Naised ei võlgne sulle silmailu. Aga...

Florence Given. Foto: Foto raamatust

Ilmunud on Florence Giveni «Naiste asi pole kena olla». Raamat õpetab, kuidas enda energiavarusid kaitsta, ütleb, et sina oledki enda elu armastus ning kinnitab, et täna ongi suhte lõpetamiseks parim päev. Florence Given tuletab meelde, et sa ei võlgne meestele mitte midagi ja kindlasti pole naiste asi kena olla. Loe raamatust katkendit!

NAISED EI VÕLGNE SULLE SILMAILU. AGA …

Me elame patriarhaalses ühiskonnas, kus ihaldusväärsus on tähtsam kõigest muust.

See tähendab, et …

Elu on lihtsam, kui riietume ilusasti.

Elu on lihtsam, kui oleme raseeritud.

Elu on lihtsam, kui oleme nähtavalt «üritanud» kenam välja näha.

Elu on lihtsam, kui vastame ühiskonna arusaamale ilust. Punkt.

Et olla nähtav, peame käituma ja nägema välja ootuspäraselt ning me teame, et patriarhaadi seatud reegleid järgides on elu lihtsam. Mõtle, kuidas vähemusidentiteedid ristuvad naiseks olemisega – valdav enamik ühiskonnast eeldab, et kui trans-naine tahab olla nagu «päris naine» (sellist asja pole olemas), peab ta vastama naiselikkusele seatud ootustele ning neil naistel, kes ei kuulu valgete hulka, lasub võimendatud surve olla «kena» maailmas, kus valget nahavärvi nähakse ilu ja «naiselikkuse» etalonina. Marginaliseeritud identiteedid on ajalooliselt saanud meedias vähe kajastust ning ka siis sageli stereotüüpsel ja kahjustaval viisil, mis paigutab need identiteedid vaikimisi ülemusliku valge nahavärvi, saleda kehakuju ja heteroseksuaalsuse suhtes madalamale positsioonile.

IHALDATAVUSE POLIITIKA EHK «VÄLIMUSE PRIVILEEG»

Florence Given, «Naiste asi pole kena olla». Foto: Raamat

Välimusest hoolivate naiste halvustamine on järjekordne omaksvõetud misogüünia avaldumisviis ja näitab võimetust mõista, kuivõrd rass, klass, seksuaalsus ja ihaldusväärsus mõjutavad seda, kuidas maailm meid näeb. Kes oleme meie, et arvustada inimesi, kes maksavad iluprotseduuride eest maailmas, kus naise välimus on tema olulisim omadus ja kus võimatutele iluideaalidele vastamise püüdlused annavad eeliseid? Kui ihaldusväärsuse skaalal kõrgemal positsioonil paiknemise eest lubatakse neile paremat elu ja lugupidamist? Oleks imeline, kui naised ei tunneks vajadust kasutada ekstreemseid meetmeid, et näidata oma keha «piisavalt ihaldusväärsena» ja saaksid minna tööle ilma meigita ega peaks kuulma, et näevad «veidi väsinud» välja.

Ometi eeldatakse naistelt nende positsioonist sõltuvalt ühiskonna ihaldusväärsuse hierarhias mitmesugustele ilu ja ihaldusväärsuse tasemetele vastamist. Pole õiglane arvustada inimest, kes kasutab talle kättesaadavaid vahendeid, et oma elu lihtsamaks teha ja kogeda elementaarset austust. Olgu tegemist meigipintsli või žiletiga, miks peaksid tahtma, et keegi, kes üritab lihtsalt elus püsida, sinu ülimusliku feministimoraali nimel veel enam kannataks? Mitte kedagi ei tohi halvustada selle eest, et ta teeb nii, nagu temalt oodatakse, eesmärgiga, et see perses maailm teda näeks ja kuulaks. Ühiskonnal on konkreetsete naiste naiselikkusele erinevad ootused. Marginaliseeritud naistel, nagu trans-naistel, paksudel naistel ja rassilistesse vähemuskogukondadesse kuuluvatel naistel ei ole alati privileegi «ilustandardeid eirata» ja lasta kaenlaalustel karvadel kasvada või isegi kanda juukseid nii, nagu need kasvavad. Rassistlikest ja rasvahäbist motiveeritud iluideaalide tõttu (mis suunavad alateadlikult meie «eelistusi» paarisuhetes, tööturul ja sõprade valikul) nähakse selliste naiste loomulikke kehasid soovimatutena ainuüksi eksisteerimise pärast ning neid koheldakse alamatena ka siis, kui nad soorollide vastu aktiivselt ei võitle.

