«Ühel külastajal on... permanentne terviserike. Ta on väga surnud»

Foto: Shutterstock

Loe katkendit Nita Prose'i debüütromaanist «Toateenija». See krimka tõestab võluval moel, et tõde pole sugugi mitte alati must-valge, vaid sageli märksa räpasemates vahepealsetes toonides hall …

Nita Prose, «Toateenija». Foto: Raamat

Mina olen teie toateenija. Ma koristan teie numbritoa, ma sisenen fantoomina teie tuppa, kui olete läinud välja uitama, ilma et teile läheks sugugi korda, milline korralagedus teist maha on jäänud või mida ma võiksin teie äraolekul teie toas näha.

Ma tühjendan teie prügikastid, viskan ära kviitungid, mida te ei taha, et keegi võiks avastada. Ma vahetan teie voodipesu, ma oskan öelda, kas te olete oma voodis maganud ja kas te veetsite möödunud öö üksinda või mitte. Ma panen teie jalanõud ukse kõrvale rivisse, klopin teie padjad kohevaks ja leian neilt juuksekarvad. Teie omad? Vaevalt. Ma koristan teie järelt, kui te olete liiga palju joonud ja mustate tualetipoti ära või teete midagi veel hullemat.

Kui ma olen oma tööga ühele poole saanud, on teie tuba piinlikult puhas ja korras. Teie voodi on laitmatult tehtud, padjad on kohevad, nagu teie voodis poleks mitte keegi maganud. Teist maha jäänud tolm ja mustus on kadunud nagu tina tuhka. Teie läikima löödud peeglist vaatab teile vastu teie süütu nägu. Teid poleks siin just nagu olnudki. Kogu teie räpasus, kõik teie valed ja pettused oleks nagu kustutatud.

Mina olen teie toateenija. Ma tean teie kohta uskumatult palju. Aga mida teate teie minu kohta?

***

Täna hommikul, kui ma esimest korda Blackide sviiti sisenesin, koristasin ma selle põhjalikult ära – välja arvatud vannitoa, mis oli hõivatud, sest seal oli Giselle. Giselle polnud üldse enda moodi. Märkasin tuppa sisenedes, et ta silmad olid punased ja paistes. Mõtlesin, et kas tal on mingi allergia. Või on see hoopis kurbusest? Niipea, kui ma kohale jõudsin, jooksis ta vannituppa ja lõi ukse pauguga kinni.

Ma ei lasknud tema käitumisel oma tööd häirida. Vastupidi: asusin otsemaid tööle ja koristasin tarmukalt sviiti. Kui kõik oli laitmatult korras, seisatasin, käes taskurätikarp, vannitoa ukse taga ja hüüdsin Giselle’ile: «Teie toad on taas laitmatult korras! Tulen pärastpoole vannituba koristama!»

«Okei!» vastas Giselle. «Sellepärast pole veel vaja karjuda! Jessas!» Kui ta lõpuks vannitoast väljus, ulatasin talle taskuräti juhuks, kui tal oli tõesti allergiahoog või ta oli löödud. Arvasin, et ta ajab minuga paar sõna juttu, sest ta on sageli kaunis jutukas, aga tema tuhises magamistuppa riietuma.

Mina väljusin seepeale sviidist ja asusin koristama järjest kõiki neljanda korruse tube. Kohendasin patju ja lõin kullatud raamides peeglid läikima. Puhastasin tapeedilt ja seintelt plekid. Keerasin mustad linad ja märjad käterätid kokku. Desinfitseerisin tualetipotid ja kraanikausid.

Olles sellel korrusel tööga poole peale saanud, tegin lühikese hingetõmbepausi, et viia käru keldrisse, kus jätsin kaks suurt ja rasket kotti määrdunud linade ja käterättidega pesuruumi. Hoolimata keldrikorrusel valitsevast õhupuudusest, millele aitasid kaasa eredad päevavalguslambid ja väga madalad laed, oli kergendus pesukottidest lahti saada. Tagasi koridoridesse minnes tundsin end märksa kergemalt, kuigi pisut higiselt.

Otsustasin käia Juan Manueli juures, kes on köögis nõudepesija. Traageldasin hästi treenitud nutikat hiirt meenutades läbi koridoride labürindi vasakule, paremale, vasakule, vasakule, paremale. Kui jõudsin laiade köögiusteni ja astusin neist läbi, jättis Juan Manuel kõik sinnapaika ja tõi mulle suure klaasi külma vett jääga, mille eest ma olin talle väga tänulik.

Pärast lühikest meeldivat jutuajamist lahkusin ma Juan Manuelist. Seejärel võtsin majapidamisosakonnast puhtad käterätid ja voodilinad. Järgmiseks läksin ma teise korruse värskema õhu kätte, kus hakkasin koristama järgmisi tube, kust sain kahtlaselt vähe jootraha, aga sellest pikemalt pärastpoole.

