge, kuid mees eiras teda, krimpsutades nägu, kui nad aeglaselt alla tema auto juurde laskusid. Ta avas pagasiruumi ja vinnas oma tööriistakohvri sisse. Ta vaatas naisele otsa, vesiste siniste silmade pilk oli läbitungiv.
«See oli kindlasti šokk, kui Myra oma maja ja äri testamendiga sulle jättis.»
«Jah.»
«Ja oma pojale ei jätnud ta midagi ...» Derek ohkas ja raputas pead. «Ma tean, et nad ei olnud lähedased, aga nagu ma alati ütlen, veri on paksem kui vesi.»
Kate’ile oli tulnud üllatusena, et Myra kõik talle jättis. See oli ajanud Myra poja ja tema naise vihale ning põhjustanud palju keelepeksu ja õelaid märkusi.
«Sul on mu number. Anna teada, kui klaas on valmis,» ütles Kate, soovimata vestlust jätkata.
Derek näis ärritunud, et Kate ei kavatse talle rohkem midagi rääkida.
Ta noogutas napilt, istus autosse ja sõitis minema, jättes Kate’i musta suitsupilve.
Naine köhatas ja pühkis silmi ning kuulis siis oma mobiiltelefoni nõrka helinat. Ta kiirustas teisel pool teed kössitava kandilise hoone juurde. Esimesel korrusel asus laagriplatsi pood, mis oli ikka veel talveks laudadega kinni löödud. Kate ronis hoone küljel asuvast trepist teisele korrusele ja läks väikesesse korterisse, kus Myra oli elanud ja mida Kate kasutas nüüd kontorina.
Hoone tagaküljel oli rida aknaid, millest avanes vaade rannale. Mõõn oli paljastanud mustad merevetikatega kaetud kivid. Paremal paistis rida kaljurahnusid, mis ääristasid lahe serva, ja selle taga oli Ashdeani ülikoolilinn, mida Kate nägi sel kirkal päikesepaistelisel päeval selgelt. Tema telefon lõpetas helisemise, kui ta laua juurde jõudis.
Vastamata kõne oli tulnud lauatelefoni numbrilt, mille suunakoodi ta ära ei tundnud. Ta tahtis just tagasi helistada, kui kõneposti ilmus sõnum. Kate kuulas. Sõnum oli korni aktsendiga vanemalt naiselt, kes kõneles katkendliku, närvilise tooniga.
«Tere ... Ma sain te numbri netist ... Ma nägin, et alustasite just oma eradetektiiviagentuuriga ... Minu nimi on Bev Ellis ja ma helistan oma tütre Joanna Duncani pärast. Ta oli ajakirjanik ja ta kadus peaaegu kolmteist aastat tagasi ... Ta lihtsalt haihtus. Politsei ei saanudki teada, mis temaga juhtus, aga ta kadus. Ta ei põgenenud või midagi sellist ... Tal oli kõik olemas. Ma tahan palgata eradetektiivi, kes selgitaks välja, mis temaga juhtus. Mis juhtus tema surnukehaga ...» Siinkohal murdus tema hääl, ta hingas sügavalt sisse ja neelatas valjusti. «Palun helistage mulle tagasi.»
Kate kuulas sõnumit uuesti. Naise hääle kõla järgi otsustades oli helistamine ilmselt palju julgust nõudnud. Kate avas sülearvuti, et juhtumit guugeldada, ja jäi kõhklema. Ta peaks sellele naisele kohe tagasi helistama. Exeteri lähedal oli veel kaks pikka aega tegutsenud detektiivibürood, kellel olid säravad veebilehed ja kontorid, ja naine võis helistada ka neile.
Bevi hääl värises ikka veel, kui ta telefonile vastas. Kate vabandas, et ei olnud kõnet vastu võtnud, ja avaldas kaastunnet tütre kaotuse pärast.
«Aitäh,» vastas Bev.
«Kas te elate siin kandis?» küsis Kate, toksides samal ajal otsinguribale «Joanna Duncan kadunud».
«Me elame Salcombe’is. Umbes tunnise sõidu kaugusel.»
«Salcombe on väga kena,» kiitis Kate, sirvides ekraanile ilmunud otsingutulemusi. 2002. aasta septembri kahes ajalehe West Country News artiklis kirjutati:
KOHALIKU AJAKIRJANIKU JOANNA DUNCANI MUSERDATUD EMA KUTSUB ÜLES LEIDMA TUNNISTAJAID OMA TÜTRE KADUMISELE EXETERI KESKLINNA LÄHEDAL.