Naiselikkuse ja ihaldusväärsuse esitus ei ole

marginaliseeritud naistele alati valik, see on

ellujäämise taktika.

 

Kas oled kunagi mõelnud, kui erinev oleks sinu kogemus maailmast, kui näeksid teistsugune välja? Kui lõikaksid kõik juuksed maha, lõpetaksid meigi kandmise – kas tunneksid end nähtamatuna? Võib-olla oled seda juba kogenud! Mõtle, milliseid privileege kehtivad iluideaalid sulle võimaldavad ja kuidas oled seetõttu kogenud eelisseisundit. Näiteks on valge nahavärv üks minu ihaldusväärsusega seotud eelistest, kuna seda tajutakse «sõbraliku» ja «heasoovlikuna» ammu enne seda, kui olen suu lahti teinud või jõudnud ennast teistele avada. See julgustab inimesi olema minuga avatud ja jutukad, mis annab mulle enam võimalusi kui valgest erineva nahavärviga naistele ning eriti tumeda nahavärviga naistele, keda tajutakse juba enne nende tundma õppimist «ähvardava» või «tõrjuvana».

Pilt Florence Giveni raamatust «Naiste asi pole kena olla». Foto: Pilt raamatust

RASEERIMINE

Lõpetasin otsekohe keha raseerimise, kui mõistsin, et raseerimisel pole midagi pistmist mugavusega, vaid teen seda selle pärast, et patriarhaalne ajupesu on pannud mind uskuma, et mu kehakarvad ei ole atraktiivsed. Ma ei tahtnud enam kuulda, et miski, mis on osa mu kehast, peaks mind tülgastama. Tahtsin oma keha armastada, mitte vihata. Olles kogenud seksuaalset vägivalda, ei kannata ma, kui mulle öeldakse, mida peaksin oma kehaga tegema. Tundsin, et karvakasvu vohada laskmine oli kui kerge isikliku vastupanu ning eneseabivahend, mis oli tervenemise teekonnal ülioluline. See andis mulle tagasi autonoomia ja teadmise, et ei meestel ega kapitalismil ei ole minu kehakarvade üle võimu. Käige perse oma ülehinnatud roosade raseerijatega, mina oled nüüd karvane!

Kaenlaalustel karvadel kasvada laskmine oli igati tahtlik ja teadlik otsus, ent ka kehakarvade raseerimata jätmine on privileeg. Tõsi, seda ei nähta mehe pilgu normide järgi ihaldusväärsena ning enamik inimesi arvab senini, et see on tülgastav ja sind häbistatakse selle valiku eest nahavärvist hoolimata. Ent kehakarvade raseerimata jätmine, ilma et sellega kaasneks veel rohkem diskrimineerimist, on vaid minusuguste saledate, paiksooliste, valgete naiste privileeg. Isegi kaenlaaluste karvadega (mille ma võin igal ajal ära ajada, kui tahan) nähakse mind siiski «ihaldusväärsena». Seksistlikus, rassistlikus, kapitalistlikus ühiskonnas, kus naiste väärtus sõltub nende välimusest ning sellest, kas nad on kenad vaadata või mitte, on «loomulik» ihaldusväärsus privileeg, kuna sulle antakse rohkem võimalusi, lihtsalt enda kehas eksisteerimise pärast. Mind nähakse «naiselikuna» sellest hoolimata, kas ma raseerin või mitte – see on privileeg, mida ei jaga sugugi kõik trans-naised, paksud naised ja valgest erineva nahavärviga naised.