Selleks ajaks, kui ma pilgu käekellale heitsin, oli kell juba kolme ringis. Oli aeg minna tagasi neljandale korrusele ja koristada ära härra ja proua Blacki vannituba. Seisatasin nende numbritoa ukse taga ja kuulatasin, kas toas on liikumist. Koputasin, nagu ette nähtud. «Majapidamine!» hüüdsin ma valju, aga viisakalt kindla häälega. Ei mingit vastust. Võtsin oma üldvõtme ja avasin käru enda järel sisse vedades sviidi ukse.

«Härra ja proua Black? Kas ma tohin koristuse lõpule viia? Ma soovin väga, et teie tuba oleks taas piinlikult puhas ja laitmatus korras.»

Ei mingit vastust. Küllap on härra ja proua väljas – vähemasti nii ma arvasin. Seda parem. Ma saan teha oma tööd põhjalikult ja segamata. Lasin raskel uksel enda järel kinni vajuda. Vaatasin elutoas ringi. Tuba ei näinud välja nii, nagu ma olin selle mõne tunni eest jätnud – see ei olnud puhas ja korras. Maast laeni ulatuvatele akendele, kust avanes vaade alla tänavale, olid kardinad ette tõmmatud ja klaasist laual olid minibaarist pärit viskipudelid külili, nende kõrval pooltühi klaas, selle kõrval lõpuni tõmbamata sigar, põrandal kokku kägardatud salvrätt ja diivanil lohk, kuhu viski manustaja tagumik oli toetunud. Giselle’i kollane käekott ei olnud enam ukse kõrval laual, kus ma olin seda hommikul näinud, mis tähendas, et ta oli läinud linna peale uitama.

Toateenija töö ei saa iial otsa, mõtlesin ma, kui tõmbasin diivanilt istmepadja, ma kloppisin seda, panin selle oma kohale tagasi ja silusin diivanit käega. Enne laua koristamist otsustasin heita pilgu teiste tubade seisundile. Paistis väga sedamoodi, et mul tuleb kogu sviit uuesti koristada.

Läksin sviidi tagumises otsas asuvasse magamistuppa. Uks oli lahti ja ukse ees põrandal maas oli hotelli luksuslik hommikumantel. Kohalt, kus ma seisin, oli näha magamistoa riidekapp, mille üks uks oli ikka veel lahti – täpselt nii, nagu ma olin selle hommikul jätnud, sest riidekapis oleva seifi uks oli samuti lahti, mille tõttu ei õnnestunud riidekapi ust korralikult kinni panna. Osa seifi sisu oli endiselt puutumata – see oli mulle kohe selge –, aga need, mis olid minus hommikul ärevust tekitanud, olid kadunud. Teatud mõttes oli see kergendus. Keerasin pilgu kapilt, astusin ettevaatlikult üle hommikumantli ja sisenesin magamistuppa.

Ja ma nägin teda alles siis. Härra Blacki. Ta kandis sedasama kaherealise pintsakuga ülikonda nagu varem, kui ta mulle koridoris otsa jooksis, aga paberileht, mis oli tal olnud ülikonna rinna­taskus, oli kadunud. Ta lamas voodil selili. Voodi oli segamini ja kortsus, just nagu ta oleks enne selili heitmist voodil vähernud. Ta pea toetus ühele, mitte kahele padjale, ja teised kaks patja tema kõrval olid paigast ära. Mul tuleb üles otsida kohustuslik neljas padi, mille ma olin hommikul voodit tehes päris kindlasti oma kohale asetanud, sest nagu öeldakse, kõige olulisemad on pisidetailid.

Härra Blacki kingad olid toa teises otsas. Ma mäletan seda väga täpselt, sest ühe kinga nina oli suunaga lõunasse, teine itta, ja mul oli otsemaid selge, et minu professionaalne kohustus on keerata kinganinad enne toast väljumist samasse suunda ning harutada kingapaelte pundar lahti.

Loomulikult ei olnud seda stseeni nähes minu esimene mõte, et härra Black on surnud. Ma arvasin, et ta oli vajunud pärast elutoas manustatud viskit sügavasse unne. Aga lähemal uurimisel märkasin toas veel teisi kummastavaid asju. Härra Blackist vasakule jääval öökapil oli ravimipurk, millel polnud korki peal – tundsin selles ära Giselle’i ravimipurgi. Purgist olid pudenenud välja väikesed sinised tabletid, millest mõned olid öökapil, mõned põrandale kukkunud. Paari tableti peale oli astutud, mille tõttu oli peenike pulber trambitud vaiba sisse. Pulbri vaiba seest kätte saamiseks tuleb võtta tolmuimeja ja vaip pärast vaibapuhastus­vahendiga üle käia, et vaiba karv oleks taas laitmatus korras.

