Kui loodad häälelt oma peas abi saada, aga kohtud hoopis sisemise kriitikuga

Foto: Shutterstock

Raamatublogija Laura-Kristiina Valdson luges Ethan Krossi raamatut «Vadin» ja jagab oma lugemiselamust. Raamatu on välja andnud kirjastus Argo ning selle tõlkis Raul Kilgas.

Ethan Kross on Michigani ülikooli psühholoogiaprofessor, kes uurib oma töös emotsioonide- ja enesekontrolli ehk oma olemuselt mindfulness’i. Sellel teemal on palju juba kirjutatud, aga antud elava teaduse sarja raamatu juures tõmbas mind teadus. Tahtsin teada, mida räägivad uuringud teadveloleku ühe olulisema tahu – sisekõne kohta. Tabavas populaarteaduslikus keeles kirjutab Kross sisehäälest, uuematest uuringutest, mida selle kohta on tehtud, ning kuidas negatiivset sisehäält vaigistada. Negatiivne sisedialoog (pidev muretsemine, olukordade negatiivsemaks mõtlemine, ebakindlus) mõjub halvasti psüühikale, kehale ja inimsuhetele, aga seda on võimalik läbi sisekõne muutmise parandada.

Ethan Kross, «Vadin». Foto: Raamat

Huvitaval kombel olen osasid raamatus kirjeldatud tehnikaid ise kasutanud, küll aga enesele teadmata. Lugedes oli palju äratundmisrõõmu, stiilis «Aa, see tõesti aitab!». Üks tuttav tehnika on ajas distantseerumine. Näiteks olen mõelnud, et aasta-kahe pärast teeb praegune stressiallikas mind arvatavasti ükskõikseks. Samuti end olukorrast distantseerunud, üritanud enda reaktsiooni jälgida justkui läbi kolmanda isiku. Tegu on mõttelise visualiseerimisega, autor kutsus seda «kärbes seinal» võtteks. Rõõmustav oli lugeda, et olukorra eemalt vaatamine leevendab isegi inimese «võitle või põgene» reaktsiooni ning emotsioonide aktiivsust. Huvitaval kombel saab enda negatiivset sisehäält vaigistada isegi keelelist distantsi luues (selleteemaline peatükk oli raamatu kõige põnevam!).

Endaga kolmandas isikus rääkimise tehnikat on autor ise kõige rohkem uurinud ning teoretiseerinud, et keele selline kasutamine loob vajamineva emotsionaalse distantsi. Tema ja teiste psühholoogide uuringud on näidanud, et distantseerunud sisekõne aitab jätta paremat esmamuljet, parandab stressirohkete ülesannete sooritamist ning soodustab ratsionaalset mõtlemist. Kui tuua isiklik näide, siis olen stressirohkes olukorras end rahustanud, pöördudes enda poole distantsilt, näiteks: «Laura, kõik on korras». Olen isegi mõelnud, et kui me suhtleksime endaga rohkem nagu parima sõbraga (toetavalt ja hoolivalt), siis oleks inimeste vaimne tervis parem.

Raamatus oli veel huvitavat, näiteks koristamise ja teiste rituaalide rahustav mõju, rohelise värvi ärevust leevendav mõju (üsna ootuspärane), aga ka liigse sõpradega koos rumineerimise ehk stressorist pideva rääkimise oht. Viimane oli autori poolt 5. peatükis väga hästi ära põhjendatud. Soovitan seda raamatut kõigile, keda huvitab mõtete ja sisekõne roll enda igapäevaelus ning kes soovivad paremini enda sisehäält kontrollida.

Aeg parandab kõik haavad:

«Ajaline distantseerumine kannab seega teatud mõttes ühte tarkuse aspekti: mõistmist, et maailm on pidevas voolamises ja olukorrad muutuvad.»

Seos keele ja distantsi vahel:

«Sellest hargnes laboris mõttevahetus ja me hakkasime uurima seost keele ja distantsi vahel. Meid valdas aimdus, et oma nime kasutamine on võte, mille abil inimesed kontrollivad oma sisehäält.»