Mu jalakarvad saavad pidevalt komplimente, ent «blondide» ja «heledate» kehakarvade eest komplimendi tegemine on kompliment valgest erinevate naiste arvelt, kuna nende kehakarvad on loomulikult palju tihedamad ja tumedamad nii kätel, ülahuulel, jalgadel kui ka kulmudes. Paljudel mitte-valgetel naistel ja trans-naistel ei ole luksust «unustada» raseerida või lasta karvadel kasvada. Erinevalt minust peavad nad oma välimusega pidevalt oma naiselikkust «tõestama» ja vastavalt esinema, lihtsalt et kogeda samavõrdset austust, mis saab mulle osaks ka siis, kui ma sama ei tee.

Vabadus kangekaelselt vastu seista on lubatud

vaid neile, kes on piisavalt privilegeeritud,

et pääseda selle otsusega kaasnevast

halvakspanust.

 

Ma ei tea just paljusid trans-naisi, kes laseks oma jala- või kaenlaalustel karvadel kasvada, kuna ühiskond seab neile soo «tõendamiseks» palju rangemad nõuded kui minusugusele paiksoolisele naisele. Trans-naised ei pea kellelegi oma soolisust ülinaiselikult esitama, ent peame teadvustama, et elame ühiskonnas, mis neilt ja naistelt, kes pole valged, seda siiski eeldab. Kehakarvade normaliseerimisega on seotud kaksikmoraal, mida ei saa ignoreerida ning karvapositiivsusega seotud vestluste keskmes peavad olema nende hääled, kelle kehasid ühiskonna ootused enim marginaliseerivad. Karvadel kasvada laskmine ei muuda sind moraalselt paremaks ja raseerimine ei tähenda, et oled halvem feminist. Tee oma kehakarvadega, mida tahad! Aga pea meeles, et tõelised muutused toimuvad alles siis, kui ühiskonnas enim tõrjutud isikud saavad vabaks ja võivad (diskrimineerimist kogemata) teha samu otsuseid, mida saledad, puudeta, paiksoolised, valged inimesed.

PROGRAMMEERI OMA AJU ÜMBER

Enda ihaldusväärsusega seotud eelarvamuste ja «eelistuste» lahti harutamiseks võid alustuseks kuulata ja austada inimesi, kes ei ole sulle atraktiivsed ning neilt õppida. Kui kogu sisu, mida tarbid, jõuab sinuni inimestelt, keda pead piisavalt talutavaks, kõhnaks, valgeks ja «meeldivaks», et neid kuulata (st mina), siis palun laienda oma silmapiiri ja esita oma ühekülgsele maitsemeelele väljakutse. Kui oled valmis kuulama vaid ühe poole argumente, siis sisuliselt piirad oma vaatevälja ja võimet näha kaugemale enda hoiakutest. Tööta selle nimel, et muuta mitmekesisemaks sisu, mida tarbid. Kui jälgid koguaeg samu meediakanaleid ja samade inimeste väljendatut, siis kuidas saaksidki õppida tundma teiste inimeste vaateid, kui sul on ees privilegeeritud pilgu filter?

Kahjuks domineerivad meediamaastikul valged

heteromehed ning meedia jutustab lugusid meid

ümbritsevast mentaliteedist.

Kuna meedia kujundab meie kultuuri, peame tegema teadliku valiku ja sellest ringist välja astuma – see ei juhtu iseenesest. Asu tegutsema! Loe mustanahaliste autorite kirjutatud raamatuid. Jälgi Instagramis pakse, puudega ja transsoolisi sisuloojaid. Terve elu pommitatakse meid heteronormatiivsete armastuslugudega, seega jälgi sotsiaalmeedias kvääre paare! Kuula teel tööle valgest erineva nahavärviga autorite taskuhäälingusaateid või kui töötad kodust, kuula neid töö ajal. Siiani on meid pommitatud aina samade lugudega, mis panevad meid alateadlikult vihkama ennast või teisi. On aeg loo kulgemist muuta ning võime seda teha on sinu kätes. Võta vastu mitmekülgset sisu. Värskenda oma väsinud maitsemeeli.