Seda ei tule sageli ette, et ma leian numbrituppa sisenedes külastaja voodist magamast. Minu suureks ehmatuseks taban ma neid hoopis sagedamini hoopis teises seisundis – in flagrante, nagu ladina keeles öeldakse. Enamik külastajaid, kes otsustavad magada või oma eraasjadega tegeleda, on niipalju viisakad, et panevad ukse külge sildi palvega mitte segada, mille ma jätan selliseid puhke silmas pidades alati eestuppa lauale. Ja enamik külastajaid hüüab kohe, kui ma juhtun neid ebasobival hetkel tahtmatult tabama. Härra Black aga seda ei teinud, ta ei hüüdnud ega käskinud mul ära aurata nagu tavaliselt, kui ma sattusin juhtumisi ebasobival hetkel tulema. Tema magas endiselt sügavat und.

Alles siis taipasin, et nende kümmekonna sekundi jooksul, mis ma magamistoa lävel seisin, polnud ma teda hingamas kuulnud. Ma tean ühtteist sügavat und magavate inimeste kohta, sest mu vanaema oli juhtumisi selline, aga mitte ükski magaja ei maga nii sügavat und, et loobub täielikult hingamast.

Ma pidasin arukaks härra Blacki kontrollida ja veenduda, et temaga on kõik hästi. Ka see on toateenija professionaalne kohustus. Astusin sammukese lähemale, et ta nägu uurida. Just siis märkasin ma, kui hall ta näost paistis, kui paistes ja kui ... ilmselgelt mitte hea tervise juures. Astusin ettevaatlikult veel lähemale, otse voodi kõrvale, kus kummardusin ta kohale. Ta kortsud olid välja joonistunud, ta suunurgad tigedalt allapoole, kuigi härra Blacki puhul ei saanud seda pidada erakordseks. Ta silmade ümber olid kummalised väikesed jäljed nagu punased ja lillad nõelatorked. Alles siis andis mu aju ühtäkki häirekella. Just sel hetkel jõudis mulle täiel määral kohale häiriv tõsiasi, et selles olukorras oli paigast ära rohkem, kui olin esmalt arvanud.

Toksasin härra Blacki õlga. Ta õlg tundus jäik ja külm nagu mööblitükk. Panin käe ta suu ette meeleheitlikus lootuses, et tunnen tema hingeõhku, aga tulutult.

«Ei, ei, ei,» ütlesin ma, asetades kaks sõrme ta kaelale, et pulssi otsida, aga pulssi ei olnud. Haarasin tal õlgadest ja raputasin teda. «Härra! Härra! Ärgake üles!» Kui ma nüüd selle peale mõtlen, oli seda teha tobe, aga tol hetkel tundus võimatu, et härra Black võiks olla surnud.

Kui ma ta lahti lasin, langes ta tagasi voodile ja ta pea kolksas kergelt vastu voodi peatuge. Taganesin voodist, käed külgedel kangestunud.

Kooberdasin teise öökapi juurde, kus oli telefon, ja helistasin vastuvõttu.

«Regency Grand, vastuvõtt kuuleb. Kuidas saame teid aidata?»

«Tere päevast,» ütlesin ma. «Ma ei ole külastaja. Tavaliselt ei kutsu ma abi. Siin toateenija Molly. Olen sviidis number 401 ja mul on siin väga ebatavaline olukord. Mõneti ebaharilik seisukord.»

«Miks te vastuvõttu helistate? Helistage majapidamisse.»

«Mina olengi majapidamine,» ütlesin ma häält tõstes. «Palun teatage härra Snow’le, et ühel külastajal on ... permanentne terviserike.»

«Permanentne terviserike?»

Just sellepärast ongi alati parim väljenduda otsekoheselt ja selgelt, aga ma pean tunnistama, et olin sel hetkel ajutiselt peata.

«Ta on väga surnud,» ütlesin ma. «Surnud oma voodis. Võtke ühendust härra Snow’ga. Ja palun kutsuge kiirabi. Otsekohe!»

Seepeale katkestasin kõne. Kui aus olla, siis see, mis järgmiseks juhtus, tundub sürrealistlik ja nagu unes. Mäletan, et mu süda peksis rinnus, tuba läks kreeni nagu kaader Hitchcocki filmis, käed muutusid higiseks ja telefonitoru oleks mul peaaegu käest libisenud, kui ma selle oma kohale panin.

Sel hetkel tõstsin ma pilgu. Minu ees seinal oli kuldses raamis peegel, mis ei peegeldanud mitte üksnes minu enda hirmunud nägu, vaid ka kõike muud, mida ma polnud ennist tähele pannud.

Seepeale käis mu pea veel rohkem ringi ja põrand õõtsus mu jalge all. Panin käe rinnale tulutus katses värisevat südant vaigistada.

Ühe asja olen ma toateenija tööd tehes ära õppinud. Olla selgelt nähtav, aga samas suuresti nähtamatu, on palju lihtsam, kui võiks eladeski arvata. Sa võid olla väga oluline, isegi otsustava tähtsusega, aga võid jääda täielikult kahe silma vahele. See kehtib toateenijate kohta ja paistab, et ka teiste kohta. Kahjuks on see kurb tõsiasi.

Kohe varsti pärast seda ma minestasin. Toas läks pimedaks ja ma vajusin kokku nagu vahel, kui teadvusel olemine osutub liiaks.