:format(webp)/nginx/o/2022/03/09/14416325t1h1efc.jpg)
Loe katkendit Mhairi McFarlane'i armastusromaanist «Mulle piisas terest». Racheli ja Beni lugu pakub imelist rõõmu, kaasakiskuvat huumorit, südantlõhestavat nukrust ja kõiki muid nende vahele mahtuvaid tundeid. Ka sulle piisab juba nende esimesest terest.
/nginx/o/2022/03/09/14416303t1h191f.jpg)
Sellest ajast, kui Rachel ja Ben teineteisega viimati suhtlesid, on möödas kümme aastat. Kui nad aga ühel vihmasel päeval kokku põrkavad, tundub vahepealne aeg nagu imeväel kaduvat. Elu on siiski läinud edasi. Ben on abielus. Rachel kohe kindlasti mitte. Kuid selle sekundi murdosa jooksul tunneb Rachel, kuidas vana sõprus naaseb. Ja koos sellega ka murtud süda, mida ta polegi suutnud parandada.
Mhairi McFarlane (snd 1976) õppis Manchesteri ülikoolis inglise filoloogiat ning seejärel töötas veidi aega ajakirjanduses. Ta kirjutab südamlikke ja hoogsaid armastusromaane, mida vürtsitab tubli annus huumorit. Tema esikteos «Mulle piisas terest» on lugu hingesugulusest ja käest lastud võimalustest.
***
«Mulle piisas terest», Mhairi McFarlane
Hingan sügavalt sisse ja tunnen roiete all kõva raskust, valu, mida võiksin püüda veiniga leevendada. Varem on see toiminud.
«Ma pole kindel, kas need pulmad on ikka hea mõte.»
Nüüd on see välja öeldud. See piinav mõte on alateadvusest päristeadvusesse tunginud ja edasi rühkides mu suust välja tulnud. Olen üllatunud, et ma ei taha sõnu tagasi võtta.
Rhys kehitab õlgu.
«Ma ju ütlesin, et abiellume kahekesi välismaal. Sina tahtsid seda siin teha.»
«Ei, ma mõtlen, et pole üldse hea mõte praegu abielluda.»
«Noh, sellest jääb kuradi imelik mulje, kui me pulmad ära jätame.»
«See ei ole piisavalt hea põhjus, miks asjaga lõpuni minna.»
Ütle mulle üks põhjus. Äkki olen mina see, kes saadab meeleheitlikke kodeeritud sõnumeid. Mõistan, et mina olen jõudnud arusaamiseni, silmad avanud, aga Rhys ei saa asja pakilisusest aru. Olen öelnud midagi, mida me tavaliselt ei ütle. Kuulda võtmisest keeldumine ei ole piisav vastus.
Ta toob kuuldavale teatraalse ohke, mis väljendab kogu minuga koos elamise kohutavast katsumusest tulenevat, sõnadesse panemata väsimust.
«Mida iganes. Sa oled koju jõudmisest saadik tüli üles kiskunud.»
«Ei ole!»
«Ja nüüd sa hakkad mossitama ja püüad sundida mind nõustuma mingi diskoriga, kes mängib sitta mussi sulle ja su nõmedatele sõpradele, kui te olete end täis kaaninud. Hea küll. Bronni ära, tee kõike nii, nagu tahad, ma ei viitsi vaielda.»
«Nõmedatele?»
Rhys võtab suure lonksu veini ja tõuseb püsti.
«Ma siis lähen teen õhtusööki edasi.»
«Kas tõsiasi, et me ei suuda selles ühel meelel olla, ei ütle sinu meelest midagi?»
Ta räntsatab uuesti maha.
«Oh issand jumal, Rachel, ära keera seda draamaks, nädal on niigi pikk olnud. Mul ei ole mingiks jonnituuriks energiat.»
Mina olen ka väsinud, aga mitte viiest tööpäevast. Olen väsinud teesklemise pingutusest. Me kavatseme kulutada tuhandeid naelu teesklusele, kõikide nende inimeste ees, kes meid kõige paremini tunnevad, ja see väljavaade ajab mul seest jubedalt keerama.
Asi on selles, et Rhysi taipamatus on arusaadav. Tema käitub täiesti tavapäraselt. See olukord on täiesti tavapärane. Hoopis minus on mingi krõps ära käinud. Minu masinavärgis on miski lõpuks läbi kulunud, täpselt nagu üks usaldusväärne seade võib muudkui töötada ja töötada, aga ühel päeval enam ei tööta.
«Meil pole üldse hea mõte abielluda,» sõnan ma. «Sest ma pole isegi kindel, kas meil on hea mõte koos olla. Me ei ole õnnelikud.»
Rhys on pisut rabatud ilmega. Seejärel tõmbub ta nägu pilve ja sinna ilmub taas trotslik mask.
«Sa ei ole õnnelik?»
«Ei ole jah. Aga sina?»
Rhys pigistab silmad kinni, ohkab ja pigistab ninajuurt.
«Naljakal kombel hetkel küll mitte.»
«Aga üldiselt?» ei jäta ma järele.
«Et oleks selge: mis õnnelikuks olemine tähendab? See, kui keksitakse pilves peaga ja läbipaistvas pluusis mööda lilleaasasid ja nopitakse karikakraid? Sel juhul ei ole. Ma armastan sind ja arvasin, et sina armastad mind piisavalt, et pingutada. Aga ilmselgelt mitte.»
«Pilves peaga karikakarde korjamise ja pideva nägelemise vahele jääb veel variante.»
«Saa suureks, Rachel.»
Rhys on kõikidele mu kahtlustele alati niiviisi reageerinud: mühatanud «saa suureks» või «saa üle». Kõik teised teavad, et suhted lihtsalt ongi sellised, ja sinul on ebarealistlikud ootused. Kunagi mulle meeldis tema kindel suhtumine. Nüüd pole ma selles nii kindel.
«Sellest ei piisa,» sõnan ma.
«Mida sa tahad öelda? Kas sa tahad välja kolida?»
«Jah.»
«Ma ei usu sind.»
Mina ka mitte, pärast nii pikka aega. Olukord on päris kiiresti edasi liikunud, vaid mõne minutiga nullist lahkuminekuni. Mul on põhimõtteliselt kiirendusest põsed selja taga. Võib-olla sellepärast meil ongi sõrmuse sõrme panemiseni nii kaua aega kulunud. Me teadsime, et see tooks teatud hägusad küsimused teravamalt fookusesse.
«Ma hakkan homme üüripinda otsima.»
«Kas see kõik on pärast kolmeteist aastat seda väärt?» küsib ta. «Sa ei tee pulmadeks seda, mida mina tahan – ja kohe tšaupakaa?»
«Asi pole tegelikult pulmades.»
«Naljakas, et sul tekivad need probleemid nüüd, kui sa ei saa oma tahtmist. Ma ei mäleta sellist … sisekaemust, kui ma sulle sõrmuse ostsin.»
Tema jutus on iva. Kas ma olen tüli kunstlikult üles võtnud, et mul oleks olemas põhjus? Kas minu põhjused on piisavalt head? Ma löön põnnama. Äkki ma ärkan homme üles ja mõtlen, et see kõik oli viga. Äkki see sünge, apokalüptiline kohutava selguse tunne hajub nagu vihm, mida õues endiselt kallab. Äkki me võiksime homme koos lõunale minna, mõlemale sobivad laulud salvrätikule kritseldada ja jälle elevust tunda …
:format(webp)/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)