KUHU JO LÄKS? TELEFON LEITI DEANSGATE’I PARKLASSE MAHA JÄETUD AUTOST
Teine ajaleht Sun ütles:
LÄÄNE MAAKONNA KOHALIK AJAKIRJANIK ON KADUNUD
«Ma elan koos oma elukaaslase Billiga,» ütles Bev. «Oleme aastaid koos olnud, kuid hiljuti kolisin tema juurde. Ma elasin varem Exeteri äärelinnas Moor Side’i elamurajoonis ... See on hoopis teistmoodi.»
Kate’ile jäi silma veel üks pealkiri, mis oli dateeritud 1. detsembril 2002 ja milles öeldi, et Joanna oli olnud kadunud peaaegu kolm kuud.
Kõigis artiklites kasutati Joanna Duncanist sama fotot, mis oli tehtud rannas sinise taeva ja täiusliku valge liiva taustal. Tal olid säravsinised silmad, kõrged põsesarnad, tugev nina ja kergelt viltused esihambad. Ta naeratas fotol. Tema vasaku kõrva taha oli torgatud suur punane nelk ja ta hoidis käes poolikut kookospähklit, millest turritas välja kokteiliklaasi vihmavari.
«Te ütlesite, et Joanna oli ajakirjanik?» küsis Kate.
«Jah. West Country Newsis. Tal läks hästi. Ta tahtis Londonisse kolida ja minna tööle ühe tabloidi juurde. Ta armastas oma tööd. Ta oli just abiellunud. Jo ja tema abikaasa Fred tahtsid lapsi ... Ta kadus laupäeval, seitsmendal septembril. Ta oli olnud Exeteris tööl ja sealt umbes pool kuus lahkunud. Üks tema kolleeg nägi teda minemas. Ajalehe toimetusest mitmekorruselise parkla juurde oli jalutada vähem kui pool kilomeetrit, kuid kusagil selle tee peal juhtus midagi. Ta lihtsalt haihtus õhku ... Leidsime tema auto parkimismajast, tema telefon oli selle all. Politseil ei olnud midagi. Neil ei olnud kahtlusaluseid. Nad kulutasid peaaegu kolmteist aastat jumal teab mida tehes, ja siis helistati mulle eelmisel nädalal, et pärast kaheteistkümne aasta möödumist on juhtum nüüd passiivne. Nad on Jo otsimisest loobunud. Ma pean välja selgitama, mis temaga juhtus. Ma tean, et ta on tõenäoliselt surnud, aga ma tahan ta leida ja korralikult maha matta. Ma nägin National Geographicus artiklit teist, kuidas te leidsite selle noore naise laiba, kes oli kakskümmend aastat kadunud ... Siis guugeldasin teid ja nägin, et olete just avanud omaenda detektiivibüroo. On see nii?»
«Jah,» vastas Kate.
«Mulle meeldib, et te olete naine. Ma olen nii palju aastaid pidanud asju ajama meespolitseinikega, kes on suhtunud minusse üleolevalt,» ütles Bev ja tema hääl kerkis trotslikult. «Kas me võiksime kohtuda? Ma võin tulla teie kontorisse.»
Kate heitis pilgu nende «kontorile». See ruum oli olnud Myra elutuba. Seal oli ikka veel vana, 1970. aastate mustriline vaip ja töölauana kasutasid nad lahtikäivat söögilauda. Ühe seina ääres olid pissuaaride desinfitseerimisvahendi pudelid ja paberrätikute pakid haagiste jaoks. Seinal suure korktahvli ülaserva oli kirjutatud Aktiivsed juhtumid, kuid tahvel oli tühi. Pärast viimast tellimust, milleks oli ühe noore mehe taustakontroll tema tulevase tööandja jaoks, polnud agentuuril rohkem tööd olnud. Myra oli jätnud oma vara Kate’ile tingimusel, et too tuleb töölt ära ja järgib oma unistust asutada detektiivibüroo. Nad olid juba üheksa kuud tegutsenud, kuid agentuuri ülesehitamine millekski, mis suudaks kasumit teenida, osutus raskeks.
«Ma võiksin tulla koos oma kolleegi Tristaniga teie juurde?» pakkus Kate.
Tristan Harper oli Kate’i partner, kuid täna oli ta oma teisel töökohal. Kolm päeva nädalas töötas ta Ashdeani ülikoolis teadusassistendina.
«Jah. Ma mäletan Tristanit National Geographicu artiklist ... Kuulge, ma olen homme vaba. Aga teie olete ilmselt juba hõivatud?»
«Las ma räägin Tristaniga, vaatan meie kalendrit ja helistan teile kohe tagasi,» ütles Kate.
Kui ta kõne lõpetas ja telefoni käest pani, põksus tema süda põnevusest.